#metoo kolmas osapool – ahistaja naine

Eelmise aasta 15. oktoobril kirjutas näitleja ja aktivist Alyssa Milano Twitterisse üleskutse anda teada seksuaalse ahistamise juhtumitest ning jagada oma lugusid, märgistades neid ühtlasi hashtag’iga #metoo. Juba järgmise päeva õhtuks oli sellele vastatud 53 000 korda ja tänaseks on neid ahistamissüüdistusi loomulikult miljoneid. Sündinud oli fenomen, mis lisaks kulutulena levimisele on muutnud ja purustanud karjääre, kiskunud lahti vanu haavu ning meelde tuletanud ammu allasurutud mälestusi. Ühtlasi loodetavasti tervendanud ka ühiskonda. Ajakiri “Time” valis 2017. aasta inimeseks mitte ühe persooni, vaid terve grupi: #metoo liikumises osalenud naised. Kindlasti on see kõik muutnud või muutmas meeste ja naiste suhteid, aga arvatavasti mitte sel kombel, nagu on avalikult halanud paljud konservatiivid üle maailma: nüüd ei julge enam kellelegi külge ka enam lüüa! Kuidas nüüd uued suhted üldse enam tekkida saavad?

Loodetavasti ei ole nüüdsest enam enesestmõistev võimupositsioonil olevate meeste seksuaalne võim nende alluvuses või neist tööalaselt sõltuvate naiste üle. Selle meeste ja naiste suhteid sajandeid varjutanud hirmuäratava nüansi, mille puhul määravaks sai meespoole heatahtlikkuse aste, eeldatava tagasitõmbumise üle võib vaid rõõmu tunda.

Aga loomulikult on nii suurt kandepinda omava sotsiaalse liikumise puhul ka neid, kes seda väga valulikult vastu võtavad. Enesetappudeni välja. Nii leiti selle aasta algul oma kodus pooduna seksuaalses ahistamises süüdistatav Lõuna-Korea kuulus meesnäitleja Jo Min-Ki. Vabatahtlikult elust lahkumise valis ka Jill Messick, filmiprodutsent ja omaaegne näitleja Rose McGowani mänedžer, kes soovitas aastaid tagasi McGowanil asjast vaikida, kui viimast oli seksuaalselt rünnanud kurikuulus Harvey Weinstein – esimene neist Hollywoodi “suurtest”, kelle karjääri #metoo-paljastused hävitasid.

Ahistajad on sageli abielumehed ja pereisad

Aga lisaks süüdistajatele ning süüdistatavatele on ka kolmas osapool, kelle reaktsioone on samuti huvipakkkuv analüüsida. Nimelt olid või on enamik #metoo raames lähema või kaugema mineviku ahistamispattude eest vastutavad mehed abielus ja tihti pereisad. See kolmas osapool on kahtlemata nende meeste naised või elukaaslased. On neid, kes on valinud kohe skandaali puhkedes lahutuse (Weinsteini abikaasa Georgina Chapman); on väidetud, et meedia maalib mehest hoopis teistsuguse pildi, kui see tegelikult on (juba enne #metoo-d rea uimastamis- ja vägistamissüüdistusi saanud ülipopulaarse USA näitleja Bill Cosby naine Camille Cosby; Melbourne’i linnapea Robert Doyle’i abikaasa Emma Paige Campbell).

Suur osa ülemaailmselt nähtavaks saanud #metoo-juhtumeid pärineb USA-st – elame ju globaalselt angloameerika popkultuuri mõjusfääris ning keda ei huvitaks Hollywoodi rikaste ja ilusate elu ja tragöödiad. Kahtlemata on Ameerikas suhtumine süüdistavatesse meestesse väga kategooriline ja negatiivne, kui neid pigem õigustavad marginaalsete meesõiguslaste sõnavõtud välja arvata. Nii sai Weinsteini kaasa, moekunstnik Georgina Chapman, Ameerikas avalikku kriitikat isegi selle eest, et ta piisavalt kiiresti oma mehest lahutada ei otsustanud. Selle teadaande ning süüdistuste esilekerkimise vahele jäi nimelt paar päeva…

Kui palju Chapman Weinsteini tegudest teadis?

Chapman andis selle aasta mai lõpus pärast skandaali moeajakirjale Vogue esimese pikema intervjuu ning väljendab selles peamiselt oma valu, meeleheidet, segadust ja raevu. Oluline on siinkohal märkida, et raevu ikka nüüdseks endise mehe ja selle tekitatud olukorra, mitte #metoo kampaania ja tolle aktivistide vastu. Chapman puhkes intervjuud andes korduvalt nutma ning süüdistas enda naiivsust, et toimuvat ei märganud. Seda, et Weinstein kümneid, kui mitte sadu temast tööalaselt sõltuvaid filmitööstuse naisi seksuaalselt ahistas ja isegi vägistas. Pool aastat varem olid anonüümsed allikad Ameerika kollasemas ajakirjanduses küll väitnud, et moekunstnik Georgina Chapman teadis, millega ta mees tegeles, aga teda ei huvitanud muu kui enda moekunstnikukarjääri edendamine läbi Hollywoodi staaride.

