Mirtel Pohla: filmide ja lavastuste taga on töö, mitte „ihu, ilu ja häälega kütkestamine“

Eesti Ekspressi viimases numbris ilmunud artikli „10 aastat filmist „Jan Uuspõld läheb Tartusse”. Mis on saanud filmis osalenud kuulsustest?” autor kirjutas Mirtel Pohlast kui näitlejast, kes „kütkestab endiselt eestlasi oma ihu, ilu, hääle ja karismaga”. Pohla pöördus seksistliku ja alandava käsitluse pärast ajalehe peatoimetaja Erik Moora poole ning küsis, kas selline kajastus näitlikustab Eesti Ekspressi üldist suhtumist inimestesse ja naistesse. Küsisime, mida arvab Eesti Ekspressi kajastusest kommunikatsiooniekspert Liisa Past ja ajaloolane Aro Velmet.

„Võrri seljas koos Uuspõlluga Tartusse sõitnud õitsev Võilill ehk Mirtel Pohla kütkestab endiselt eestlasi oma ihu, ilu, hääle ja karismaga. Kui keegi peaks teaduslikel põhjustel tegema uurimustööd filmidest, kus Mirtel Pohlal pole särki seljas, soovitab Eesti Ekspress teha filmiõhtu, mille kavas on „Jan Uuspõld läheb Tartusse“, „Roukli“ ja „Teesklejad“. Aasta pärast naeratab Mirtel taas kinosaalides, seekord filmis „Portugal“. Ekspressi andmetel kannab Pohla seal ikkagi riideid,“ kirjutab Otto Oliver Olgo.

Pohla pöördumine Facebookis

“Tere Erik! Nagu Sa aru said, pärineb antud lõik Eesti Ekspressi viimasest numbrist, artiklist pealkirjaga „10 aastat filmist „Jan Uuspõld läheb Tartusse“. Mis on saanud filmis osalenud kuulsustest?“ Niisugust ülevaadet võib teha igast aspektist lähtuvalt – mis soengut on selle aja jooksul kantud, milliseid raamatuid loetud, kellega koos elatud, mis autoga sõidetud jne. Lugedes sealt artiklist erinevate inimeste kohta – näiteks Jan Uuspõld, Juhan Ulfsak, Ott Sepp, Vladislav Koržets, Mait Malmsten, Arvo Kukumägi, Toomas-Hendrik Ilves – jääb mulje, et käsitletud on siiski peamiselt professionaalset aspekti, sekka mõni eraeluline detail.

Minu küsimus Sulle kui Eesti Ekspressi peatoimetajale on, et mispärast on valitud Eesti Ekspressis minu kui inimese ja 13 aastat aktiivselt töötanud professionaali kujutamiseks niisugune vaatenurk? Kas ja kuidas see kajastab Eesti Ekspressi üldist suhtumist inimestesse, naistesse?

Ma pean igasugust loomingut – teatrit, muusikat, kino, kujutavat kunsti, kirjandust – dialoogiks selle looja ja kogeja (tarbija) vahel. Film meediumina võib astuda dialoogi päris suure arvu inimestega. Kindlasti on nende hulgas ka neid, kes kõnelevad natuke teist keelt, kasutavad teistsugust kõneviisi, mõtteruumi ja loovad seoseid teiselt pinnalt, kui loojad või tegijad ise. Võib juhtuda, et dialoogi satutakse kellegagi, kes kõneleb ainult allapoole vööd kontekstis või tissinaljade tasemel. Seda ei saa vältida. Ajal, mil iga inimene võib ja saab oma arvamuse avalikuks teha, tuleb arvestada ka arvamuste paljususega ja sellega, et see dialoog jookseb võibolla kuskil ummikusse. Antud loo autori Otto Oliver Olgo käsitlus minust kui ühe ala professionaalist võiks ehk eksisteerida kusagil isiklikus blogis. Aga ma ei ootaks seda Eesti Ekspressist.

Selles valguses muutuvad Eesti Ekspressi artiklid soolisest võrdsest kohtlemisest, üleüldisest inimeste võrdsest kohtlemisest, õiglusest, palgalõhest, (kodu)vägivallast, koolikiusamisest, üleüldisest kiusamisest lihtsalt silmakirjalikuks. Jättes kõrvale ka kõik minu erialast tegemist puudutavad detailid, on see käsitlus äärmiselt seksistlik ja alandav. Eesti Ekspressi viimane „Bääd“ rubriik kasutab sõna „bulvariportaal“ ajakirjanduse kohta, mis mõnitab siinsete diplomaatide välimust. Antud artiklis on aga Eesti Ekspress astunud ise bulvariportaali tasemele. Võibolla oleks professionaalsel ajakirjandusel ja kultuuriajakirjandusel laiemalt aeg lõpetada teatrilaval ning kinosaalis suudlusstseene või alasti inimest nähes koolipoisilik pihku itsitav sõrmega osutamine ja keskenduda loole/rollile/tähendusele laiemalt. Nagu ütles Ene-Liis Semper ühes oma intervjuus – vasest kringel pagaripoe ukse kohal ei tähenda, et seal müüakse vasest kringleid.

„Ihu, ilu ja häälega kütkestamine“ on see, millele artikli autor on osutanud, kui minu peamisele tegevusele viimase kümne aasta jooksul. Ma soovin öelda, et filmide ja lavastuste taga, mis inimesteni jõuavad, on töö. Järgmise aasta „naeratamise“ taga mängufilmis „Portugal“ on mitu kuud proove ja filmivõtteid.”

Moora pole Pohla pöördumisele praeguse seisuga vastanud (04.03.17). (Moora on tänaseks Pohla kriitikale selles pöördumises vastanud (07.03.17).-Toim.)

Ajakirjanduslikud valikud – ka sõnad – näitavad, mida peetakse oluliseks

Kulla Eesti Ekspress, teie valite nurga, kuidas lugusid räägite. Meie valime, kas tellimust uuendame. Onu Heino pässiokraatia eest ajakirjanduse pähe ei taha maksta. See ei ole maailm, mille taastootmisest tahaks osa. Meedia loob ja vahendab tegelikkust, ajakirjanduslikud valikud – ka sõnad – näitavad, mida peetakse oluliseks, mida tähelepanuväärseks, millest lugejal üldse teoreetilinegi võimalus midagi teada saada.

Nii on ajakirjanikel ja toimetajatel lisaks sõnavabadusele ka vastutus selle eest, milline on nende vahendatud reaalsus. Kokku kujuneb nii väljaande hääl ja toon, toimetuse nägu, mis on rohkem kui individuaalsete valikute summa. Inimeste alandamine, tema vähendamine kehale või emotsioonidele, on klassikaline vaigistamisstrateegia. Sellega öeldakse, et tema tegevusel, tema sõnadel, ei ole tähtsust. Olulised on pikad jalad, paljad tissid, naeratav suu. Eesti Ekspress kasutab sellist kirjeldust pidevalt ja süstemaatiliselt naiste kujutamiseks.

See on alandav. See ei ole midagi mida iseteadlikud, oma tegude ja arvamustega Eesti elu arendavad naised on kuidagi ära teeninud.

Siiralt teie

„imeline saleneja“ (seda teie professionaalselt väljapaistvatest noortest naistest rääkivas artiklis)

„jälle pahane feminist“ (anonüümne võrdõiguslasi naeruvääristav järjekõlakas teie lehekülgedelt)

Liisa Past (neile, kes usuvad, et naine on inimene, mitte keha)

Ekspressi matšostiil on 90ndate relikt, mille võiks heaga pensionile saata

Mirtel Pohla kehavõlude rõhutamine, samas kui teiste näitlejate puhul kirjutatakse nende tööalastest oskustest, ei ole Eesti Ekspressi puhul üllatav. Sellised topeltstandardid on meedias tavalised, Eesti Ekspressi puhul on see aga peaaegu firmamärk. Sellega näidatakse muu hulgas seda, et väljaande ajakirjanikud on tõsised mehed, kes teevad tõsiseid lugusid ja võtavad reljeefseid seisukohti. Mul oli mõne kuu eest kohtumine ühe ajakirjandust õppida tahtva abituriendiga, kes ütles, et Eesti Ekspress on tema lemmikleht just väljendusviisi ja stiili tõttu. Stiil ei ole pelgalt pealispind, see on ka sisu. See kannab sõnumit.

Selliste lugudega annab Eesti Ekspress mõista, et naised ei ole tõsiseltvõetavad avaliku elu tegelased ja et nende huvitavus sõltub eelkõige teda vaatleva meesajakirjaniku väikemehe erutustasemest. Nii kaua, kuni naisi käsitletakse meedias lihakehadena ja seksuaalsusega seotud teemasid käsitletakse „kõmulikena”, on vähetõenäoline, et meie probleemid naiste esindatusega, väärkohtlemise ja diskrimineerimisega paremaks lähevad. See matšostiil Ekspressis on 90ndate relikt, mille võiks heaga pensionile saata.

Aro Velmet

Loe ka värsket ülevaadet soolisest lõhest Eesti Ekspressi persoonilugudes.