seksism

Praxise ja Feministeeriumi koostööprojekti raames valminud värske uuring “Alfamehed ja lillekesed: Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” avab, kui levinud on naistevastane viha sotsiaalmeedias.

Praxise ja Feministeeriumi koostöö raames valminud värske uuring “Alfamehed ja lillekesed: Misogüünia ja seksismi normaliseerumine Eesti meediapildis” heidab valgust, kui erinevalt kujutatakse ajakirjanduses naisi ja mehi.

Mai toimetuse veerus tutvustame loomevõistluse tulemusi ja Feministeeriumi pseudonüümipoliitikat ning kutsume kaasa mõtlema aktivistiks kasvamise teemal.

Kui vaenukõnest ja vaenu õhutamisest on räägitud peamiselt vähemusgruppide kontekstis, siis täitsa omaette nähtus on on seksistlik, misogüünne vaenukõne.

Naiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka linnaruumis, liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga.

Vägistamiskultuurist on mehel imelik rääkida, sest see kirjeldab fenomeni, millest ta ise teadlik pole.

Seni, kuni me seda tolereerime… seni polegi millestki rääkida. Selles õhustikus ongi naine see, kes on ise süüdi.

Pärast seda, kui mu CD-mängija katki läks, kuulan ma muusikat raadiost.

Möödunud nädalal esines start up’ide ja tehnikakonverentsil Latitude59 Moojan Asghari – Iraanist pärit Prantsusmaal resideeruv IT-ettevõtja ja oma valdkonna tõeline tegija, kelle üks eesmärk on tuua tehisintellektiga tegelema rohkem tüdrukuid.

See oli paljuski ka põlvkondlik ettevõtmine, paljud meist on vanuses 28–38, noored naised, kes on veel oma karjääri alguses ja kes eriti palju võimupositsiooni ärakasutamist tajuvad.

Pohla pöördus seksistliku ja alandava käsitluse pärast Moora poole. Meie uurisime, mida arvab Eesti Ekspressi kajastusest Liisa Past ja Aro Velmet.

2016. aasta muusikast otse veeni läinud soolokitarristid, trummarid, duod ja triod ning albumid loetleb üles kunstnik, muusik ja aktivist Killu Sukmit.