Loomulikult ei tea kõrvaltvaatajad, tihti isegi paari lähedased sõbrad kunagi, mis tegelikult suhtes toimub ning milliseid mitteametlikke kokkuleppeid on selle osapooled omavahel sõlminud. Aga selle kohta, mida öeldakse kontrollitud situatsioonis – antud juhul pikemas intervjuus meediaväljaandele, võib ühtteist järeldada küll. Ja seda just ühiskonna väärtushinnangute kohta. Kui Ameerikas on räigete #metoo-süüdistuste laviini alla jäänud tuntud mehe naise puhul raske ette kujutada hoopis ühiskonnale vastusüüdistuste esitamist, siis Eestis on lood hoopis teistugused.

Mang-Silling

Meie kõige kuulsam, tõsi küll teatud mööndustega #metoo alla kuuluv juhtum on kahtlemata “staarastroloog” Igor Mangiga seotu. Saates “Pealtnägija” korraldati vihjete peale eksperiment, mille käigus saadeti Mangi juurde sünnihoroskoopi saama mitu noort naist, kelle küljes olevate lindistusseadmetega salvestati astroloogi lähenemiskatsed neile. Kohe astusid meedias üles veel mitu naist, keda Igor Mang oli seksuaalselt ahistanud. Kurikuulsateks märksõnadeks said “puuõõs” , “sünnikoht” ja “tšakrate avamine” – nimelt kutsus Mang üht Kadrioru pargis jalutanud talle võõrast naist käigupealt endaga koos ühe sealse suure puu õõnsusse, kus asus naise “tšakraid avama” ehk talle käsi sõna otseses mõttes püksi ajama. Kokku esines ahistamissüüdistustega tervelt poolsada naist.

Kui Mang ise eitas passiivselt talle esitatud süüdistusi ja lahkus skandaali puhkedes koguni Eestist, siis varsti esines Laupäevalehes pika intervjuuga hoopis Mangi pikaajaline elukaaslane Külliki Silling. (Siinkohal pean ilma igasuguse irooniata tunnustama Laupäevalehe peatoimetaja Ingrid Veidenbergi talenti ja oskust leida jätkuvalt üliaktuaalseid ning üliavameelseid intervjueeritavaid.)

Igor Mangi elukaaslane Külliki Silling pole sarnaselt mitmete eelpoolmainitud #metoo raames süüdistatud meeste naistega nõus pildiga, mille ajakirjandus on tema mehest maalinud. Kahtlemata on ta Bill Cosby naise Camille Cosby, kes oma meest kohtuski saatis, kauge hingesugulane. Aga Külliki Silling läheb veel kaugemale: “Üldiselt on kõigile teada, et Igor on naistelembeline. Nüüd on teda kujutatud seksmaniaki ja perverdina, aga seda ta kindlasti pole. Mina tunnen ta südant ja tean, et ta on väga peene hingega mees, kes ei tee kellelegi liiga.” Silling väidab ka, et Mangi kohtumisi “klientidega” salaja lindistades on kasutatud valesid meetodeid, inimestega manipuleeritud ning mingid piirid ületatud.

Oma meest toetas avalikult eelmisel sügisel ahistamisskandaali sattunud endise peaministri Taavi Rõivase naine Luisa Rõivas, kuigi paar ei varjanud, et Malaisia hotellibaaris toimunu ohustas nende suhet ning tekitas Luisas nördimust.

Ojasoo-Semper

Ka kurikuulsa teatrijuhi, oma noore naisalluvaga vägivallatsemise eest kriminaalsüüdistuse saanud Tiit Ojasoo ühtaegu eraeluline ja loominguline partner, teatrikunstnik Ene-Liis Semper, jääb avalikkuse ees oma mehe kõrvale. Pärast vägivallaintsidendi ja kriminaalasja meediasse jõudmist 2016. aasta juunis hoidsid nad end mõned kuud avalikkuse eest kõrvale, et siis teatriinimeste läbimõeldud žestiga naasta. Ülesastumine toimus sama aasta taasiseseisvumise aastapäeval juba augustis, kui presidendi vastuvõtule Kadrioru Roosiaias saabuti demonstratiivselt käsikäes nagu noored armunud. Kindlasti oli neid, keda taoline žest liigutas: armastus võidab! Hea naine andestab! Andestab nii petmise (ajakirjanduse eest ei varjatudki, et teatrijuht ja noort näitlejannat sidus “eraeluline suhe”, mis kulmineerus vägivallaga avalikus kohas) kui ka peale kriminaalse intsidendi ilmsikstulekut ebaadekvaatsed kommentaarid meedias. Rõhutaks veelkord petmise andestamist, kuna selle teemaga tegeleb Semperi juba 2004. aastal valminud videoteos, mille isiklik pihtimus lõppeb mehe antud lubadusega, et ta ei tee seda enam kunagi.

