Miks ma lapsi ei saanud? Meeste pärast!

Arvasin alati, et saan vähemalt kolm last. Polnud sel soovil midagi pistmist eestluse ega eesti rahva jätkamisega – lihtsalt olin kindel, et mul on suur pere ja et oleksin hea ema. Olen tugev, iseseisev, saan elus hakkama – noorena arvasin, et muud pere loomiseks vaja pole, kui olla võrdne parter ühele toredale mehele ja nii meie armastusest lapsed tulevadki. Aga kõik läks vastupidi – olen 40ndate keskel ja mul pole lapsi. Viimasel ajal loen alailma meedia vahendusel sügava hämmastusega, et rahvusmeelsed mehikesed on leidnud iibeprobleemi süüdlase! Nende arust ei taha eesti naised, kurivaimud, sünnitada. Bullshit. Mu kogemus on, et sünnitaks küll, aga mehed takistavad. Siit tuleb lugu sellest, miks ma lapsi ei saanud.

Olen keskealine ja olgem ausad – mu laev on juba läinud. Ilmselt ma ei saagi enam kunagi lapsi. Nüüd on hea tagasi vaadata – kuidas siis nii läks? Mul on elus olnud mitu mulle väga olulist suhet. Esimene kallim oli kunstnik, narko- ja napsuvend. Elasin sel ajal ise teatud mässumeelsuse faasi läbi ja lastesaamisele niisuguse süüdimatu tüübiga ei mõelnudki. Ta armastas Nekrassovit lugeda ja jutlustas mulle, et õige Naise kõrval on mees tõeline Mees. Mina aga olevat liiga ambitsioonikas, mistõttu tema iseloomus löövad välja halvad küljed. Oleks mina malbem, teeks kolm korda päevas süüa ning laseks tal end mehena tunda, ei teeks ta narkot ja oleks muidu ilus inimene. Ha-ha, õppetund eluks, millist meest endale mitte kunagi võtta. Kui tema on m..n ja sina oled süüdi – jookse, naine, kuidas jalad kannavad! Ühel hetkel saigi mul sellest lapsikust enesekesksusest ja tema lõputust teenindamisest ja rahulolematusest kõrini, koos joomine ja kanepitõmbamine ja tema amfitripid ei pakkunud mulle enam pinget.

Ideaalne paar

Hakkasin täiskasvanuks saama. Teise kallimasse olin pööraselt armunud, kõik pidasid meid ideaalseks paariks. Paraku selgitas mu armsam kohe alguses, et tema ei kavatse iial lapsi teha. Maailm on selleks liiga kole koht, arvas ta. Mul läks palju aastaid, et aru saada, et tal on tõsi taga. Lootusrikkalt mõtlesin ikka, et küllap ta mõistab, et just meie lapsed oleksid maailma kõige kihvtimad ja ilusamad ning teeksid suuri tegusid, näiteks päästaksid keskkonna või leiutaksid päikeseenergia salvestamise mooduse. Aastad läksid, mina muudkui unistasin, et ta muutub – kui sest teemast rääkisime, siis nutsin. Aga olgem realistlikud, ega sa ei muuda ju inimese raudkindlat otsust. Ainus, mis juhtus, oli see, et meie vahele tuli barjäär, kadus usaldus, et tulevikus sellistel tingimustel kokku jääme.

(PS. Ma ütlen siin kohe ära, et sõbrannade ja vanatädide soovitused stiilis: “Mis see siis ära ei ole – jää salaja rasedaks, küll ta viimaks lepib,” saatsin ma kuu peale. Ma ei saa aru naistest, kes meestelt vastu nende tahtmist n-ö lapse varastavad. Olgu kuidas on – kui ta ei taha, siis ta ei taha, eks ole?)

Loomulikult teataski Kallim Kaks mõned aastad hiljem, et minu oma huvides peaksime lahku minema, sest laste teema on ja saab ka tulevikus olema meie suhte kari, kuna kumbki pool ümber ei mõtle. Ta ütles, et oleksin suurepärane ema, aga kellegi teise lastele. Olin aastaid ahastuses, enne kui uue suhteni jõudsin.

Komandeeringumees

Uus suhe algas paljutõotavalt: lisaks meie armumisele oli kallimal nr 3 kindel plaan lapsi saada ja sealjuures üsna varsti. Mina, kahekümnendate teises pooles, leidsin ajastuse olema ideaalse. Kuna ta töötas korraga mitmes riigis, ootasin teda ikka truult Tallinnas ja punusin pesa. Ise töötasin ja täiendasin end veel kõrvalt. Millalgi hakkas Kallim Kolm tihedamalt kodust eemal viibima – tal olid „ajutiselt“ tähtsad diilid teises riigis.

