“Mind jälitas võõras mees”. Kuidas kaitsta end ohtlikus olukorras?

Pikad puhkused ja koolivaheajad on naiste jaoks statistiliselt kõige ohtlikum aeg. Just nendel aegadel saab politsei kõige rohkem teateid perevägivallast, agressioonist avalikus kohas ja kaklustest. Sageli on ohvriks naine või laps. Feministeeriumi vene lehe toimetaja Julia Tisler kirjeldab kahte juhtumit, kus vägivallatseja oli tema sihikule võtnud. Lisatud on kommentaarid vägivallateemaga tegelevatelt spetsialistidelt. 

Ohtlikke olukordi võib ette tulla igal aastaajal ja iga naisega. Pole oluline, kas te kannate lühikest seelikut või pikka pehmet jopet, kõnnite pimedas pargis või sõidate rahvarohkes bussis, joote veini võõraste inimeste seltsis või istute kodus oma abikaasa ja lapsega. Agressor valib ohvri ainult talle teadaoleva põhimõtte järgi ja nõuanded stiilis “ära riietu seksikalt” või “ära käi pidudel” ei toimi.

Kirjeldan kahte lugu, mis juhtusid minuga Tallinnas, üks hiljuti, üks aastaid tagasi. Lisatud on ekspertide nõuanded, mis võivad aidata riske vähendada. Stressiolukorras end kokku võtta, olukorda mõistlikult hinnata ja teadlikult valida õige strateegia võib olla väga raske, kuid eksperdiinfole peaks lähenema nagu esmaabikursusele – mida sagedamini seda korrata, seda tõenäolisemalt jõuab aju ohuolukorras õige lahenduseni.

Kannatanu ei vastuta juhtunu eest. Allpool annavad spetsialistid nõu, et aidata tagada enda turvalisust, kuid vägivalla puhul on süüdi ainult vägivallatseja.

Kodu. kartsin, et füüsiline vägivald muutub seksuaalseks vägivallaks

Kohtusin selle mehega internetis, kui ta elas ajutiselt välismaal. Kirjavahetus muutus kiiresti armastuseks – ja me mõlemad ootasime kohtumist. Kaks nädalat hiljem ta saabus: üüris korteri ja hakkas mind enda juurde kutsuma. Mitte lihtsalt külla, vaid ta soovis mind enda elukaaslaseks. Ma ei kiirustanud sissekolimisega, kuid käisin tal külas hea meelega.

Tülid algasid peaaegu kohe: ta solvus kiiresti ja paljude asjade peale, ja mina samuti. Kui tahtsin õhtul koju minna, sest pidin varakult tööle minekuks tõusma, kurtis ta üksilduse üle. Ühel päeval muutus olukord tõeliseks õudusunenäoks.

Ta tundis end sel päeval halvasti, nii et otsustasin, et ma ei lähe oma sõbra juurest otse koju, vaid võtan midagi head süüa kaasa ja lähen ka tema juurest läbi. Kaks tundi hiljem hakkasin asju kokku pakkima, et ära minna. Me tülitsesime: ta ei lasknud mul lahkuda, ütles, et ma jätan ta hätta, karjus. Mäletan elavalt, kuidas istusin esikus tumbale, et saapad jalga panna, kummardusin ja sain käega vastu nina. Järgneva kohta on mu peas paks udu: hiljem kirjeldasin oma sõpradele, et olin täielikult zombistunud ja muutunud mingiks massiks, täiesti võimetu aru saama, mis toimub. Ta ähvardas mind rusikate ja noaga, võttis mu telefoni, lükkas mind nii kõvasti, et ma kukkusin hooga vastu kappi. 

Ma ei karjunud, ma ei hakanud vastu ega püüdnud politseid kutsuda: ma ei olnud kunagi varem midagi sellist kogenud, olin juhtunust šokis. Ja ma tundsin end süüdi.

Siis “läksime rahulikult magama”. Ma kartsin, et füüsiline väärkohtlemine muutub seksuaalseks väärkohtlemiseks. Õnneks seda ei juhtunud. Ärkasin varahommikul, panin end kiiresti valmis ja läksin tööle. Minu käed, ribid ja selg olid muljutud ja ühel jalal oli suur verevalum. Ma ei läinud kuhugi ega kurtnud kellelegi. Sõbrad aitasid mul paari päeva pärast oma sinna jäänud asjad ära tuua – ma kartsin üksi tema korterisse minna.

