Midagi enamat kui lihtsalt naistevastasus

Kuidas mõista naiste toetust parempoolsele poliitikale Poolas ja Ungaris?

“Mis neil viga on?” küsis üks Guardiani kolumnist, kes tõstatas probleemi naiste jätkuvast toetusest vabariiklaste parteile USAs. Teema pole kaugeltki uudne, aga regulaarselt esitavad selle küsimuse progressiivsed kommentaatorid ja seda saadavad harilikult parempoolse poliitilise valitsuse patriarhaalseid hoiakute sünged kirjeldused.

Selle asemel, et süvendada meie arusaama üha levinuma parempopulismi soolistatusest, kutsub see küsimus “ära selgitama”, miks naised sellist poliitikat toetavad, kasutades naiste valeteadvuse – teadmatus rõhumisest – või privilegeerituse (omaenda sooliste huvide või vähemusgruppide õiguste reetmist individuaalse kasu eesmärgil) mõistestikku.

Sellisena esitatuna koheldakse naisi kui ohvreid või patriarhaadi topeltagente, mitte ei suunata meid naisi ja nende elusid tõsiselt võtma. Samuti jääb tähelepanuta parempoolsete projektide ideoloogiline keerukus, sest need pole lihtsalt naistevastased, vaid ühendavad tagurlikke elemente, aga samas edendavad osa naiste huve. Kirjeldades parempoolseid naisi probleemina, mis nõuab kiiret reageerimist, suuname tähelepanu kõrvale struktuursetelt põhjustelt, mis loovad soodsa pinnase selleks, et naised parempoolset poliitikat toetaksid.

Selle asemel, et küsida, mis on parempoolsetel naistel viga, peaksime me küsima, mis on viga majanduspoliitilisel süsteemil, kust nad on end leidnud, ja millised poliitilised alternatiivid on neile kättesaadavad. Siin saavad Poola ja Ungari sissevaadet pakkuda. Mõlema riigi valitsevad parteid – alates 2015. aastast Prawo i Sprawiedliwość (PiS) ja alates 2010. aastast Fidesz-KDNP – on tegelenud illiberaalse ümberkujundustööga. Nad on lammutanud liberaalseid demokraatlikke institutsioone, näiteks õigusriiki, koloniseerinud riigiaparaati, võidelnud õiguspõhise kodanikuühiskonna vastu suurema kaitsevajaduse väitega ja taandarendanud naiste õiguste eest vastutavat liberaalset infrastruktuuri.

Partei Prawo i Sprawiedliwość (seadus ja õigus eesti k) liider Jarosław Kaczyński. Foto: Flickr CC

Radikaalsest platvormist hoolimata on naiste pisut suurem toetus mõlemad parteid võimule aidanud, ja naised toetavad neid parteisid jätkuvalt. 39,7% Poola naistest toetas PiSi 2015. aastal, võrreldes 28,5% meeste toetusega ja protsent on pärast kahte võimuloldud aastat pisut suurenenudki, hoolimata pidevast ohust reproduktiivõigustele. Ajalooliselt suure valimisaktiivsusega 2018. aastal hääletas Ungaris Fidesz-KDNPi poolt 52% naistest, võrreldes 46% meestest. Kuidas seda jätkuvat toetust mõista?

Naised ei hääleta alati üksnes naistena

Esiteks ja eelkõige: poliitiline reaalsus, mida peavoolu feministlik diskursus ei selgita, on see, et valijate probleemid ületavad soolisi eelistusi ja neid määravad sageli laiemad sotsiaalmajanduslikud lõhed. Naised hääletavad nende parteide poolt mitte ainult seetõttu, et nad on naised, vaid murede ja lootuste tõttu, mida nad jagavad kollektiivselt või oma sotsiaalse klassi meestega, tuletades meile meelde, kui piiratud on poliitilised projektid, mis põhinevad ainult naiste huvide teoreetilistel alustel. Nagu hiljutine Ungari uuring viitab, on kõige olulisemad probleemid, mida naised rõhutavad, tööturul ärakasutamine ning halvas seisus tervishoiu- ja haridussüsteemid.

