Banaanid, naise keha ja tsensuur ehk Mida õppida Poola kriitilisest kunstist?

Poola avalikus debatis kõlavad needsamad argumendid, mida on kasutanud mõned Eesti poliitikudki – et poliitilist (või pigem poliitkriitilist) kunsti ei tohiks teha maksumaksjate raha eest, et ebasündsad asjad ei sobi kunsti nime kandma ja et teatud teoste tsensuuril ei ole midagi pistmist nende loojate sooga. „Argumendid“ ise jäävad aga populistlikeks loosungiteks, mis paljastavad rohkem nende lausujate tõekspidamisi kui midagi muud. Väited ise on soliidsed kui neisse süveneda, ning need võiksid vabalt kultuuriinimestele tõelisteks proovikivideks osutuda. Kes on tegelikult nende argumentide mõtestamisest ja loosungitest paljaks koorimisest huvitatud?

Innustagu see kirjutis Eesti kultuuriinimesi neid olulisi küsimusi mõtestama ja väljapakutuid vastuseid kriitiliselt hindama. Ja olgu see pilguheit Poola kultuuriruumis toimuvasse peegelpildiks meile endale… parem on ikka õppida teiste kogemustest (ja vigadest).

Olukorrast Poolas „Needuse“ näitel

„Needus“, mida aasta tagasi BaltoScandalil nähagi sai, ei šokeerinud Eesti publikut sugugi. Teatr Powszechny käis lavastusega ka Slovakkias – seal rõkkas publik naerda. Lavale toodi Johannes Paulus II kuju, kelle kaela riputati silt: pedofiilide kaitsepühak, tagatipuks võttis näitlejanna paavstilt suhu. Poolas valitses selle stseeni ajal haudvaikus … Lavastuses kritiseeriti antisemiitlust, abordiseadusi, kiriku võimu, ebavõrdsust meeste ja naiste vahel, PiSi (Poolas praegu ainuvõimul olev erakond Prawo i Sprawiedliwość, eesti k Õigus ja Õiglus. Toim) valitsust ning nende kurameerimist katoliku kirikuga. Eesti publikut ei erutanud lavastuse teemadki, sest need eestlased, keda see potentsiaalselt mõtlema panna võikski, ei tuleks eales sellist kaasaegset lavastust vaatama.

Stseen lavastusest “Needus” 2017. Pressifoto

 „Needus“ algas näitlejanna kõnelusega hüpoteetilisest korjandusest, et rahastada palgamõrvarit, kes kõrvaldaks jäädavalt Jaroslaw Kaczynski. Kaczynski on konservatiivse Õiguse ja Õigluse partei esimees ning Smolenski lennuõnnetuses hukkunud presidendi Lech Kaczynski kaksikvend. Jaroslaw Kaczynskit peetakse praegu üheks kõige mõjuvõimsamaks isikuks Poola poliitmaastikul ja tema surnud venda Poola eest langenud märtriks. See, mida Teatr Powszechny ja näitlejad teevad, on Poola kontekstis paras julgustükk. 2017. aastal olid ultrakatoliiklased tänavatel ning nõudsid teatri sulgemist. „Needus“ kaevati kohtussegi rahva religioossete tunnete riivamise pärast. Viimaks mõisteti teater siiski õigeks. 

Sõnum plakatil: “See pole kunst, vaid peldik”

Selle aasta 16. jaanuaril asendati korjandusstseen aga vaikuseminutiga, mis pühendati Pawel Adamowiczile. Adamowicz oli Gdanski linnapea, kes kritiseeris avalikult PiSi ning kuulus parteisse Kodanikeplatvorm (PO), mis ühendab demokraate, konservatiiv-liberaale ja sotsiaal-liberaale. Adamowicz, kes oli varem tugevalt “homopropaganda”-vastane, kuid kes viimastel aastatel seisis PiSi valitsusajal katoliiklasena LGBT+ õiguste eest, pidas kristlikul üritusel kõnet, kui teda pussitas noor retsidivist. Näitlejatele heideti ette silmakirjalikkust, väites, et nemad ise on süüdi selle vaenuliku õhkkonna loomises, ühtlasi radikaalide sünnitamises ja seega ka Adamowiczi surmas. 

