Miks meedia kahtleb ainult naissoost ministri kogemuses?
Sel nädalal kinnitas president ametisse kaks uhiuut ministrit – Riina Sikkuti ja Janek Mäggi. Kumbki värske minister pole aktiivses poliitikas varem osalenud, samuti pole kummalgi valijate mandaati. Esindusdemokraatia printsiibist lähtudes on tegu probleemiga, kuna niisuguste ministriks pürgijate puhul on Eesti inimesel vähe aimu, millised on uute poliitikute seisukohad või milliseid oskusi, teadmisi ja kogemusi see värske veri valitsusse toob.
Siin muutub oluliseks meedia roll poliitikamaastiku uute tulijate tutvustamisel. Eesti ajakirjanikud on väljakutsele vastanud: ilmunud on kümneid artikleid ja tehtud mitu intervjuud. Aga tähelepanu, mida Mäggi ja Sikkut on viimastel päevadel pälvinud, on üsna erinev. Esiteks on riigihalduse ministri ametisse pakutud Janek Mäggi saanud oluliselt rohkem kajastust kui tulevane tervise- ja tööminister Riina Sikkut. Siin võivad ajakirjanikud proovida end välja vabandada Sikkuti puhkusega või Mäggi nn värvikusega, kelle varasemad šovinistlikud ja muidu vastuolulised väljaütlemised on talle automaatselt palju tähelepanu – ja mõningast kriitikat – toonud. Aeg näitab, kas see erinevus meediakajastuse mahus püsib või tasakaalustub.
Minister läheb valitsusse iseenda pädevust suurendama
Teine meedia tähelepanu erisus on aga märksa häirivam. Miks muretsevad nii ajakirjanikud kui ka teised arvamusavaldajad oluliselt rohkem Sikkuti kui Mäggi kvalifikatsiooni pärast? Lugedes artikleid ja intervjuusid, ei leidnud ma ühtki sisulist viidet Mäggi küsitavatele eksperditeadmistele ja kogemustele riigihalduse valdkonnas. Tunnistan ausalt, et hoolimata kogu meediakajastusest ja Mäggi antud intervjuudest, pole mul õrna aimugi, mis teadmisi või kogemusi on Mäggil riigihalduse valdkonnas või mida täpsemalt ta plaanib korda saata. Tean üksnes seda, et Mäggil napib kogemusi, kuidas poliitikuid otsuste tegemisel mõjutada väljaspool meediat ning ta plaanib „selles vallas [iseenda ja/või Powerhouse’i] pädevust suurendada“. Demokraatia teooria kohaselt peaks minister kui avaliku võimu täidesaatja keskenduma rahva teenimisele ja muretsema rohkem selle pärast, mida ta riigile ja ühiskonnale annab kui selle pärast, mida ta ise sellest saab.
Peaminister Jüri Ratas aga rõhutab, et riigihalduse minister peab tundma nii avalikku kui ka erasektorit ning rahustab murelikku kodanikku öeldes: „Janek Mäggil on selleks tööks kahtlemata vajalikud kogemused ja teadmised.“ Millised vajalikud kogemused ja teadmised Mäggil täpsemalt olemas on, jätab peaminister täpsustamata. Seega jään meediatarbijana ja valijana siiski kahtlema Mäggi riigihalduse kogemustes ja teadmistes ning jään lootma, et uus minister naisi põllule siiski sünnitama ei saada ja seega Eesti imiku- ja emade suremust varasemate sajandite tasemele tagasi ei vii.
Tulevast tervise- ja tööministrit tutvustavas artiklis juhib ajakirjanik Riho Nagel aga kohe artikli pealkirjas tähelepanu seigale, et Riina Sikkutil puudub suure organisatsiooni juhtimise kogemus. Kuigi ajakirjanik toob välja pika nimekirja haridusest, kohustustest ja tööülesannetest, mis kõik viitavad tõsiasjale, et Sikkut on tervise- ja töövaldkonna vaieldamatu ekspert, on siiski peetud vajalikuks välja tuua, et „erinevalt riigihalduse ministriks saavast Janek Mäggist puudub tervise- ja tööministriks asuval Riina Sikkutil suure organisatsiooni juhtimise kogemus“. Samal ajal pöörab Õhtuleht positiivset tähelepanu Sikkuti „teoreetilistele teadmistele“, mis kaudselt võib aga viidata uue ministri praktiliste teadmiste piiratusele. Artiklit sellest, kuidas Mäggi nii teoreetilised kui ka praktilised teadmised ja kogemused riigihalduse alal ei kannata võrdlust välja Sikkuti eksperditeadmistega tema uues ministeeriumi haldusalas, ilmunud ei ole. Aga ei ajakirjanikul ega lugejail ei tasu liialt muretseda Sikkuti juhtimiskogemuse puuduse pärast. Tuleb välja, et uuel ministril veidi siiski juhtimiskogemust on ja õnneks on meil ministeeriumites ka kantslerid palgal, kelle ametijuhend suisa näeb ministeeriumijuhtimist ette.
Annab jumal ameti…
Miks mind häirivad sellised erisused meediakajastuses ja miks ma arvan, et need võiks häirida ka teisi? Peamiselt sellepärast, et haruharva kahtleb keegi meie vähem või rohkem kogenud meessoost poliitikute teadmiste ja oskuste tasemes. See on eriti problemaatiline olukorras, kus need mehed ise samuti ei näi küsivat, kas neil ikka on vajalikud teadmised, kogemused ja võimed Eesti elu edasiviimiseks. Tundub, et ütlus, mille järgi jumal annab ameti ja seejärel ka mõistuse, kehtib eriti tugevalt Eesti nende poliitikute puhul, kes on mehed. Miks muidu ei küsi keegi, mida täpselt järjekordne meessoost ministrikandidaat oma valdkonda kaasa toob? Isegi mitte olukorras, kus värske minister näib keskenduvat vaid sellele, mida ta ise uuest ametist võidab. Naissoost poliitikute puhul on aga üldiselt nii naised ise, meedia kui ka arvamusliidrid väga mures nende varasemate kogemuste ja teadmiste pärast. Nii näiteks alustas Kaja Kallas oma korduma kippuvate küsimuste loetelu just tema väidetavalt puudulikust juhtimiskogemusest. Kui sageli on Taavi Rõivas, Hanno Pevkur, Helir-Valdor Seeder, Jevgeni Ossinovski või Mart Helme vastanud küsimusele nende juhtimis- ja muude vajalike kogemuste kohta?
See, kas mehed peaksid oma sobivuses eri ametikohtadele rohkem kahtlema või naised seda vähem tegema, on omaette küsimus. Küll aga oleks just meedia ülesanne aidata kodanikul kriitiline olla ja uurida iga kord, kui keegi järsku haarab ametikoha, mis tema varasema taustaga väga selgelt seotud ei ole, kas vajalikud kogemused ja teadmised on ikka olemas. Ja seda uue tulija soost sõltumata.
