Millist mehekuju portreteerivad päevalehed? Hea sissetuleku ja positsiooniga heas füüsilises vormis heteroseksuaalset perepead

Kolme aastakümne Eesti päevalehtedes meestest kirjutatud portreelugusid analüüsinuna väidab Kristi Malmberg, et lõppenud kümnendil ei ole soosuhted jõuliselt edasi arenenud.

Olen meeste meediakujutise muutust uurinud nii oma bakalaureuse kui ka magistritöös ja nii saanud analüüsida läbi kolme aastakümne – aastatel 1996, 2004 ja 2017 – välja joonistunud muutusi. Kui bakalaureusetöös võrdlesin meediakujutise muutust Eesti Päevalehe ja Postimehe nädalalõpulisade näitel, siis magistritöös lisasin neile aastal 2017 meestest kirjutatud portreelood samades väljaannetes. Uuringus kombineerisin kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid ja kasutasin kontentanalüüsi ja diskursuseanalüüsi.

Miks see on uurimisteemana üldse oluline? Meedia sisu peetakse kultuuriliseks näitajaks, mis iseloomustab ühiskondlikke olusid samal viisil, nagu seda teevad sotsiaalsed ja majanduslikud näitajad (McQuail 2000). Seepärast annab meediatekstide analüüsimine väärtuslikku infot selle kohta, kuidas ühiskond soorollidesse suhtub ja neid konstrueerib.

Vaevamata lugejat kogu laia teoreetilise raamistikuga, peatun korraks hegemoonilise maskuliinsuse mõistel, mis on meestest kirjutatud portreelugusid analüüsides üks olulisim teoreetiline tugipunkt. Hegemooniline maskuliinsus on miski, millel põhineb suure osa meeste enesemääratlus, nende käitumine. Hegemooniline maskuliinsus on üldtunnustatud normaalsus, see on kõige austusväärsem viis olla mees ning kõik teised mehed peavad end positsioneerima hegemoonilise maskuliinsuse järgi (Connell, Messerschmidt 2005). Näiteks Eesti oludes tähendab see hea sissetuleku ja positsiooniga heas füüsilises vormis heteroseksuaalset perepead.

Vanaks jäänud võitjad

Toon välja mõned silmapaistvaimad muutused, mis kolme aastakäigu materjale analüüsides ilmnesid. Esimesena rõhutan portreteeritavate vanust, sest see paneb pitseri ka mitmele edasisele järeldusele. Kui 1996. ja 2004. aastal oli portreeloo mees valdavalt 25–44-aastane või ei mainitud artiklites tema vanust üldse, siis 2017. aastal oli lausa 63% portreteeritud meestest vanuseklassis 45+.

Noorte sagedasemat portreteerimist 1996. ja ka 2004. aastal võib seletada suure hulga väga noorte poliitikute, ettevõtjate, pangajuhtide jt tekkega taasiseseisvumise algusaastatel. Miks aga on portreeloo kangelased 2017. aastal nii palju vanemad? Sellepärast, et portreteeritavad on sama põlvkonna inimesed, kes 1996. ja 2004. aastalgi. Võitjate põlvkond ehk 1990ndate alguses hea stardipositsiooni saanud mehed pole ikka veel avalikult areenilt lahkunud ja kuigi uusi tegijaid on peale tulnud, domineerivad nad avalikus elus endiselt.

„Tähtsad teised“ on ilmunud ka meeste ellu

Esmapilgul justkui väike, kuid samas kõnekas detail on „tähtsate teiste“ ilmumine meestest kirjutatud portreelugudesse. „Tähtsad teised“ ehk loo kangelase karjääri ja elu olulised mõjutajad figureerivad tavaliselt rohkem naistest kirjutatud lugudes. Sotsiaalpsühholoogide väitel kalduvad naised oma edu pidama sageli väliste asjaolude teeneks, ebaedus aga süüdistama iseennast, samal ajal kui mehed peavad edu enda teeneks ja ebaedu ebasoodsate asjaolude kokkulangevuseks (Bjarnason jt 2005).

Uuringust ilmneb, et Postimehe ja Eesti Päevalehe nädalalõpulisades on „tähtsate teiste“ arv meeste persoonilugudes vaadeldaval perioodil hüppeliselt kasvanud: kui 1996. aastal mainis oma elu olulisi mõjutajaid portreelugudes vaid 3,6% meestest, siis 2017. aastal juba 53%. Seda saab seletada 1990ndatel tärganud traditsioonilise mehelikkuse heroiseerimisega, mis oli ajendatud sõjaeelse Eesti vabariigi ja sellega seonduva ülistamisest. Kuna traditsioonilise mehelikkuse kaanonite järgi ei küsi mees nõu ega abi, vaid on ise tugev ja tark, ei saa tema elus olla ka palju nõuandjaid ja abistajaid. Tähtsate teiste ilmumine meestest kirjutatud portreelugudesse viitab seega traditsioonilise mehekuvandi mõningasele pehmenemisele.

Sama tendentsi näitab ka lastest rääkimine. Kui 1996. aastal oli veel üsna tavaline, et laste teemal portreteeritava mehega ei räägitud, siis võrdlusaastatel see muutus järsult. Nii 2004. kui 2017. aastal räägivad mehed oma lastest ja teevad seda päris tundeliselt.

Ma ei ole väga originaalne, kui ütlen, et kõige suurem väljakutse on vaadata oma lastele silma, kui nad ütlevad, et tule vaatama meie esimest ujumisvõistlust, ja ma luban seda neile. Eriti kui see on laupäeval. Ja siis avan oma kalendri ja näen, et mind ei ole sel päeval Eestis. Need on kõige raskemad hetked. Samuti tõdemus, et näed oma lapsi ainult magades. (Jüri Ratas, Eesti Päevaleht, 25.11.2017)

Läbipõlemine ja vanad head ajad

Millest räägib üks vanem mees, kes on elanud läbipõletavat elu, täis töörabamist ja stressi? Eks ikka kunagistest hiigelaegadest ja edu hinnast. Lisaks jagab ta hulgaliselt magusvalusaid mälestusi noorusest ehk tormilistest 1990ndatest. Paratamatult mõtleb üle keskea jõudnud inimene ka aina rohkem oma tervisele ning ka mitte enam nii kaugesse tulevikku jäävale lahkumisele.

Kuna 2017. aasta portreelugude mees on vanem kui 1996. või 2004. aasta oma, siis on tal üht-teist juba läbi elatud ning edu kõrvale on tulnud ka tagasilööke ja läbikukkumisi. Portreeloo mees pole rohkem kui kakskümmend aastat hilisemates lugudes enam ainult võitja, kõva mehe kuvandi kandja. Pigem on ajakirjanikku ajendanud temast portreelugu kirjutama tähtsa ametikoha kaotus, läbipõlemise või pere tõttu tehtud kannapööre või tervisest tingitud põhjalik eluviisimuutus. Mehe läbikukkumine on juba iseenesest midagi vastuolulist ja sobimatut hegemoonilise maskuliinsusega, sest on enamasti seotud mingit sorti võimu käest andmisega.

2017. aasta mees räägib edasisest karjäärist suhteliselt vähe, mis on mõistetav portreteeritava mehe keskmise vanuse tõusu tõttu. Nii jääbki kõlama pigem see, kui palju juba on tehtud ning mis on olnud selle kõige hind. Räägitakse ka otsesõnu sellest, kui karm on meeste jaoks olnud taasiseseisvumisaeg.

Eesti lähiajalugu on olnud üliraske ka juhtide jaoks. Kui vaadata kolme me iseseisvusaja suurimat poliitikut Savisaart, Laari ja Kallast, siis mis nad nüüdseks on? See on suhteliselt mõtlemapanev lugu. Kas pole mitte liiga ränk isiklik hind selle eest, et nende juhtimisel tehti Eestist Ida-Euroopa kõige edukam riik? (Jüri Mõis, Eesti Päevaleht, LP, 04.02.2017) 

Alkohol ja 90ndad

Üks mitmes portreeloos korduv teema on alkoholist loobumine. Kui sellega on enam-vähem edukalt hakkama saadud, räägivad mehed sellest heameelega, sest tegu ongi suure saavutusega, suure elumuutusega. Pidutsemisaastad on selja taha jäänud ning tervise peale mõtlemine muutub aina tähtsamaks.

Ei ole pikka aega võtnud. See soon hakkab aastatega ära kaduma, kärakas ei lähe enam sisse. Vahepeal oli nii, et ei võinud terava alkoholi – viina või viski – lõhnagi tunda. Kohe hakkas vastu. (Arvo Kukumägi, Eesti Päevaleht, LP, 21.01.2017)

Üks läbiv joon on meenutused 1990ndatest, mil sai alguse paljude hiilgav karjäär, mil oldi veel noored ja aktiivsed. See oli väga kiirete ühiskondlike ja majanduslike muutuste aastakümme, mis on ilmselgelt jätnud kõnealustesse meestesse nii sügava emotsionaalse kui ka majandusliku jälje. Too aastakümme ei olnud eriline üksnes mingi ühe valdkonna meeste jaoks, vaid väga erinevate elualade esindajad meenutavad seda kui tugevat stardipakku. Näiteks tollal ettevõtlusega alustanud mehed meenutavad, kui kiiresti nad jõudsid majandusliku võimuni.

Kas oli see 1992. või 1994. aastal, kui ühes ajaleheartiklis nimetati meid, kes me olime hariduse saanud sügaval stagnaajal, ikka kaotajate põlvkonnaks. 1997. aastal olid peaasjalikult just selle nn kaotajate põlvkonna esindajad Eesti majanduses väga mõjukad tegelased – pangajuhid ja firmade omanikud. Nuriseda oleks patt. (Ain Hanschmidt, Eesti Päevaleht, LP, 17.06.2017)

Lõppenud kümnend muutust ei toonud

Kolme aastakäigu võrdluse põhjal võib väita, et 1996. aastaga võrreldes on mehe meediakujutis 2004. aastaks märgatavalt pehmenenud, ent 2004. ja 2017. aasta võrdluses pole nii selget muutust toimunud. Mõnevõrra on küll suurenenud tähtsate teiste mainimine, jätkuvalt räägitakse palju lastest ja abikaasadest. Samuti viitab mõningasele muutusele mehe kujutamine tema mingit sorti läbikukkumise ja terviseprobleemide kaudu, mis läheb vastuollu n-ö kõva mehe kujundiga hegemoonilise maskuliinsuse raamistikus.

Postimehe nädalalõpulisa aastal 1996

Neid väiksemaid muutusi võib seletada hübriidmaskuliinsuse mõistega, mis Bridgesi ja Pascoe (2014) sõnul seisneb selles, et seni allutatud maskuliinsuse identiteeti kuulunud omadused on lisandunud privilegeeritud meeste identiteeti. Ent kui võrrelda 1996. aasta enesekindlat karjeristi 2004. aasta emotsionaalse ja haavatava mehega, siis samaväärset edasiminekut pole 2017. aastaks toimunud. Põhjus peitub tõenäoliselt vähemalt osaliselt ühiskonna arengufaasides. 1990ndatel muutus kõik ülimalt kiiresti, seda nii majanduses kui ka ühiskondlikes tõekspidamistes. 2004. aastaks oli 1990ndate aastate esimese poole suur rahvuskonservatismi puhang möödas ning koos kõige muu läänelikuga olid Eestisse jõudnud ka ideed soolisest võrdõiguslikkusest, millest 1990ndate alguses veel peaaegu üldse ei räägitud.

Väidet, et suurt muutust pole meeste kujutamisel meedias toimunud, toetavad ka soolise võrdõiguslikkuse indeksi viimased andmed, mille järgi liigub Eesti võrdsema ühiskonna poole väga aeglaselt (Gender Equality Index 2017). 2017. aasta sügisel avaldatud indeksi punktisumma oli Eestil 56, mis andis meile Euroopa Liidu 28 riigi hulgas 20 koha. Aastal 2005 oli Eesti punktisumma 52,2, mis tähendab, et 12 aastaga pole hüppelist edasiliikumist toimunud (Gender Equality Index 2005).  Vaikne liikumine soolise võrdõiguslikkuse poole siiski toimub, 2019. aastal oli Eesti punktisumma 58,9.

 Lootus uutel põlvkondadel

Millal võiks toimuda järgmine suurem muutus meeste kujutamisel meedias ja seega ka ühiskondlikus suhtumises sugudesse? Analüüsides eri kohortide elluastumise aega, võib väita, et praegu jooksebki umbes 50. eluaasta juurest võitjate põlvkonna piir ning enne mõne järgmise põlvkonna suuremat domineerima hakkamist ei muutu avalikkuse suhtumine soorollidesse märkimisväärselt. Järgmine põlvkond, 1970ndatel sündinud, on praeguseks suure osa oma täiskasvanuelust elanud mitmes mõttes võitjate põlvkonna varjus.

Postimehe nädalalõpulisa aastal 2004

Seda põlvkonda uurinud Raili Nugin osutab, et kuigi ka see põlvkond sai juba teatava stardikiirenduse 1990ndate alguses, oli vähemalt osa selle põlvkonna pereloomiskäitumisest juba sarnasem järgmise, 1980ndatel sündinud põlvkonna omaga ehk pere loodi tunduvalt hiljem, kui see oli 1960ndatel sündinutel tavaks. Samas viitas Nugini uuringus vaid üks respondent muutunud soosuhetele ja võrdsemale kodusele tööjaotusele, ükski teine uuringus osalenu seda teemat ei puudutanud. (Nugin 2010) Sellest võib järeldada, et väga suurt muutust soostereotüüpides ja meeste meediakujutises ei toimu enne, kui avalikus elus hakkab senisest rohkem domineerima 1980ndatel sündinud põlvkond.

Seega pole alust väita, et lähiajal toimuks Eestis mingi oluline muudatus senises soostereotüüpses suhtumises ja selle kaudu ka meeste meediakujutises. 1960ndate alguses sündinud võitjate põlvkond, keda on kujundanud nii nõukogude perioodi kui ka siirdeaja konservatiivne suhtumine soorollidesse, küll vananeb, kuid domineerib nende vanust arvestades Eesti avalikus elus veel mõnda aega, olles seda teinud praeguseks juba kolmkümmend aastat.

Mis on selle domineerimise negatiivne pool peale püsivate soorollide? Pareto eliiditeooria järgi on vajalik eliidi ringlus, muidu on ühiskonnal oht stagneeruda ja tema jõukus ei kasva, sealjuures ei tohi ringlus olla liiga kiire ega ka liiga aeglane (Amoroso, 1938). Arvestades asjaolu, et Eestis on nii majandusliku kui ka poliitilise võimu juures domineerinud sarnane seltskond juba aastakümneid, on teatav stagneerumine ühiskondlikus arengus ja tõekspidamistes ilmselt toimunud, mida on ühiskonnateadlased juba ka varem väitnud. Seega pole uue, värskema maailmavaatega põlvkonna tulek võimu juurde mitte ainult soostereotüüpide ja meediakujutise muutumise, vaid laiema ühiskondliku arengu küsimus.

Artikkel ilmub koostöös nais- ja meesuurimuse ajakirjaga Ariadne Lõng ja on Feministeeriumi jaoks kohandatud. 

Allikad

Amoroso, L. (1938). Vilfredo Pareto. – Econometrica, 6 (1), 1–21.

Bjarnason, H. T., Pilvre, B., Edström, M., Siivonen, J. (2005). Here I am! Portrait interviews in Estonian, Finnish, Icelandic and Swedish daily newspapers. http://www.nordicom.gu.se/sites/default/files/kapitel-pdf/184_057-070.pdf

Bridges, T.; Pascoe, C. J. (2014). Hybrid masculinities: New directions in the sociology of men and masculinities. – Sociology Compass, 8 (3), 246–258. https://doi.org/10.1111/soc4.12134 65

Connell, R.; Messerschmidt, W. (2005). Hegemonic masculinity: Rethinking the consept. – Gender & Society, 19 (6), 829–859.

Gender Equality Index (2005). https://eige.europa.eu/gender-equality-index/2005

Gender Equality Index (2015). https://eige.europa.eu/gender-equality-index/2015

Malmberg, K. (2005). Meeste meediakujutise muutus 1996–2004 Eesti Päevalehe ja Postimehe nädalalõpulisades ilmunud portreelugude näitel. Bakalaureusetöö. Tallinn: Tallinna Ülikool.

McQuail, D. (2000). Massikommunikatsiooni teooria. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Nugin, R. (2010). Social time as the basis of generational consciousness. – Trames, 14 (4), 342– 366. http://eap.ee/public/trames_pdf/2010/issue_4/trames-2010- 4-342- 366.pdf

Rämmer, A. (2018). Sotsiaalse tunnetuse muutused Eesti siirdeühiskonna kontekstis. Doktoritöö. Tartu: Tartu Ülikool.