Etenduskunst kui mööduv fenomen šokeerib inimesi kohapeal. Kes ikka etenduse videosalvestist vaadates ärrituks? Ainsad, kes seda hiljem salvestust vaatavad, on nagunii vaesed teatriteadusetudengid, kes on teatrit näinud oksendamiseni ning keda ükski lavastus enam ammugi ei üllata. Etenduskunstis puudub füüsiline püsivus või jäävus, see on hetkeline, selle tähendus kujuneb selles kontekstis, milles seda esitatakse. Grotowski või Kantori teosed ehk vaimustaksidki, aga ilmselt ei šokeeriks enam kedagi. Maali- ja videokunstiga on aga teised lood. Selle tähendusväli muutub ajas. Teos võib mõjuda ja siis hiljem oma tähenduse kaotada, kuniks ta uues kontekstis teiseneb ja värske mõtte omandab. 

Poola kunstnikud kujutatut muutmas

Poolas on mitu naissoost kunstnikku, kes on aastakümneid üllatanud ning šokeerinud Poola publikut, käsitledes teemasid, mis on pööranud kunstimaailmas väljakujunenud jõujooned pea peale. Kui meeskunstnikud võivad erotiseerida naisi, siis miks ei võiks seda teha ka naised? Poola naised on sisenenud kindlate ootustega kunstilma: kui naissoost kunstnik tegeleb naise keha ja seksuaalsusega, siis on see „feministlik kunst“; kui naissoost kunstniku rõhuasetus on aga mujal, siis on ta sisenenud „maskuliinsesse sfääri“ – ta peab ennast tõestama „meeste maailma vääriliseks“, enne kui tema loomingut tõsiselt võetakse. 

Üks tuntumaid 20nda sajandi Poola naissoost kunstnike on Tamara de Lempicka (1898–1980). Lempicka maalis Art Deco stiilis, kuid hiljem on tema loomingus näha ka kubismi, neoklassitsismi ja sürrealismi mõjutusi. Tema maalid on pehmed, kuid konkreetsed. Tema loomingust tuntuimad on eelkõige portreemaalid aristokraatidest, kuid tema provokatiivsed aktimaalid on need, mis on nihutanud kunsti piire.

Tamara de Lempicka teos “Alastus terrassil” 1925. Foto: Vikipedia CC

Juudi-poola päritolu Alina Szapocznikow (1926–1973) kujutas skulptuurides ja installatsioonides naise sõjajärgset kehalist killustatust. Ta kasutas oma teostest esimesena ebakonventsionaalseid materjale ja esemeid – polüestrit, kirjaklambreid, ajalehepabereid, juhtmeid. Szapocznikowi looming, milles sulavad ühte sürrealism ja pop-art, kannab edasi tema II maailmasõja kogemust, mille suurema osa ajast veetis koonduslaagris. 

Alina Szapocznikow “Suured kõhud” 1968. Foto: Vikipedia CC

Magdalena Abakanowiczi (1930–2017) varasem looming keskendus ruumi loomisele kudumitega, mida ta nimetas abakanideks (tuletatud ilmselgelt tema enda nimest). Kudumisest kui naiselikust kodusfääri kuuluvast tegevusest said hoopis kudumid, mis Abakanowiczi loomingus moodustasid kombatavaid ruumiteoseid. Hiljem hakkasid Abakanowiczit huvitama inimkehad, -figuurid ja -massid ning ta võttis kasutusele uued materjalid: pronksi, kivi ja betooni. Tema looming ei mahtunud enam galeriisse; see sai osaks avatud ruumiga nii linnas kui ka looduses – Itaalias, Lõuna-Koreas, Jaapanis, Chicagos, Jeruusalemmaski. 

Magdalena Abakanowiczi “Agora” Chicagos. Foto: Wikipedia CC

Need kunstnikud on rahvusvaheliselt tunnustatud ja ka esindatud üle maailma galeriides nagu Tate Modern, Centre Pompidou või Brooklyn Museum … aga ometi seatakse kahtluse alla nende kunstikaanonisse kuulumist. Tamara de Lempicka, Alina Szapocznikow, Magdalena Abakanowicz on pea sajandi üritanud lammutada stereotüüpe, käsitledes ühiskondlikult olulisi teemasid, mis muidu oleksid jäänudki tabuteemadeks. Kuid näib, et kiirel sammul edasiminek ei välista järsku kannapööret, et astuda paar sammu tagasi. 