Kuni ühel hetkel sain ma ta jommis sõpradelt teada, et teises riigis on tal lisaks tulusale ärile samuti romantiline suhe ning erinevalt minust hakkavat sealne naine kohe-kohe sünnitama. Nuga seljas, kolisin meie pesast tema „komandeeringus“ olles välja, tolmu võtsin ka ära. Olgu siis vähemastki sellelgi naisel mees ja lapsel isa. Olen tihti mõelnud, et kas tal oli ka plaanis minule oma perest rääkida või oleks ta ka minule lapse teinud, nagu soovis ja kinnitas? Räägin sellest praegu, aastaid hiljem irooniaga ja isegi naljaga, kuid olgem ausad – sellist argpükslikku reeturlikkust on raske aktsepteerida. Eestis, nii vooruslikus riigis, kus kogu kurja juur madalas iibes on vastupunnivad naised, mehed ju midagi sellist ei teeks?

Katseklaasilaste maa

Kuid mu seiklused laste (mitte)saamisel jätkusid, nagu arvata võite. Olles juba kolmekümnendates, karjääril hoog sees, leidsin unelmate mehe (pange tähele, ma olin endiselt kangekaelselt lootusrikas). Tal olid ka varasemast kooselust lapsed, aga abielu oli lahutatud. Olime kindlad, et tahame veel lapsi ja abiellusime. Paraku möödusid aastad proovides (õigemini, me mõlemad arvasime, et meie armastusest lihtsalt tulevad lapsed ühel päeval ise), aga ilma tulemuseta. Loomulikult arvasin ma, et asi on minus. Käisin uuringutel, laparoskoopias… Ma ei tea, miks ma arvasin, et viljatus on just minu probleem. Kui mees läks viimaks proove andma, selgus, et spermat ta enam pea üldse ei tooda. Mina loomulikult suures optimismis, et mis seal ikka, Eesti on katseklaasilaste maa! Teeme ka meie? Ja hakkas see jant peale. Munarakkude andmiseks hormoonide söömine, mis tegid mind virilaks ja tusaseks ja mille pärast ma korralikult juurde võtsin. Operatsioon kogu oma ebameeldivuses. Seejärel viljastamised – iga kord ebaõnnestunult. Sellega kaasnev pettumus ja mõlema süütunne. Ühel hetkel ma loobusin, kogu ettevõtmine oli juba nii tehniline, et me enam omavahel ei armatsenudki – viljatu mees ja aher naine, üksteisest emotsionaalselt kaugenemas. Ma ei hakka sel pikalt peatuma, aga ma imetlen paare, kes viljatusprobleemide küüsis ikka kokku suudavad jääda. Teie armastus on ülim. Meie oma polnud: aina kaugenesime üksteisest, kuni sõpradena lahku läksime. Paratamatus.

Nagu öeldud, olen nüüd 45+ ja mul on küll kallim, aga ta on juba vanuses, et tema pojal ja tütrel endil võiks varsti lapsed tulla. Minu lapsesaamise teema võttis ta üheselt kokku: “Minul on lastega ühel pool. Ma ootan oma ellu nüüd ainult lapselapsi.” Ja mida ma ikka enam surun või loodan – minu vanuses esmasünnitaja riske teab igaüks. Nagunii ei saaks enam ilma meditsiinilise sekkumiseta ja see oli mulle äärmiselt ebameeldiv kogemus.

Jätke naised rahule

Selles valguses, kulla laurivahtred ja martinhelmed ja varrovooglaiud, kel teil on ikka ja jälle midagi meie emakate kasutamise kohta arvata, tahan ma öelda, et võtke kätte ja tegelege oma parimas äranägemises iibeküsimustes ainult meestega. Jätke naised rahule – meil on igaühel omad lood ja teie olete piisavalt pimedad ja lihtsalt tuhmid, et neid mitte näha ja kuulda või üldse mõista. Kui suu lahti teete, siis suunake oma arvamusi, et julgustada mehi lapsi tahtma; et nad ei eelistaks juua ja narkootikume tarbida ning hoolitseksid oma tervise eest, et viljakus säiliks. Ning kui neil juba lapsed tehtud, et nad ei laseks kõige nelja tuule poole lendu ja tegeleksid oma lastega sama palju, kui emadelt oodatakse. Et nad ei peksaks ega alandaks oma naisi.

Teie väljaütlemised selle kohta, kuidas teie võsukesed minu pensioni kinni maksavad, on nõmedad. Kujutage ette, et ka lasteta naine võib olla ühiskondliku vastutustundega ega oota kelleltki heategevust ega armuande. Mina toetan oma maksudest teie laste haridust ja meditsiinikulusid praegu ja oma pensioni kogun samuti ise. Vaadake peeglisse ja küsige endalt, mida te oleks minu asemel teinud? Suvalise eesti sassiga rahva jätkamise nimel kusagil jaanitulel põõsas lapse käima tõmmanud? Spermadoonorit kasutanud ja ilma isata lapse pärast teie järjekordset mõnitamist talunud, sest me poleks ju “traditsiooniline pere”? Minu kogemus on see, et ma tahtsin lapsi, proovisin lapsi saada, aga selgus, et kas tahtlikult või tahtmata – takistuseks said mehed.

Autor on toimetusele teada.