Millest juhindus nõukogude inimeste seksuaalkasvatus?

Seksuaalkoolitaja Kristina Birk-Vellemaa luges poole sajandi taguseid seksuaalkasvatuse materjale, et saada aru, millest on mõjutatud tänapäevased arusaamad inimese seksuaalsusest ja milline oli nõukogude inimese agentsus oma seksuaalsust väljendada.

Eesti NSV on aastakümnete taha jäänud ajalugu, ent retoorika, mis oli seksuaalsuse teemal käibel siis, kipub ringiga tagasi tulema või pole kunagi ära kadunudki. Okupatsiooniperioodi mõjud ulatuvad tänasesse päeva, mõjutades otseselt neid-meid ehk naisi, keda on jäänud saatma hilises nõukogude ajas teismelisena saadud sõnumid keha, soo, seksuaalsuse ja naudingu kohta. Samuti neid naisi, kelle emad ja vanaemad on needsamad naised, kelle seksuaalset agentsust ja enesemääramist too ajajärk, selles levinud hoiakud ja kasutatud ideoloogiline keel on mõjutanud.

Inimese seksuaalsus on teema, mis on korraga nii sügavalt privaatne kui ka avalik, see on oluline nii isiklikus sfääris kui ka võimutasandil. Seda olenemata kehtivast ühiskonnakorrast. 

Eesti NSVs ja Nõukogude Liidus laiemalt on seksuaalsuse käsitlus küll aastakümnete vältel muutunud, ent see ei ole kunagi teema, millest oleks saanud vabalt rääkida, seda on alati saatnud tabud ja häbimärgistamine. Huvitav küsimus on tagasivaates see, et kas nii kollektivistlikus ühiskonnakorras, nagu seda oli NSVL, leidus tõesti teemasid, mis jäidki lõpuni privaatseks ja millesse ideoloogia ning partei ei puutunud? Pigem mitte ja sellest annavad aimu toonased pedagoogilised ja tervisealased teosed.

Mõned näited toonasest (seksuaal)kasvatuslikust lektüürist:

„Enamasti aga noormees, kes nõuab nii noorelt tütarlapselt füüsilist vahekorda, ei armastagi teda. Neiu on talle ainult sugutungi rahuldamise objektiks. Mõne aja pärast jätab noormees tütarlapse maha. Ja kui seejärel tütarlaps niisama kergelt seob ennast uue noormehega, algab see, mida nimetatakse isiksuse väärastumiseks. Tüdrukust võib kujuneda äärmiselt tühine, madala kõlblusega, korraliku hariduseta inimene, kes ei ole hiljem enam suuteline läbi elama armastuse suurt õnnestavat rõõmu, kes oma emakohustustessegi suhtub kui tülikatesse, takistavatesse. Armastuses ei ole seksuaalsus kuigi olulisel kohal, määravad on hellus, teineteise hoidmine, kaitstusetunne.“ 

Tsitaat on võetud Helga Kurmi raamatust „Sinule, tütarlaps“, mille esimene trükk anti välja 1970. aastal ning mis oli oluline tüdrukute kasvatust toetav materjal nii Nõukogude Eesti pedagoogide kui ka lastevanemate seas veel vahetult enne Eesti taasiseseisvumistki. Raamat läks 1977. aastal ka kordustrükki, mis annab aimu selle populaarsusest.

„Noortel naistel reeglina puudub üldse soov seksuaalvahekorraks”

Säärast moraali ei suunatud aga Eesti NSVs vaid tütarlastele, ka noormehed said sellest osa. 1964. aastal ilmus Heiti Kadastiku noormeestele suunatud lektüür „Vestlusi noorukitele“, mis oli suisa nii populaarne, et seda ilmus neli trükki. Värvikas lõik raamatu kolmandast trükist, leheküljelt 57:

„Mehel võib valmisolek tekkida kiiresti ka siis, kui partnerit lähemalt ei tuntagi. Piisab vaid momendil tajutavast välisest veetlusest ja juba unistataksegi seksuaalvahekorra võimalikkusest. Kui nüüd oletatakse, et ka neiul on sama soov, siis tavaliselt eksitakse rängalt. Noortel naistel reeglina puudub üldse soov seksuaalvahekorraks ning ainult siis, kui nad on väga noorelt, juba 14–16aastaselt alustanud seksuaalelu, võib neil neiuna esineda suurenenud sugutung. Sellised erandid aga ei tohiks korralikku noormeest üldse ahvatleda ega köita.“ 

Tsitaadid ilmestavad muu hulgas kõnekalt seda, kuidas raamistati meeste ja naiste seksuaalset agentsust 1960.–1970. aastatel.

Mis on üldse agentsus? Antropoloogid ja ühiskonnateadlased on selle avamiseks ning analüüsimiseks kirjutanud kümnendite vältel suure hunniku teadustöid. Lihtsustatult võib öelda, et isiku agentsus on võime otsustada ja tegutseda iseseisvalt ja iseenda nimel. Agentsus ei ole aga midagi, mida saaks käsitleda lihtsalt ja ühemõõtmeliselt. 

Arusaam agentsusest erineb ühiskonniti. Kui vaadelda näiteks Eesti NSV ühiskonnakorraldust ja seal valitsenud ideoloogiat, siis peaks agentsuse kriteeriumeiks olevad iseseisvus ja iseenda nimel tegutsemine justkui olema välistatud, kuna enese vajadustest lähtumine olid ühiskonnas põlu all. Samas on inimesed agentsed väga erinevates ühiskondades ja riigikordades. Erinevad agentsuse kogemine, väljendus, võimalused ja piirid.

Seksuaalsusest rääkimine ei pruukinud olla tabu iseenesest, vaid just selle käsitlemine ebasoovitaval viisil oli see, mis teema ohtlikuks muutis.

Keeletabud Nõukogude Liidus

Ideoloogia loomisel, kehtestamisel ja püsimise tagamisel on olulisel kohal keel ja keelekasutus, keelenormid ja keelepiirangud. Antropoloog Caroline Humphrey on analüüsinud keeletabusid Nõukogude Liidus ning muude tabude seas toob ta välja ka üksikindiviidi esiletõstmise ning enesekiitmise hukkamõistu, mis kajastub keeles ja keelekasutuses. Kollektivismi idealiseeriv ideoloogia nägi selles ohtu ideoloogia kesksele põhimõttele ning indiviidi panuse esiletõstmine seaks ohtu kollektiivse panuse ja kollektiivse tegevuse tähtsustamise. Indiviid ja individualistlik mõtteviis olid ohuks kehtestatud režiimile.

Kui aga üksikindiviidi vajadused, saavutused, eripärad on ühiskonnas tabustatud, tähendab see ühtlasi ka seda, et otsuste langetamine, valikute tegemine ja käitumine iseseisvalt ja iseendast lähtuvalt, unikaalse indiviidina on piiratud või suisa võimatu. 

Ühiskonna vajadused seab indiviidi vajadustest korduvalt olulisemaks ka Kadastik oma brošüüris “Vestlusi noorukitele”:

„Meie ühiskondlik moraal näeb armastuses suurt, puhast, üllast tunnet, millele on võõras armukadedusest tingitud väiklane virisemine. Armukadedus on üheks egoismi avalduseks, sest sel puhul talitatakse ikka vaid oma huvidest lähtudes. Egoismi peame aga oma ühiskonnast välja juurima.“ 

Jutt käib küll armastusest, mida inimesed kogevad individuaalse tundena ning mida tuntakse olenemata repressioonidest ja ühiskonnas valitsevast ideoloogilisest survest. Ent teemad, mille olemasolu ei saa eitada ega eirata, muudeti Nõukogude režiimis ühiskonna huve teenivaks. Nendega ehitati ühiskondlikku ideaali. 

Kui teemat vältida ei saa, siis kontrolli ja tsenseeri

Humphrey on käsitlenud ka mitmesuguseid ohtlikke teemasid, mis Nõukogude Liidus võisid olla tabustatud. Teema ei pruukinud olla tabu iseenesest, vaid just selle käsitlemine ebasoovitaval viisil oli see, mis teema ohtlikuks muutis. Nii oli ka seksuaalsusega. Kui teemasid vältida ei saa, on ideoloogia tööriistaks teemade kajastamise kontrollimine ja tsensuur. 

Need tsitaadid Kadastiku teosest ilmestavad seda, et inimese valikute langetamisel nähti esmatähtsana kollektiivi huve ja vajadusi, ideaale ja norme:

„Me peame normaalseks, et iga terve täiskasvanud mees abiellub. Abielupaar moodustab perekonna, kus sirguvad lapsed, meie ühiskonna uus põlvkond.“ (lk 59)

„Kui lasete end ainult tunnetest juhtida, pühendute täielikult oma armastusele, siis käitute rumalasti ja teie armastatu pöörab teile varsti selja. Inimesele on esmaseks eluülesandeks alati töö ja vähegi tõsisema ellusuhtumisega tütarlaps valib endale ikka vaid sellise noormehe, kelle tegusid kiidab kogu ühiskond.“ (lk 46)

„Pidage meeles, et enesekiitus haiseb, tunnustust oma tööle ja saavutustele saate ühiskondlikult arvamuselt.“ (lk 75)

Perekond on ühiskonna rakuke, kus kasvavad järgmised kommunistlikud põlvkonnad. Perekond luuakse partneriga, kelle kiidab heaks ühiskond ning ühiskonna arvamus ja hüvang on olulisemal kohal isiklikust. Enesereflektsioonist ja edutunnetusest on aga taaskord olulisem ühiskondlik arvamus.

Heiti Kadastiku “Vestlusi noorukitele” 1966. aasta köite kaanekujundus

Nõukogude aukultuur

Samuti oli ühiskonna asi tütarlapse au, mille juures eksisteerib ka seksuaalsuse mõõde, ehkki sõnadega või konkreetsete definitsioonidega seda selgelt väljendatud ei ole. Helga Kurm tsiteerib oma raamatus 1975. aasta Nõukogude Naises avaldatud artiklit, millega rõhutab seda, et tunnete (ja seksuaalsuse) sfäär ei ole pelgalt isiklik, vaid ühiskonna huve teeniv. Taas on kõrvale lükatud iseseisvus otsustamisel ning esile tõstetud ühiskonna arvamuse ja normide kaal otsuste juures:

„Neiu au ei saa lahutada inimese, kodaniku aust. Sotsialistlikus ühiskonnas on loodud igale inimesele objektiivsed tingimused hoida oma isiku au ja väärikust. Igast inimesest endast oleneb, kuidas ta käsitab neid moraalseid omadusi, mis väärivad kaaskodanike lugupidamist.“ 

Neiu ei ole selle käsitluse kohaselt iseseisev indiviid, suveräänne olend, vaid üldistatud ühiskonnaliige, kelle moraalsed tõekspidamised kirjutab ette ja määrab ühiskond. Siin ei eksisteeri vabadust määrata oma piire ise.

Korralik inimene mitte ainult ei ropenda, vaid ka taunib seda

Humphrey on ühe keeletabuna käsitlenud ka vandesõnu kui tähistajaid ja viitab nende välistamisele tavasuhtluses Nõukogude Venemaal juba alates 1930. aastatest. Vandesõnad viitavad ülekaalukalt seksuaalse sisuga tegevustele või inimeste intiimsetele kehaosadele, mistõttu on vandesõnade tabustamine mitmekihiline – mõistetakse hukka labast keelt ja keelekasutust, aga selle varjus stigmatiseeritakse ka kõike seda, mis on seotud seksuaalsusega ja seksuaalinstinktidega. Labase keele selget hukkamõistu näeb nii Kadastiku kui Kurmi teostes ning ehkki mõlemas raamatus on seksuaalsuse teemat käsitletud, näeme selle käsitluse ideologiseeritust. Vandesõnade, roppuste ja labase keelekasutuse kohta on Kurm ja Kadastik avaldanud üsna sarnased mõtted:

„Kui Sa satud seltskonda, kus kõneldakse rõvedaid anekdoote, siis peaksid näitama oma taunivat suhtumist nendesse. Niisuguseid anekdoote räägivad tavaliselt inimesed, kelle kultuuritase on madal või kes kannatavad alaväärsustunde all, kes ise on õige tühised. Valju häälega rõveda anekdoodi üle naermine ütleb mõndagi sinu enese kohta, sest sel viisil Sa annad omapoolse positiivse hinnangu labasusele.“ (Kurm 1977)

„Arvatakse, et inimesed, kellele meeldib pikantseid anekdoote rääkida, ei ole isiklikus elus õnnelikud, on teistele kadedad ja tunnevad omalaadset rahuldust intiimsetest küsimustest hästi „soolaselt“ ja rõvedalt rääkides. Nii või teisiti, noorte vestlusteemaks ei sobi üheski seltskonnas labased anekdoodid. Halvamaigulised anekdoodid demonstreerivad üksnes nende jutustaja armetust ja tühisust.“ (Kadastik 1970)

Nii Kurm kui Kadastik rõhutavad ühiskonna ühtset negatiivset hinnangut „labasuste“ rääkijale ning ka naljade üle naerjatele.

Korralik Eesti NSV kodanik ei ropendanud, ei rääkinud labaseid nalju, ei naernud nende üle ning soovitavalt astus ka teiste ebasoovitavale käitumisele vastu. Mõlemas teoses segunevad õpetused ühiskonna silmis moraalseks hinnatud keelekasutuse ja käitumise kohta loosunglike üleskutsetega ning tugevate hinnangutega käitumisnormide vastu eksijate suunas.

Ideoloogilised trükised

Tegemist ei ole teostega, mis oleksid pelgalt suuniseks ja toeks seksuaalkasvatuse valdkonnas, vaid trükistega, millega kujundada nõukogude ideoloogiat. See ei üllata, arvestades, millise ajajärgu ja ühiskonnakorraga oli tegu, ent see näitab ilmekalt, et keel on ideoloogia oluline tööriist ning öeldule lisaks on kõnekas ka öeldu vorm, toon, kasutatud sõnad ja lauseehitused. Tugevad hinnangud ja korduv, terav hukkamõist valele käitumisele viitab sellele, et agentsuse olulised kriteeriumid ei ole võimaldatud. Isik langetab oma otsuse käitumise suhtes küll ise, ent ta ei ole oma otsustes vaba ning tal on hirm võimalike tagajärgede ees. 

Tulles tagasi alguse juurde, aitavad käsitletud teosed mõista millisest mõtte-, ideoloogia- ja tähendusruumist tulevad meie vanemad ja vanavanemad. Milliste sõnumitega naiseks olemise ja seksuaalsuse kohta on üles kasvanud meie emad ja kuidas on need sõnumid mõjutanud hilisemaid põlvkondi. Ehk aitab see ka meil mõista, mis on olnud ja on ehk ka siiani takistusteks naiste seksuaalsest enesekehtestamisest ja naudingutest rääkimisel.

Allikad

Ahearn, Laura M. 2001. Language and Agency. Annual Review of Anthropology , 2001, Vol. 30, lk 109-137. 

Humphrey, Caroline 2005. Dangerous Words: Taboos, Evasions, and Silence in Soviet Russia. Forum for Anthropology and Culture no. 2, lk 375–396. 

Kadastik, Heiti 1970. Vestlusi noorukitele. Tallinn: Kirjastus Valgus. 

Kurm, Helga 1977. Sinule, tütarlaps. Tallinn: Kirjastus Valgus.