Meessoovormid pole neutraalsed ehk naisvastete diskreetne võlu

Foto: kuvatõmmis

Kevad algas Prantsusmaal väikese revolutsiooniga. Prantsuse Akadeemia, riigi üks vanimaid ja konservatiivseimaid teadusasutusi, tunnustas feminitiive. Akadeemia kodulehel avaldatud aruande paarkümmend lehekülge on pühendatud ametinimetuste naisvastete moodustamise reeglitele, põhiprintsiibiga „mitte rikkuda keele loogikat“. Püüdlused puhtuse ja elegantsuse poole ületavad isegi harjumuse jõudu: lõppude lõpuks olid vormid -esse, -ère, -ienne, -ine, -trice jne osaks prantsuse keelest juba päris alguses, kuni 17. sajandini, mil vastasutatud akadeemia tunnistas meessoovormid ülimuslikeks. Selles mõttes on tegu tõesti revolutsiooniga – kõik tuleb ringiga tagasi.

Naised on hõivanud viis neljakümnest Prantsuse Akadeemia tugitoolist. Üks neist kannab hetkel alalise sekretäri aunimetust, kuid nagu märkis teravmeelselt prantsuse ajakirjanik Mathilde Serrell, kas Hélène Carrère d’Encausse on nõus vahetama tiitli Madame le secrétaire perpétuel tiitli Madame la secrétaire perpétuelle vastu? Kui ta seda teeks, siis võiks uskuda, et akadeemia on valmis tunnistama meessoovormide neutraalsuse illusoorsust. Praegu on võim le-inimeste käes, olenemata nende soost.

Prantsuse keeles kutsusin end historienne’iks („ajaloolase“ naissoovorm) ja see valmistas mulle suurt rõõmu. Rikkuda suutis seda vaid naisvastega kaasnev vajadus ühildada tekstides soolõppe, seega olin valmis pärast rohkem kui kahtsadat diplomitöö lehekülge ohverdama selle uhke feminitiivi ja viskuma inglise keele embusse, kus olen lihtsalt historian (sootu „ajaloolane“) ning kus kirjanikud, keda ma nüüd uurin, ei kanna enam lihtsat ja täpset nimetust écrivaines („kirjanike“ naissoovorm), vaid raskekaalulist nimetust women writers („naiskirjanikud“). Hirmus mõelda, kui palju tinti ja paberit kulub ühtekokku selle möödapääsmatu täpsustuse peale!

Kuidas on lood teiste keeltega?

Lohutuseks feminitiivide kadumise eest tunnen rõõmu mängust „vaikimisi“ asesõnadega. Ingliskeelne akadeemiline ringkond on juba ammu taganenud domineeriva he („tema“ meessoovorm) mudelist. Rääkides kellestki umbisikuliselt, kasutab mõni konstruktsiooni he/she või s/he ning mõni ütleb they („nemad“ ainsuse tähenduses) või lihtsalt she („tema“ naissoovorm, mis sisaldab ka meessoovormi). Iga kord kui kohtan viimast monograafiates (ja seda juhtub üsna tihti), hüppab süda rõõmust ning autor saab mulle kohe sümpaatseks. Pärast aga kasutan seda vormi ise, saan ise selliseks autoriks… või naisautoriks?

Foto: näide feminitiividest VKontakte vestluses

Vahel mulle tundub, et sellest sõnast saab alguse iga teine vaidlus feminitiivide üle vene keeleruumis; et авторкаst („autori“ naissoovorm) saab tüliõun, mille kasvatamises süüdistatakse feminitiivide eest võitlejaid (борцы – jälle üks meessoost sõna, mis pole kuigi asjakohane, eks ju?) ning mida nende vastased toovad näiteks halvast maitsest. Ka авторша, авторица ja авторесса („autori“ alternatiivsed naissoovormid) saavad oma jao, kuid see saatuslik -ка püsib kindlalt liidripositsioonil. Eriti loomulikud on naisvasted poola keeles, feminitiivide paradiisis, kus need moodustuvad igast ametinimetusest ning on nii kirja- kui kõnekeele lahutamatuks osaks. Vene keeles kasutatakse neid paljukannatanud vasteid liiga tihti halvustavas tähenduses, mis ei lase neil muutuda universaalseks.