Ene-Liis Semper oleks võinud vaikides filosoofiks jäädagi, kuid paraku ei kasutanud ta seda võimalust. Selle asemel valis ta ebamäärase sihtmärgiga rünnaku. Nii ühisintervjuus koos Ojasooga Eesti Ekspressi Hans H. Luigele peale prestiižika teatripreemia saamist 2017. aasta septembris kui ka soolointervjuus Postimehe Heili Sibritsale vahetult enne NO-teatri juba ette vastuolulist Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud etendust ERM-is ei varja Semper oma põlgust nii meedia kui ka inimeste vastu, kes end selle poolt manipuleerida lasevad. Valik tema tsitaate juba mainitud intervjuudest: “Kohane oleks vast öelda, et sa (Tiit Ojasoo) ei võlgne meediale küll midagi ses kontekstis. Aga eestlased käituvad küll, nagu eestlasi oleks lõputult palju. Absoluutselt ühtegi puhast poega pole ju, kõigile on võimalik panna ju /—/ Nagu meie rahvast oleks mustmiljon. Igal kanalil on tarvis oma klikid kätte saada…” (Eesti Ekspress, Areen, 20. september 2017). “Eestlased on endale ligi lasknud kõige hullema tendentsi. Ma ei oska seda teisiti nimetada kui… kõlupäisuse.” (Postimees, 18. veebruar 2018).

Eesti Ekspressi intervjuu üleolev toon tingis Eesti Päevalehe juhtkirja pealkirjaga “Pärjatud teatri kaksikmoraal” kohe järgmisel päeval ning Müürilehe teatritoimetaja Piret Karro on samuti Päevalehes ilmunud teatriarvustuses deklareerinud, et tema põhimõtteliselt Tiit Ojasoo lavastusi enam ei vaata.

Kunnus-Rebane

Ka eraluliselt sidumata inimeste poolt on Eesti meedias ilmunud rohkesti arvamusi, kus muretsetakse pigem #metoo “ohvrite”, antud juhul siis süüdistatavate meeste pärast. Ka Prantsusmaa meedias ilmunud #metoo vastukampaaniat, mida juhtis filmistaar Catherine Deneuve, kajastati Eesti ajakirjanduses, mainimata sõnagagi tolle riigi meediasse silmapilkselt jõudnud kriitikat sellele. Sõnad, mis korduvad pea kõigis #metoo-d puudutavates Eesti arvamusartiklites, on “nõiajaht” ja “lintšimine”. Tõsise Eesti meesõiguslasena mõjub kriitik Mihkel Kunnus, kes ei häbene teemal sõna võtta, kuigi tal on endalgi kontol kriminaalkaristus lähisuhtevägivalla eest. Kunnus ja tema rusika läbi kannatada saanud elukaaslane Kärt Rebane tekitasid omakorda ise dünaamilise duona meediakurioosumi, tormates avalikkusega jagama oma suhte, suhtevägivalla ja ühe osapoole alkoholismi intiimseid detaile. Süüdistades samas veidral kombel üldisemas plaanis nii feministe, kohtuinstantse kui ka sisuliselt kogu ühiskonda. Postimees, kes oma arvamuskülgedel Kunnust regulaarselt avaldab, tundub ka muidu olevat küllaltki meesõigusluselembene. Mõni nimetaks Postimehe staararvajaid, näiteks Priit Pulleritsu, muidugi klassikalisteks meesšovinistideks.

Sandra Jõgeva. Foto: Jaak Kikas

Kolmanda osapoole vastutus

Pean tunnistama, et mingi hetkeni tunduski mulle, et pigem jäi Eestis #metoo vahele ning üldsus asus kohe selle käigus võimalikke kannatadasaanuid raevukalt toetama. Ka globaalses plaanis.

#metoo teemalise kriitikaga on Eestis silma paistnud ka naised, kaasa arvatud ülalpool mainitud, süüdistuste märklauaks saanud meeste eraelulised kaaslased. Lugedes ränkade süütegudega tõestatult hakkamasaanud meeste naiste vaenulikke ja üleolevaid kommentaare meedias, tekib paratamatult mõte, kas need naised oleksid lasknud oma meestel edasi tegutseda, kui nad olnuks olukorrast teadlikud? Kas nad äkki olidki sellest teadlikud? Sellistena kaasosalised väärtegudes ja kuritegudes? On asju, millele pole võõral võimalik vastust saada – ei kohusta seadusedki kahtlusaluste lähedasi ütlusi andma. Igal juhul on Lääne #metoo-juhtumite kolmandad osapooled, süüdistatud meeste naised ja elukaaslased osanud neid kahtlusi teadlikult hajutada.

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Festivalid naiste varjupaigas

Eestis kehtib alates 2011. aastast protsendikunstiseadus, mistõttu uue riigihoone ehitamise eelarvest 1% peab minema uue hoone sisse kavandatud kunsti tootmisele.…