Loomulikult on nende küsimuste taga sooline mõõde, nagu teatavate madalapalgaliste töökohtade femineerumine või naiste õlgadele langev hooldustöö, kuid probleem on sügavam. Olukorras, kus naised ei näe, et just nende soopõhiste muredega tegeleks ükski partei, usuvad nad siiski, et Fidesz-KDNP esindab neid kõige paremini.

Teine oluline aspekt on see, et parempopulistid tegelikult võtavad naiste soopõhiseid praktilisi huvisid arvesse: neid, mida Maxine Molyneux järgi väljendavad naised, kes positsioneerivad end üksnes naiste soolise tööjaotuse, mitte süsteemse naiste rõhumise teooria raames. Nii PiS kui ka Fidesz-KNDP jätkasid 1989. aasta järgsete sotsiaalmajanduslike murrangute teatud tagajärgede parandamist, mis on eriti mõjutanud naisi, kes peamiselt vastutavad kodumajapidamise eelarve, laste ja muu hooletöö eest. Kesk-Euroopas oli üleminek liberaalsele demokraatiale seotud neoliberaalse maailmakorra järgimisega, mis määras piirkonna pool-perifeerseks.

Muu hulgas vähendas riik oma vastutust sotsiaalhoolekandes ja avalikes teenustes, ja need muutusid kättesaadavamaks neile, kes said neid endale lubada. Teised olid sunnitud tagasi pöörduma vanadesse aegadesse ehk lootma perekonna peale. Need muutused võimestasid osa naisi oma sotsiaalsetes klassides, kuid kasinuspoliitika tõttu kannatasid kehvemas seisus olijad. Domineeriv kultuurifeminism tegi struktuursete probleemide sõnastamise keeruliseks. Selle kahepalgelise soolise režiimi tekitatud ebakindlus ja ebavõrdsus on just see, mida mõlemad illiberaalsed parteid Kesk-Euroopas on oma naissoost valijate poole pöördudes kasutanud.

Edukas ümberjaotus

Paradigmaatiline näide on kohe pärast PiSi võimule tulekut käivitatud lipulaevaprogramm Perekond 500+, mis pakub peredele tingimusteta igakuist 500 Poola zloti (120 eurot) suurust rahaülekannet iga teise ja järgneva lapse kohta, kuni nad saavad 18-aastaseks ja esimese lapse jaoks peredele, kelle igakuine sissetulek on alla 190 euro pereliikme kohta.

See suurim ümberjaotamismeede alates 1989. aastast vähendas oluliselt lastega perede vaesust ja sai rahva toetuse. Kuigi opositsioon osutab õigustatult selle piirangutele, sest see toetab eeskätt traditsioonilist perekonnamudelit, mis seab üksikvanemad kehvemasse olukorda, tõestab meede valijaskonnale, et nende valitsus valitseb tõepoolest ja sellel on suutlikkust nõuda uut ühiskondlikku lepingut, mis austab nende väärikust.

Ungaris on peremeetmed esmajoones rahvastikupoliitika vahend. Palgatööga seotud boonused on laienenud, kuid selgelt on eelisseisus piisava sissetulekuga heteroseksuaalsed perekonnad, kes ei ole roma rahvusest. Madalamates klassides mõjutavad naiste igapäevaelu kolm meedet: avalike tööde programmi on laiendatud, mis annab igakuise, küll alla miinimumpalgasuuruse, kuid sotsiaaltoetustest suurema sissetuleku; riigi sekkumine energiasektorisse, mille tulemuseks on madalamad kommunaalkulud; miinimumpalga suur tõus, mis vähendas ka soolist palgaerinevust, sest naised esindasid suurt osa töötajatest, kes olid hõivatud kõige halvemini tasustatud sektorites.