Häirekeskusesse tuleks helistada kõigil otsese ähvarduse või vägivalla juhtudel.

Helistage häirekeskusse – 112

“Me ei saa kunagi teada, kuidas meie keha stressiolukorras reageerib. Igaüks ei suuda keskenduda, otsuseid langetada, võtta telefon ja valida šokiseisundis 112. Aga füüsilise vägivalla puhul on väga oluline kutsuda patrull sündmuskohale, sest politseinikud registreerivad juhtunu ja fikseerivad esmased vigastused. Samuti on soovitav minna sel või järgmisel päeval traumapunkti, sest kõike ei ole võimalik visuaalselt hinnata. Kui inimest on juustest tõmmatud, siis tema pea on valus, aga jälgi ei pruugi näha olla. Arst võib tuvastada peanaha punetuse. Pealegi on inimeste kehad erinevad ja verevalumid võivad ilmuda mõne päeva pärast,” selgitab sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonna peaspetsialist Tatjana Kutõrev.

Häirekeskusesse tuleks helistada kõigil otsese ähvarduse või vägivalla juhtudel. Mõnes olukorras ei ole küll võimalik 112 helistada, kuid peamine eesmärk peaks siiski olema võimalikult kiiresti piirkonnast lahkuda ja politsei kutsuda.

Karjumine ja põgenemine

Kui olukord ei võimalda kohe politseid kutsuda ja kui vägivallatseja on juba rünnanud, peate valima strateegia kohapeal. “Enese alalhoiu instinkt hakkab esimesena tööle. Kõigepealt kaitske oma käte ja jalgadega tähtsaid kohti: pead ja kõhtu. Kui on võimalus põgeneda teise tuppa ja uks lukku panna, siis tuleb seda teha. Ja karjuda,” ütleb Ida-Harju politseijaoskonna lähisuhtevägivalla süütegude menetlusgrupi juht Oksana Nikiforova. “Eramajas võib see olla keerulisem, naabrid on võrreldes kortermajaga kaugel, kuid ka seal võivad mööduvad inimesed ikkagi kuulda ja politsei kutsuda. Paneelmajade puhul võivad naabrid olla ka olmemüraga nii harjunud, et nad lihtsalt ei reageeri ja ei pea lärmi probleemiks. Aga lärmi tuleks teha igal juhul.”

Tähelepanu võib ja tuleb tõmmata kõigi vahenditega: aknast välja karjumine, valjusti trampimine, radiaatorite vastu koputamine, raskete esemete viskamine. Mõnel inimesel võib hirmu tõttu kaduda hääl, aga ei tohi karta muud moodi lärmi teha.

Läbirääkimised abi saamiseks

“Kui olukord on ummikseisus, võib proovida läbirääkimisi pidada, et olukorrast pääseda,” ütleb uurija. “Stressiolukorras võivad inimesed olla väga loovad: kõik on kaalul, sa ei tea, mis järgmiseks juhtub, ja kui on üks hetk läbirääkimisteks ja vähimgi võimalus, et see mõjub – kasuta seda ära.”

Kannatlikkus on ohtlik

Oksana Nikiforova sõnul on strateegiad, kus väärkoheldaval osapoolel soovitatakse mitte vastu hakata, kõige ohtlikumad juhul, kui vägivald kordub: “Kui inimene lepib mitu korda järjest igasuguse vägivalla kasutamisega tema vastu, kogeb ta iga sellise juhtumiga stressi. Nii et iga kord, kui stress ei näi teda seestpoolt tapvat, käivituvad teatud refleksid – ja iga kord veenab inimene end üha enam, et see on normaalne. Ja ta ei otsi abi. Korduvad juhtumid viivad olukorrani, mida me kriminaalasjani jõudes ikka ja jälle kuuleme: “Aga kõigil on samamoodi.””