Naised Poola kunstis ja tsensuur

Varssavi rahvusmuuseum otsustas aprilli lõpus eemaldada näituselt Katarzyna Kozyra (1963) teose „Ilmumine Lou Salomena“, Natalia LL-i (1937) teose „Tarbimiskunst“ ja Aleksandra Kubiaki (1978) ja Karolina Wiktori (1979) ühisteose „Part XL Tele Game“, pärast seda, kui uus muuseumi direktor (kelle määras praegune PiSi kuuluv kultuuriminister) sai ühelt murelikult lapsevanemalt kirja, milles kirjeldas koolilastele traumeerivalt mõjunud galeriikülastust, – tema poeg olevat alasti naisi nähes puhkenud isegi nutma. Kiri oli suunatud ka kultuuriministrile, kes kutsus muuseumidirektori erakorralisele koosolekule. Muuseumidirektori sõnul ei tohiks gender-iga seotud teemad explicite avalikus ruumis eksponeeritud olla. Kuid samas saalis eksponeeritud skulptuuri alasti mehest ei tulnud kellelgi mõttesse näituseruumist eemaldada. 

Katarzyna Kozyra „Ilmumine Lou Salomena“ kujutab dominaatriksina Lou Andreas-Salomed juhtimas kaarikut, mille rakkes on tema sõbrad-armukesed koer-Nietzche ja koer-Rilke. Katarzyna Kozyra teoseid on tekitanud alati palju meediakära. Alates sellest, kui ta 1995. aastal vähki ravis ning end keemiaravi saanuna ning haigusest räsituna alasti näitusesaalis eksponeeris, kuni tema 2001. aastal valminud kolme filmini, milles uuris maskuliinsuse konstrueeritust. Ühes videos on näha mehi, kes kannavad vagiinakujulisi aluspükse. Need videoinstallatsioonid šokeerisid publikut niivõrd, et näituse postrid tsenseeriti tänavatelt enne paavsti külastust Poola. Paavst on poolakate jaoks ju tähtsaim pühak.

Katarzyna Kozyra „Ilmumine Lou Salomena” 2005. Kaader videost

 „Tarbimiskunst“ on Natalia LL-i kõige tuntum installatsioon 70ndate algusest: modellid söömas banaane, sardelle, soolakõrsikuid ja jäätist. 80ndatel nähti ühiskonnakriitililise teosena, mis viitas naiste seksualiseerimisele, 90ndatel hakati kinni hoopis tarbimiskultuurist (ei olnud ju 80ndatel ja 90ndatel banaanid poes alati saadaval), 2000ndate alguses öeldi otse välja, et tegemist on oraalseksiga ning teosest „sai“ feministlik kunsttükk, mis kritiseerivat patriarhaalset ühiskonda. Huvitav on aga see, et Natalia LL arvas oma teosega pigem rõhuvat inimloomuse duaalsusele – et naise seksuaalsus avaldub alati koos mehe seksuaalsusega. 

Natalia LL “Post-tarbimiskunst”, 1975. Foto: Wikipedia CC

Aleksandra Kubiak ja Karolina Wiktor andsid ennast TVP Kultura televaatajatele täielikult ära. Praegu tundub mõeldamatu, et 14 aastat tagasi oli riiklik telekanal nõus sellist eksperimenti läbi viima. Kunstnikud olid telestuudios ning inimestel oli võimalik neid telekast jälgida ja helistades neile juhiseid anda. Tänu anonüümsusele said helistajad väljendada oma kõige salajasemaid soove – peagi olid need, nagu arvata võiski, seksuaalsed käsud. Poola rahvusmuuseumis oli eksponeeritud selle performance-i video, mis 2005. aastal filmiti ning mille sisu määrasid toona televaatajad ja mitte kunstnikud ise.