Nad ei näe alternatiive

Kelle poolt peaks naised hääletama? Kogu valijaskonnas on üleskutse valida „parim halbadest” või naasta minevikku kaotanud mobiliseeriva vahendina oma hoo. Ungari ajaloolane Andrea Pető on väitnud, et vastupanust üksi ei piisa; tarvis on suuta teha järeldusi, kuidas me praegusesse olukorda sattusime.

Hiljutises valimiskampaanias keskendus Ungari opositsioon ühepoolse valimissüsteemi piirangutele ning sellele, kas ja millised tehnilised koalitsioonid on vajalikud. Nad ei teinud jõupingutusi, et eelnenud kaheksa aasta jooksul edendada rohujuuretasandi toetust ega arendanud alternatiivi, mis läheks valikust „Orbán või Euroopa“ kaugemale. Kui opositsiooniparteid on hõivatud oma murenevate alussammaste kaitsmisega või lihtsalt istuvad oma aja ära, ei ole üllatav, et illiberaalsel paremal on pardal nii mehed kui ka naised.

Kasutades seda, mida USA kirjanik Cynthia Enloe on tabavalt nimetanud „feministlikuks uudishimuks” ning võttes tõsiselt kõiki naisi, nende elu ja nende hääletuskäitumist, võib olla valgustav. Kui toome välja identiteedipoliitika piirangud, praktiliste huvide tähtsuse ja realistlike alternatiivide puudumise, peame vaatama kaugemale, kui tahame aru saada, miks naised Poolas ja Ungaris parempoolseid toetavad.

Selle asemel, et näha illiberaalsete parteide edendatavat perekondlikkust ja traditsioonilisust üksnes tagurliku ja patriarhaalsena, on ehk kasulik mõelda neile kui millelegi, mis on mõõdukalt emantsipeeriv osa inimeste jaoks ajal, mil progressiivne poliitika seisab silmitsi sügavama legitiimsuskriisiga. Parempopulismi tähtsus suureneb, kui laiemad solidaarsusvõrgustikud ja poliitika mõjutamise kanalite paljusus on lõhutud. Siis pakub parempopulism ühiskondlikku kindlustunnet ja poliitilist esindatust kindlale grupile.

Kahe vale poliitika koosmõju ei muutu õigeks

Kuna Kesk-Euroopa parempopulistid kasutavad ära ümberkujundamise vigu ning progressiivsete liikumiste ja parteide piiratud suutlikkust tõelist emantsipatsiooni soodustada, on nad ajutiselt naised oma projekti võitnud. See on vastuolus lootustandva ideega, et just naised on need, kes suudavad meid parempoolsusest päästa.

Domineeriv neoliberaalne paradigma koos kultuuri- või identiteedipoliitilise feminismi pimekohtadega, mis ei suuda lahendada struktuurseid probleeme, ei ole lahendus, vaid probleem. Kuid see ei muuda illiberaalset lahendust õigeks lahenduseks. Kaczyński ja Orbán ei ehita sotsiaalset demokraatiat, vaid pigem rahvuslikku semukapitalismi koos perekondadele mõeldud sotsiaaltoetustega.

Parempopulistide kasutatav valitsemismudel toob kaasa ebakindluse ja välistatuse: suure polariseerumise, ajakirjanduse ja akadeemilise vabaduse piiramise, riigi koloniseerimise, soolise perspektiivi kaotamise akadeemias, poliitikas ja mujalgi ning halastamatu tootlikkuseiha. See kajastub hiljuti Ungaris vastu võetud nn orjaseaduses ja Poolas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste nõuete rahuldamata jätmises.

Kuid selleks, et halba heaks pöörata, vajame enamat, kui seda, et sildistame naissoost valijaskonda üleolevalt patriarhaadi liitlasteks. Me vajame poliitikat, mis õpib enda ebaõnnestumistest ja ühendab valijate praktilised huvid strateegiliste feministlike eesmärkidega: poliitikat, mis tegeleb naiste sotsiaalmajanduslike probleemidega viisil, mis muudab, mitte ei tsementeeri soosuhteid.

Artikli originaal on ilmunud ajakirjas International Politics and Society.