Kuid uurija sõnul on lause “kõigil on samamoodi” tegelikult kõige levinum põhjus, miks naised vägivallajuhtumite puhul politseisse ei helista. Populaarsed on ka “ära vii tüli majast välja” ja “kui peksab, siis armastab”. Oksana Nikiforova selgitab, et agressorid kuulutavad sageli järgmisel päeval oma armastust, sest see manipulatsioonivõte laseb neil jääda oma ohvri lähedusse nii kauaks kui võimalik.

Tagage lahkumisvõimalus

Mõnikord on ainus viis perevägivalla vältimiseks lihtsalt partneri juurest lahkuda. Kui te kahtlustate, et olukord võib lähipäevil, aastavahetuse pühade ajal või nädalavahetusel eskaleeruda, siis arvestage sellega ja mõelge läbi, kuidas saaksite minna. Kuidas seda teha, kirjutasime üksikasjalikult siin.

“Kui naisel ei ole kuhugi minna, saab kasutada varjupaigateenust. Politsei võib ohvri sinna viia. Varem peaksite pakkima koti – ja mis kõige tähtsam, dokumendid. Mööblit ja voodipesu ei ole vaja kaasa võtta, varjupaigas on kõik on olemas. Puhkusteperioodil, kui lähisuhtevägivald on intensiivsem, võib toas olla rohkem kui üks inimene, aga kui naisel on kaasas laps, siis leitakse neile eraldi tuba. Varjupaigad on tavalised elamispinnad, lihtsalt tubades elavad kannatanud naised. Seal ei ole mehi. Vannituba ja köök on ühised,” selgitab sotsiaalkindlustusameti perevägivalla ohvrite abistamise büroo peaspetsialist Tatjana Kutõrev.

Ka juhul, kui perevägivald on regulaarne, võite eelnevalt hoolitseda selle eest, et alati oleks võimalik helistada häirekeskusesse. “Niipea, kui näete, et olukord hakkab eskaleeruma, peaksite helistama numbrile 112. Ärge oodake, kuni asjad lähevad väga halvaks. Kui inimene kontrollib teie mobiiltelefoni, leppige usaldusisikuga kokku, et kui te saadate naeratuse, ristikese või ühe tähe, siis on olukord kiireloomuline ja te peate abi kutsuma,” ütleb Tatjana Kutõrev.

Teine võimalus on korraldada kontrollkõne ette: kui te ei ole teatud ajal telefonile või sõnumile vastanud, on aeg helistada numbrile 112.

“Ideaalis ei tohiks vägivaldse inimesega üldse omaette jääda,” ütleb Kutõrev.

Konflikt ja vägivald

Kui teil on juba olnud konflikt, mis jäi lahendamata ja mille osapooled ei ole ära leppinud, olukord tõenäoliselt kordub ja võib jõuda vägivallani. “Meie jaoks on oluline mõista, millist tüüpi konfliktiga on tegu. Kasutatakse sõnu nagu “peretüli” ja “perevägivald”. Mis on tüli? Tüliga on tegu siis, kui kaks inimest, kes tunnevad end perekonnas võrdsena, ei jõua mingis küsimuses üksmeelele ja sellest kujuneb konflikt. Kui aga keegi püüab konflikti käigus domineerida ja tüli toimub mitte konflikti lahendamise, vaid selle nimel, et teist poolt alandada, et tõestada oma võimu kuni füüsiliste vigastusteni välja – siis see on vägivald,” selgitab uurija Oksana Nikiforova.

Ta rõhutab, et kui tüli on eskaleerunud solvanguteni, millest on raske omal käel üle saada, tuleks pöörduda psühholoogi poole, kes aitab parandada paarisuhteid ja leida parima väljapääsu olukorrast.