Aleksandra Kubiak ja Karolina Wiktor TVP Kultura saates, 2005. Kaader videost

Banaanidemonstratsioon

Reedel eemaldati nende nelja kunstnike teosed galeriist, kuid esmaspäevaks olid need seal juba tagasi. Selsamal päeval toimus nn baanidemonstratsioon – Varssavi rahvusmuuseumi ette tuli üle 3000 inimese banaane sööma ja Instagrammis jagati taasloodud Natalia LL-i „Tarbimiskunsti“. Oluline on siinjuures see, et demonstreerijad teadsid, et naissoost kunstnike teosed on galeriis taas üleval, kuid ometi tahtsid nad edastada sõnumi – poolakad ei tolereeri tsensuuri ei meedias ega ka kunstimaailmas. Banaane sõid ka need, kes muidu „feministlikust“ kunstist suurt ei arvagi, kuid kes usuvad, et kunstimaailm peaks olema vaba. Loodame, et Eestiski näitavad samasugust solidaarsust üles vabadusse uskujad. 

Tsensuurivastane banaanidemonstratsioon, 2019. aasta aprillis Varssavis

Olulised küsimused pärast skandaali

Milleks kunst? Kellele on see mõeldud? Mis on kunsti piirid? Miks ka pea viiskümmend aastat hiljem ärritavad ühiskonda erootilised representatsioonid naistest? Kas riiklikult rahastatud kunst ei peaks austama riigikirikut? Miks on nii, et naiskunstnikke, kes on ennast tõestanud ja kes on end ammu kunstikaanonisse kirjutanud (esindanud Poolat näiteks Veneetsia biennaalil), ei võeta endiselt tõsiselt?

Need on need küsimused, millele Poola kultuuriinimesed praegu mõtlevad ja mida meiegi võiksime Eestis mõtestada. Tsensuuri pooldajatel on aga ammugi vastused kõigile küsimustele olemas: kunst on rahvusriigi vara, seega mõeldud rahvale. Kunst peab rahvast harima ja ei tohi inimesi Eeva kombel patuteele juhatada. Feministlikud teosed on justnimelt need mürgitatud õunad, mis rahva sinna juhatanud. Mis kõige olulisem – need transgressiivsed teosed ja nende loojad ei ole kunagi kunstikaanonisse kuulunudki. On see nii? Kuidas nendele vastustele reageerida?

Nüüd peavad tsensuurimeelsed plaani, mida teha, et edaspidi selliseid teoseid nagu Natalia LL-i „Tarbimiskunst“ enam riiklikest galeriidest ei leiaks. Kultuuriinimesed nõutlevad, kuidas edaspidigi tsensuuri ära hoida.

Kuid lootust on – Natalia LL ja tegelikult ka Lempicka, Szapocznikow, Abakanowicz ja paljud teised tegutsesid (naissoost) kunstnikena Nõukogude Poolas. Ehk kasvatavad paksu naha ka nooremad loojad. Ja ehk on selles kõiges ka midagi head, et on tabuteemasid ja piire, mida ületada – Poola kunst ju siiski õitseb. Nii kaua on kõik hästi, kui kultuuriinimesed hoiavad kokku ning inimesed on valmis tulema tänavatele, et seista vabaduse eest, kui riigivõim või kristlik puritaanlus üritab vales kohas kanda kinnitada.

Eesti publikut on keeruline šokeerida ning vähe on neid, keda kunstiga on võimalik tõeliselt välja vihastada, kuid ette peame vaatama meiegi ning Poola kogemusest vajaduse korral õppima. Poolas on palju neid, kes on valmis nädalateks tänavatele minema, et protestida kas libarebaseliku teatri või „transgressiivse“ kunsti vastu, et võimulolijaid toetada… Eestis on raske sellist stsenaariumit ette kujutada. (Kas banaanidemonstratsioon on võrreldav ehk Kaur Kenderi skandaaliga?)

Kes teab – kui võimul on need, kes arvavad, et feministlikke kunstnikke ei tohiks riik rahastada nagu kommenteeriti Uutest Uudistes Eestit sel aastal Veneetsia biennaalil esindanud Kris Lemsalu, siis võib meil sama juhtuda, mis Poolaski. „Pole normaalne nende [loe: vulvade] alasti paiskamine kultuuriruumi. See viimane tegevus aga on osa kultuurimarksismi pealetungist, kus kõik moraalsed ja eetilised piirid on kõrvaldatud.“ Praegu ei ole veel tegudeni jõutud ja ehk jääbki see nii. Meil ei jää muud üle, kui loota, et meiegi kultuuriinimesed ja -kultuurisõbrad tulevad tänavatele, et vabaduse ja kunsti eest seista, kui selleks vajadus peaks tekkima.