Olin студентка („tudengi“ naissoovorm) ja see ei häirinud kedagi, kuid kelleks saada pärast seda? Ученаяks („teadlase“ naissoovorm)? Võimalik. Преподовательницаks („õpetaja“ või „õppejõu“ naissoovorm)? Miks ka mitte. Kuid mulle ei tuleks pähegi kasutada kõige ilmsemat историчкаt väljaspool iroonilist konteksti. Selles sõnas on liiga palju negatiivset allteksti, mistõttu seda ei saa kasutada историкu („ajaloolase“ meessoovorm) täisväärtusliku naisanaloogina. Ehk leiutada midagi uut? Võimalik, et kunagi hakkavad ajalooteaduskondade lõpetajad kandma uhket tiitlit историна või историца („ajaloolase“ tuletatud naissoovormid), kuid praegu tundub see olevat fantastika.

Varjatud sotsiaalne halvakspanu

Naisvastete probleem ei piirdu vene keeles ainult kõla iluga. Esteetika varjus on ilmatu hulk sotsiaalset halvakspanu. Nimetada end täna feminitiiviga oleks enamikus elukutsetest sama, mis teha poliitiline avaldus: jah, ma olen feminist. Ei, ma ei arva, et специалистка („spetsialisti“ naissoovorm) oleks halvem kui специалист („spetsialisti“ meessoovorm) ning peaks varjuma „neutraalse“ meessoost nimetuse taha. Iga naise kohta, kes julgeb olla писательница, mitte писатель („kirjaniku“ soovormid), преподовательница, mitte преподователь („õpetaja“ soovormid), või журналистка, mitte журналист („ajakirjaniku“ soovormid) – kusjuures siinkohal pakun eranditult traditsioonilisi, ajaloos kanda kinnitanud sõnu! –, leidub kümneid naisi, kes ei soovi oma sugu esile tuua, eelistades olla специалисты („spetsialistide“ meessoovorm), mitte mängida „naiste liivakastis“. Ning seda ei saa neile ette heita.

Näiteks kui töötasin lühikest aega ajakirjanduses, polnud ma midagi muud kui редактор („toimetaja“ meessoovorm). Kas äsja 20-aastaseks saanud neiu, kes soovib, et teda võetaks oma esimesel töökohal tõsiselt, peaks 2013. aastal nimetama end редакторшаks või редакторкаks („toimetaja“ naissoovormid)? Mõeldamatu! Neid naisi ei saa hukka mõista, kuid tahaksin siiski küsida: miks medvend (meessoost meditsiiniõde) või balletitantsija („baleriini“ meesvaste) – küll on kohmakad konstruktsioonid – ei rõhuta oma sugu, kui naisprogrammeerijad (программистки) ainult sellega tegelevadki (nähtavasti töö asemel, sellepärast teenivadki vähem kui mehed)?

Eestisse kolides tegin tutvust keelega, milles puudub sugu. Ma ei näinud ette, kui veidralt on kohalik vene keel põimunud eesti keelega, imades endasse selle konstruktsioone ja ükskõiksust tühja-tähja vastu nagu erinevus „tema“ ja „temakese“ vahel, aga ka neid parodeerides. Ja lõppkokkuvõttes taandub kõik jälle „neutraalsele“ meessoole, ulatudes absurdini. Toon üheainsa näite, pärast mida hakkasin koguma eesti-vene tekstidest selliseid „anomaaliaid“: Facebookis püüdis pilku vägivallavastane reklaam üleskutsega julgeda rääkida juhtunust; kannatanute poole pöörduti neutraalselt – nagu võite juba arvata, meessoovormis. Kampaania oli adresseeritud täiesti õiglaselt kõigile, olenemata soost, kuid arvestades vägivalla puhul tohutut statistilist kuristikku meeste ja naiste vahel, kõlas „neutraalne meessugu“ selles kummaliselt ja võõralt – sellepärast nii hästi meelde jäigi.

Kas minu arvates ei mõista reklaami autorid selle keele nüansse, milles kirjutavad? Ei, ma ei arva nii. Nende keel on tõesti teistsugune vene keel, mis pole grammatilise soo suhtes nii tundlik. Lõppude lõpuks pole ma Prantsuse Akadeemia, mis klammerdub kõigest väest ülima autoriteedi staatuse külge frankofoonses maailmas, püüdes dikteerida oma endistele kolooniatele, kuidas nad peaksid rääkima. Kas feminitiivid on venekeelses Eestis üldse võimalikud või asjakohased? See pole jällegi minu otsustada. Kõrvalseisjana suudan vaid näha muutusi ja märgata nüansse – võimalik, et veidi terasemalt kui inimene selle hübriidkeele keskelt.

4
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka