Miks mõned naised (rohkem) lapsi ei saa

Foto: Joey Yu, Unsplash

Viimasel ajal – või õigemini juba pikemat aega – on vähem või rohkem päevakorras olnud kohalik iibeküsimus. Seda jälgides tekib aga aeg-ajalt vägisi mulje, et mõned lapsed, kes juba on olemas, on justkui ära unustatud.

Probleem, mis neelab

Eestis oli 01.01.2017* seisuga 149 904 puudega inimest, so 11,4% kogu rahvastikust. Neist 11 895 oli 0–15-aastaseid lapsi, lisaks hulk 16–17-aastaseid noori 16–24-aastaste grupist, keda kokku on 4259. Hooldatavaid oli puuetega inimeste seas 11 413, neist 10 012 täiskasvanut ja 1401 last. Hooldajatoetust sai vastavalt 10 592 ning 9358 ja 1269 inimest. 2017. aastal valis 13,5 tuhat inimest mitteaktiivsuse põhjuseks „Hoolitsemine laste või teiste pereliikmete eest“ (sinna hukka ei kuulu lapsehoolduspuhkus!). Tõenäoliselt kattub hooldustoetuse saajate ja mitteaktiivsete inimeste arv mõningal määral. Näiteks 2015. aasta tööjõu-uuringu andmetel ei osalenud toona hoolduskoormuse tõttu tööturul 8000 inimest ning osaajaga töötas selle tõttu 5000 inimest ning hooldust vajasid 11 982 inimest ja andsid 11 139 inimest. Täpset infot selle kohta, kui suur või millised on hooldatavate hooldusvajadused, ei ole. Puuetega inimeste pereliikmete hoolduskoormuse kohta tehti viimane ametlik uuring 2009. aastal.

Ülalolev statistika võib tunduda veidra alustusena, aga see on vaid näide sellest, milline on seis puudetemaatika statistikapoolega. Andmeid justkui on, ent tabeleis puudub sisu ja süvitsiminek, mida valdkonna probleemidega tegelemiseks väga vaja on. Konkreetse lõigu panin kokku aga selleks, et iseloomustada probleemi, mis musta auguna eestlasi neelab.

Emad, keda riik tikutulega taga ajab

Nimelt on Eestis päris palju hooldatavaid ja hooldajaid ning viimastest omakorda suur osa on kõrge hoolduskoormuse tõttu tööturult eemale jäänud. Eriti halvaks teeb taolise olukorra see, et suure tõenäosusega tähendab suure hoolduskoormuse tõttu tööturult kõrvale jäämine ka ühiskondlikust elust kaugenemist. Et seegi lõik numbriteta ei jääks – 2015. aasta tööjõu-uuring märkis, et hoolduskohustus lasus toona umbes 30 000 naisel ja 17 000 mehel. Oma kogemusest nii otse kui ka meedia vahendusel julgen väita, et enamik hooldajatest ongi naised. Need on emad, keda riik justkui tikutulega taga ajab. Ega Kadri Ibruski ilmaasjata oma artiklis rehabilitatsioonikaosest just ahastusse aetud emasid ei maininud. Tihtipeale hooldabki just ema puudega last sünnist kas enda või lapse surmani. Kui üldse ei vea, siis selle ajani, kuni tal endal hooldajat vaja, sest hoolduskoormus on kohati väga suur ning aja jooksul kasvavgi. Juhul kui aga väga veab, on hooldataval puudega lapsel teine vanem. Harvad pole juhtumid, kus isa puudega lapse sündides perest kaob – põhjuseks tõenäoliselt internaliseeritud valehäbi ja/või tajutud ühiskondliku negatiivse reaktsioon (umbes „milline tõeline mees siis sandi sigitab?“).

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Oma kogemusest nii otse kui ka meedia vahendusel julgen väita, et enamik hooldajatest ongi naised. Need on emad, keda riik justkui tikutulega taga ajab.

Toetusprotsent muutus viimati 2006. aastal

Elu kõrge hooldusvajadusega puudega lapsega on raske, sest peale selle, et see on nii-öelda tavalapse kasvatamisest nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt raskem, on see ka rahaliselt oluliselt kulukam. Sõltuvalt puude raskusastmest toetab riik neid lapsi puude raskusest sõltuvalt 69,04–80,55 euroga kuus. Puudega lapse toetused pole kaua muutunud, sest toetusprotsenti tõsteti viimati 2006. aastal ning puuetega inimeste sotsiaaltoetuste määr on riigieelarves vähemalt viimased 4 aastat sama olnud. Riiklikest toetustest ebastabiilsemad on suuresti kõikuvad kohalike omavalitsuste makstavad hooldajatoetused.

Näiteks puudega lapsi toetatakse Tallinnas 30 euro, Narvas 26 euro ja Tartus 75–100 euroga kuus. Lisaks aitab riik ka mõne abivahendiga, näiteks 40–60 mähkme ostmisel kuus. Paljusid teisi ühekordseid ning eluks hädavajalikke abivahendeid (nt erinevad sondid) ei hüvitata üldse. Õnneks on abiks Tartu Ülikooli Kliinikumi lastefond ning teisedki heategevusfondid. Ent vaevu üle 100 euro ulatuv toetus (+ muud võimalikud sotsiaaltoetused, mis ka teab kui kõrged pole) ei korva sissetuleku puudumisest tekkinud auku. Võrdlusena – asenduskodus on ühe puudega lapse pearaha üle 1200 euro kuus (millest ka tegelikult ei piisa) ning haiglas 300–400 eurot päevas, ent selleks peab (peavad) vanem (vanemad) oma vanemlikest õigustest loobuma. Selle vältimiseks ning pere hoidmiseks pingutatakse aga iga hinnaga – näiteks aasta alguses käis meediast läbi ka lugu, milles ühe hooldatava sügava puudega lapse isa põhimõtteliselt elaski Soomes, sest muudmoodi pere toime ei tule.

Aga miks sa siis aborti ei teinud?

To see the Aside click here.To hide the Aside click here.
Enamik hooldajaist ja üldse hoolduskohustusega inimestest on naised, paljud neist piisavalt noored, et olla erinevate iibetõstmiskampaaniate turmtule all.
Kindlasti on ka neid, kes sellise jutu peale küsivad, et miks aborti ei tehtud või miks selliseid lapsi lastekodusse ei anta. Peale selle, et need ja taolised küsimused on lõpmatult kohatud ning ületavad igasuguseid viisakuspiire, eiravad need ka mitmeid elulisi tõsiasju. Kõiki kaasasündinud terviserikkeid pole enne sündi või isegi enne abordipiiri (Eestis tehakse meditsiinilistel põhjustel aborte kuni 22 nädalani) võimalik kindlaks teha. Mõned probleemid ilmnevadki alles pärast sünnitust, ent tüsistusi võib tekkida ka sünnitustegevuse käigus. Tervisehädad võivad avalduda ka edasise elu jooksul või ka õnnetuse tagajärjel. Viimane ongi seik, mille pärast see teema kõigile tähtis peaks olema – õnnetus ei hüüa tulles, ning nende tehtud kahju ei saa ette ennustada. Igaüks, kes seda veel ei ole, võib hetkega muutuda sügava puudega kõrge hooldusvajadusega hooldatavaks. Ehk küsimustele vastuseks, keegi ei hakkaks ju värskelt 1. tüübi diabeediga diagnoositud kolmeaastasele või suusamäel eriti õnnetult kukkunud ja halvatuks jäänud teismelisele eutanaasia- ega lastekodujuttu ajama.

Peale keha tahab sirguda ka vaim

Olen senini rääkinud puudega lastest, ent paljudest suure hooldusvajadusega lastest saavad kord veel suurema hooldusvajadusega täiskasvanud. Kaovad ära lastetoetused ja TÜKi Lastefondi abi, asemele tulevad mõnevõrra suuremad-väiksemad tööealise hooldatava või puudega tööealise inimese toetused ning tõenäoliselt ka töövõimetoetus (puuduva töövõimega umbes 350 eurot kuus). Hooldamine muutub aga järjest raskemaks, eriti kui peale kehalise kasvu tahab sirguda ka vaim. Nimelt pole kõik sügava puude ja/või suure hooldusvajadusega inimesed intellektipuudega (selle eelarvamusega puutuvad elu jooksul kokku vist kõik füüsilise puude või muu nähtava tervisehädaga inimesed). Suure hooldusvajadusega õpilasel on meie koolisüsteemis raske, sest isegi kui muus osas (nt sobiva kodulähedase kooli leidmisel) veab, pole abistajaid kerge leida. Isikliku abistaja teenus on Eestis nii sotsiaalselt kui materiaalselt väheväärtustatud (e tunnis 2,50 eurot ja ehk ka natuke peale), seega jääb hoolduskoormus tihti ikkagi otseselt või kaudselt (st abistajatele palga maksmine) pere ja ka inimese enda kanda.

Meil on praegu üle 1400 lapse ja 10 000 täiskasvanu, kes vajavad pidevat abi, ent kes kehva sotsiaalpoliitika tõttu seda ei saa. Nende kõrval on omakorda veel üle 10 500 inimese, kellest tõenäoliselt väga paljud ei teegi ega saagi teha muud, kui eelmisi hooldada. Enamik hooldajaist ja üldse hoolduskohustusega inimestest on naised, paljud neist piisavalt noored, et olla erinevate iibetõstmiskampaaniate turmtule all. Ent pole ime, et olukorras, kus kas hooldatav laps või täiskasvanu nõuavad põhikohaga pühendumist ning olemasolevad toetused ja toetussüsteemid on kesised ja aegunud, jääb sünnitamine tagaplaanile. Töölkäimise, ühiskonnas osalemise jms kõrvale.

*Värske statistika avaldatakse märtsis.

18
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka