Mind ei ole kunagi diskrimineeritud

Foto: Sara Kurfeß / Unsplash

Kunagi sotsiaalministeeriumis töötades võtsin vastu üksjagu telefonikõnesid ja kirju murelikelt kodanikelt. Neid oli igasuguseid, aga meelde on jäänud need veidi imelikud. Näiteks meessoost haridustöötaja, kes helistas kuskilt Tartumaalt ja pahandas, et Vikerraadios soolisest palgalõhest rääkisin, sest teda “ei ole kunagi diskrimineeritud”. Enne lõpetamist teatas ta, et ka tema naist ei ole kunagi diskrimineeritud. Kuidas ta seda viimast nii kindlalt teadis, jäi ebaselgeks. Mehe loogika (kui ma ise pole näinud, siis järelikult pole olemas) oli raudkindel ja olen seda kohanud mujalgi – sageli just nende seas, kes üldiselt ei ole sihtgrupp. Näiteks eestlased, kes leiavad, et sõna “neeger” ei ole solvav, sest neid see ei solva.

Oli ka teisi helistajaid, kes ei suutnud uskuda, et palgalõhe on tegelikult olemas. Üks mees helistas, et frustreerunult hüüatada: “Miks te üldse kogute riiklikku statistikat probleemi kohta, mida pole olemas?” Statistikateema ärritas teisigi. Neid, kes arvasid, et Eestis pole mitte ühtegi palgalõheuuringut läbi viidud ja kõik need, mis on, on täiesti vale metoodikaga. Või neid, kes kurtsid, et neile ei ole palgalõhet tõestavaid algandmeid ühes kompaktses failis esitatud. Ja kas ma võiks seda palun teha, esmaspäevaks?

Üksteist meest

Miks sellest üldse praegu kirjutada? Sest homme (teisipäeval) hakkavad põhiseaduskomisjoni üksteist meest arutama soolise võrdõiguslikkuse seaduse muutmist. Nimelt tahab valitsus anda tööinspektsioonile õiguse teha avalikus sektoris võrdse palga järelevalvet. Erasektori tööandjatele antakse võimalus kasutada digilahendust palkade analüüsimiseks ja saada nõu tööinspektsioonilt.

Juba enne riigikokku jõudmist on eelnõud tabanud kriitikanooled. Üks puudutab seda, et eelnõu ei lahenda palgalõhe probleemi täielikult ja valitsus justkui väidaks seda. Loomulikult ei lahenda üks seadusemuudatus probleemi täielikult. Vähesed struktuursed ühiskonnaprobleemid on üldse täielikult lahendatavad. Uue süüteo – näiteks ahistamise – koosseisu lisamine karistusseadustikku ei kaota ära süütegu ennast. Aga see aitab probleemi vähendada muud moodi. Õiguskaitseorganitel on lihtsam tööd teha, süüteo liikide kohta on kergem statistikat koguda (jah, ka statistikat “probleemi kohta, mida pole olemas”) ja ohvritel on midagi, millele tugineda. Lisaks ei ole ma täheldanud, et valitsus oleks väitnud, et lahendab palgalõhe eelnõuga probleemi täielikult. Seadusemuudatus on vaid üks tükk suuremast pildist, kus valitsusel tuleb kindlasti meetmeid võtta ka tööalase segregatsiooni vähendamiseks ning töö- ja eraelu ühildamiseks.

Kõik on kohutavalt keeruline

Murekohana on ka välja toodud, et tööandjad ei saa hakkama. Tööandjad ei oska tasusüsteemides sooaspekti arvesse võtta, pole motiveeritud seda tegema ja isegi kui on, siis nad lihtsalt ei oska, kuna see kõik on nii kohutavalt keeruline. Huvitav, mida tööandjate keskliit sellest argumendist arvab? Kas nad nõustuvad, et nende liikmed on saamatud? Olen rääkinud tööandjatega, kes ei saa aru, miks nad ei peaks hakkama saama ning kes juba analüüsivad oma organisatsiooni palgalõhet. Ja need tööandjad, kes vajavad nõu ja tuge, peaksid uue süsteemi kohaselt saama seda tööinspektsioonist. Võib-olla tuleb see tõesti mõnele uudisena, aga kõikidel tööandjatel on juba 14 aastat kehtinud kohustus mitte diskrimineerida ja soolist võrdõiguslikkust edendada oma organisatsioonis.

Loodan, et põhiseaduskomisjon arutab teemat asjalikult. Et riigikogus tervitatakse seda, et lõpuks ometi on üks valitsus astunud palgalõhe vähendamiseks samme, mis lähevad kaugemale kui teavitus- ja koolitusprojektid. Et komisjoni üksteist meest (ja mitte ühtegi naist) ei arva, et probleemi pole olemas, sest “mind ei ole kunagi diskrimineeritud”.

31
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Kes kardab kultuurimarksisti?

USAs määras eelmisel laupäeval senat ametisse uue ülemkohtuniku Brett Kavanaugh’, vahetades sellega välja mõõduka konservatiivi Anthony Kennedy ja kallutades seega esimest…