Foto: Lenny DiFranza, Flickr CC

Oht väljaspool kodu: jälitaja bussis

Bussipeatuses oli kell kuus õhtul palju rahvast ja ma otsustasin seista üksildases kohas prügikasti ja pingi vahel. Tõstsin pea ja mind vaatas üks mees: niimoodi pingsalt, vahtis ja vahtis. Ta tuli lähedale, tõkestades väljapääsu: pikk, 185–190 sentimeetrit, suur, mustas jopes, tumedas mütsis, sinistes teksades, lühike hõre blond habe, huultel kerge naeratus ja näol kummaline ilme (paljusid võiks sedaviisi kirjeldada, kuid seda tüüpi ei näinud ma kindlasti esimest korda). Surusin end temast mööda ja läksin kõrvale, et oma bussi oodates teel jalutada. Tuli 63 ja ma vaatasin, kui palju inimesi peale mahub, ma ei tahtnud trügida. Otsustasin ikkagi minna, hüppasin viimasel hetkel sisse. See mees tuli samuti bussi ja suundus otse minu poole. Ta astus mulle lähedale, kuid ma astusin eemale sõnadega: “Te ei pea mulle nii lähedale tulema.” Läksin bussi teise otsa, tagaukse juurde ja, meenutades üht kuuldud nõuannet, tervitasin seal istuvat eakat daami. Mõte seisnes selles, et jälitaja lahkub, kui ta mõistab, et tema ohver ei ole üksi.

Pärast paari peatust otsustasin ma maha tulla – mees jälgis mind pidevalt eemalt. Mul oli ebamugav olla, sest ma kahtlesin oma adekvaatsuses: mis siis, kui see pilk oli vaid minu kujutlusvõime väljamõeldis ja mees oli lihtsalt oma mõtetes? Läksin maha enne oma peatust kohas, kus oli palju inimesi, ja jälitaja sõitis edasi. Rahunesin, isegi naersin sisemiselt oma hirmude üle ja arvasin, et mu paranoia on rumal. Aga järgmises bussis seisin ma igaks juhuks lõõtsaosas bussi keskel, et mind ei oleks akendest näha.

Järgmises tühjas bussipeatuses oli üks inimene. Ta ei kiirustanud peale tulema, kuid viimasel hetkel hüppas ta siiski bussi. See oli sama mees: ta istus bussi tagaosas ja vaatas mulle naeratades otsa.

Siis hakkasin tõesti hirmu tundma: üks asi on see, kui keegi lihtsalt tuleb ja seisab sinu kõrvale, aga teine asi on see, kui ta mind ühest bussist teise taga ajab. Otsustasin helistada oma abikaasale, et temaga kohtuda. Minu peatuses maha tulnud inimesed läksid kiiresti laiali, mina otsustasin sealsamas asuvas ajalehekioskis oma meest oodata. Jälitaja oli koos minuga bussist väljunud ja sigareti süüdanud. Vaatasin kioskist välja, nägin oma meest ja me kõndisime koos koju.

Ärge ignoreerige probleemi

Ida-Harju politseijaoskonna lähisuhtevägivalla süütegude menetlusgrupi juht Oksana Nikiforova selgitab, et on täiesti võimalik, et inimene, kes sind bussis või tänaval vahib, lihtsalt mõtleb millegi üle ja on endasse tõmbunud. “Kummaline välimus ei ole põhjus, miks politseisse helistada, ja kõne vastu võtnud dispetšeril on raske politseile kõne põhjust selgitada.” Seetõttu soovitab uurija rahulikult hinnata hetke riskiastet ja seda võimalusel vähendada: näiteks olla rahvarohkes kohas, kutsuda appi abikaasa või sõber, pöörduda turvamehe või bussijuhi poole.

“Teie oma olukorras tulite bussist välja ja võtsite teise bussi – kontrollisite ohutaset ja käitusite vastavalt. Teie juhtumi puhul on juba midagi, millele tugineda: inimene ei vaadanud lihtsalt niisama,” ütleb Nikiforova. “Teie abikaasa tuli teile bussipeatuses vastu; see vähendas oluliselt riski taset. Kui te väljute bussist üksi ja jälitaja väljus koos teiega, on see väga ohtlik olukord – ja te peaksite kindlasti helistama politseisse.”

Naiste enesekaitse teemat uuriva kehateadlikkuse ja eneseregulatsiooni spetsialisti Katerina Popkova sõnul tuleks kõigepealt kuulata oma tundeid – ja kui tunned end ebakindlalt, tuleks sellest kohast ja seltskonnast võimalikult kiiresti lahkuda: “Oma piiride tunnetus ja eneseusaldus hävitatakse sageli sellega, et mõeldakse “sulle ainult tundus”, “sa kujutad seda ette”, “sa oled hüsteeriline”. Meid õpetatakse paljuski iseennast mitte usaldama ja teisi õigustama. Ja see takistab meid pööramast tähelepanu kõige olulisemale esimesele signaalile, mis laseks meil sõltuvalt kontekstist kas öelda, et miski on valesti, või siis lahkuda,” selgitab Katerina Popkova.

Anonüümsus tuleb murda

Valjuhäälsus on üks tähtsamaid oskusi, mis võib hoida olukorda eskaleerumast. “Kui keegi paneb bussis käe sinu põlvele, on risk suur,” ütleb uurija Oksana Nikiforova. “Sellisele käitumisele tuleb juhtida tähelepanu, sest sellised inimesed kardavad väga oma anonüümsuse rikkumist. Nad kardavad avalikkust, nii et peate looma võimaluse, et te ei oleks selles olukorras üksi, öeldes valjusti “Mida te teete?”, et kõik bussis teid kohe vaatama jääksid.”

Katerina Popkova soovitab ka jätta kõrvale valehäbi ja mõtted “korralikkusest”, mis paljudele naistele ohuga silmitsi seistes pähe tulevad – mitte karta karjuda ja lärmi teha. Tema sõnul võib abi olla lihtsast trikist: kujutage ette, et ohus olete mitte teie, vaid teie tütar või ema – kuidas te tahaksite, et nad käituksid?

Helistage häirekeskusesse – 112

Kui keegi jälitab teid, katsub või üritab teid katsuda või on agressiivse kõnepruugiga, on aeg helistada politseisse. Kui oht on möödas või kui agressor on lahkunud, võite kirjutada kirjaliku avalduse, minnes politseisse või täites vormi veebilehel politsei.ee.

Uurija selgitab, et see ei pruugi olla esimene selline juhtum ja isik võib juba olla politsei huviorbiidis. Mida rohkem teavet politseiametnikud saavad, seda tõenäolisemalt suudavad nad  isiku väärkäitumise peatada.

Otsige abi

Kui teil ei ole telefoni, võite paluda abi kaasinimestelt, minna avalikku kohta või poodi ja rääkida turvamehega: leidke inimene, kellel on telefon ja paluge tal valida 112.

Kõik vahendid on head

Uurija selgitab, et turvalisuse tagamiseks on võimalik osta pipragaasi, kuid see ei ole alati kõige tõhusam viis – mõnikord on parem põgeneda. “Stressiolukorras ei suuda kõik aru saada, kuidas gaasi kasutada. Nii et jooksmine võib olla kasulikum, sest ma jooksen kiiremini kui gaasi välja otsin,” ütleb Oksana Nikiforova, lisades, et alati tuleb püüda hinnata olukorda ja oma võimalusi. Kui vahemaa on pikk ja te ei tea midagi jälitaja füüsilisest seisundist, võib põgenemiskatse riske suurendada.

Kui arvad, et oled ohus või oled kogenud vägivalda, siis anna sellest kohe teada

Kui su elu või tervis on ohus, helista häirekeskuse telefonil 112.

Nii abivajajatele kui ka abistajatele on avatud ohvriabi kriisitelefon 11 6006. Kõne on helistajale tasuta ning abi antakse ööpäev läbi. Helistaja võib soovi korral jääda anonüümseks. Abi osutatakse eesti, vene ja inglise keeles. Välismaalt saab Eesti ohvriabi kriisitelefoni kätte numbril +372 614 7393.

Kui sa ei soovi või ei saa helistada, on võimalik ühendust võtta ka ohvriabi kodulehe http://www.palunabi.ee vestlusakna kaudu, mis töötab ööpäev läbi eesti, vene ja inglise keeles.

Tugitelefon füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele on 1492. Kõne on helistajale tasuta ning abi antakse ööpäev läbi. Helistaja võib soovi korral jääda anonüümseks.

Rohkem infot lähisuhtevägivallaga toimetulemiseks leiad portaalist “Abiks ohvrile”.

Lastega seotud küsimustes pöörduda lasteabi telefonil 11 6111 või lasteabi.ee vestlusakna kaudu.