Kui tohib, siis Teie naisakt on seksistlik

Hetkel mängib: Kui tohib, siis Teie naisakt on seksistlik

Idealiseeritud naisakt on kunstis sama märkamatu ja iseenesestmõistetav kui poolpaljad pesureklaamid bussipeatustes. Kunstnik Elise Marie Olesk kirjutab naisakti seksistlikest kujutamisviisidest Eesti kunstis ning sellest, miks on neid naisena keeruline kritiseerida.

Idealiseeritud naisakt on kunstis sama märkamatu ja iseenesestmõistetav kui poolpaljad pesureklaamid bussipeatustes. Uudsed pole arutelud selle kunstivormi seksistlike ja misogüünsete kujundite ning sümbolite üle. Kuigi diskussioonid puudutavad tihti ajaloos ette tulnud ebavõrdsust, pole meeskunstnike võimupositsioon naiskeha kujutamise üle sugugi möödunud nähtus. Kust need kujutamisviisid võrsuvad ja miks on naisena nii raske öelda, et selline kunstiteos ei ole okei? Just taolise kriitika võimalikkus ning julgus oma arvamust avaldada ja avalikustada oli 2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi suvelaagris toimunud vestlusringi „Kala jalge vahel” keskmes.

Meeskunstnike jõupositsioon – ka tänapäeval

Ikka ja jälle ilmuvad samad sümbolid ning kujundid naisaktidest – suguelundid sunnituna pildi keskmes – valgetele seintele koos kaastekstiga, mis toob välja naiseliku energia kohalolu meeskunstniku teostes.

Kunsti valdkonnas reageeritakse ja suurepärastes kirjatükkides tuuakse välja aegunud ja objektistavat suhtumist (köitvaid näiteid leiab Annika Haasi koostatud kogumikust „Sugu ja lugu”1). Samas ilmuvad ikka ja jälle samad sümbolid ning kujundid naisaktidest – suguelundid sunnituna pildi keskmes – valgetele seintele koos kaastekstiga, mis toob välja naiseliku energia kohalolu meeskunstniku teostes (vt Vilen Künnapu näitus „Kohavaim” ja seal eksponeeritud teos „Peaministri tütar” 2025. aastal). Kriitika jääb justkui taustamüraks.

Vaade Vilen Künnapu näitusele. Keskel on teost "Peaministri tütar".

Teos „Peaministri tütar” näitusel „Kohavaim” (2025). Foto: Arne Maasik, ARS Kunstilinnak

Viimase viie aasta näituste tekstidest leiab tuttavaid stereotüüpe nagu tark ja brutaalne mees ning samuti tark, ent eluhoidev (loe: pehmeloomulisem) naine. Ilmnevad loomuomastena esitatavad kontrastid soolises binaarsuses ning iseenesestmõistetavus soorollide tasakaalukas järgimises. Näiteks võib tuua näituse „Mees ja naine – Eesti naise võim ning vaim” (kuraatorid Mai Levin ja Mark Soosaar) teksti2, kus muuhulgas tuuakse välja naiste roll sünnitaja, eluandja ja hoolitsejana.

Naiskeha objektistamine ja stereotüüpide taastootmine ei jää vaid kirjeldavate tekstide piiridesse, vaid peegeldub ka näitusesaali seintelt. On näha, kuidas naisi defineeritakse oma pintsli kaudu, kasutades juba renessansist või 60ndatest tuttavaid objektistavaid võtteid nagu kollaaže kehaosadest või idealiseeritud erootilist keha. Tegemist ei ole ainult üksikute salanäitustega, vaid ka suuremate üritustega. Näiteks kirjutas Mette Mari Kaljas 2024. aasta Tartu aastanäitusest3, kus autorile jäi silma seinu katvate aktimaalide küllus. Kontrast tekkis unenäoliselt ja müstiliselt kujutatud meeskehade ning prinkis rindade ja ühemõtteliselt vaadeldavate naisaktide vahel, mis mõjusid puhtalt meesvaataja silmadele looduna.

On näha, kuidas naisi defineeritakse oma pintsli kaudu, kasutades juba renessansist või 60ndatest tuttavaid objektistavaid võtteid nagu kollaaže kehaosadest või idealiseeritud erootilist keha.

Kaljas toob artiklis välja, et objektistavaid naisakte olid näitusele välja pannud ka naiskunstnikud, kelle puhul ei olnud selge, kas tegemist on irooniaga. Feminiinne ilu oli esitatud sümmeetriliste näojoonte, pikkade lendlevate juuste ning ihaldatava figuuri kaudu, mis kinnitasid naistele seatud iluideaale. Samuti asetavad taolised teosed ülistavasse rolli emaduse ja emaks olemise ning naiste hellitava ja hoidva meele, mis on üldtuntud aktsepteeritud tõekspidamine.

Kust need kujutamisviisid tulevad?

Dr Sherry Lindquist4 on andnud hea ülevaate hiliskeskajal ning renessansis väljakujunenud aktist. Alasti keha kujutamine kandis edasi tollaseid väärtuseid ideaalidest, seda nii meeste kui ka naiste puhul: meesaktid olid enesekindlad musklis sportlased, naisaktid aga neile oma ihukarvadeta, pehmete, justkui luudeta kehadega kontrastiks. Humanismi ajastul peeti idealiseeritud naiskehasid kujutavaid taieseid intellektuaalselt ning filosoofiliselt stimuleerivateks – need sundisid kunstnikku või vaatajat mõtisklema meheks olemise üle ja seisma silmitsi oma iha ning sellest tuleneva ebamugavustundega. Renessansist on möödas ligikaudu viissada aastat, aga senini müüb taoline filosoofia naisaktide kohta väga hästi. Üks näide on tunnustatud Oxfordi professori Sir Kenneth Clarki raamat „The Nude”, millest tehakse siiani kordustrükke, ning kus kirjeldatakse naisakte kui humanistlikke meditatsioone.

Filosofeeriti küsimuse üle „Kuidas saab meestelt oodata vastupanu sellisele seksikale ja ahvatlevale ilule?”, andmata ära oma mugavat domineerivat positsiooni ning õigustades oma iha naiste pahelikkusega.

Võimalus aktimaali kaudu reflekteerida võib Lindquisti sõnul tunduda esmapilgul üllas ja kasulik, ent pealiskihi alla vaadates ilmnevad sellises lähenemises nii mõnedki mädanikud. Taolised taiesed ei kätkenud teadlikult naiselikku tahet, subjektiivsust, iha ja seksuaalsust. Naise keha oli objekt, mille kaudu said (mees)kunstnikud kujutada oma ideaale ja hukka mõista neid, kes sinna ei kuulunud. Filosofeeriti küsimuse üle „Kuidas saab meestelt oodata vastupanu sellisele seksikale ja ahvatlevale ilule?”, andmata ära oma mugavat domineerivat positsiooni ning õigustades oma iha naiste pahelikkusega.

Eestimaa misogüünsed aktid

Misogüünseid teoseid ei leidu ainult kaugel Lääne-Euroopas. Ka Eesti kunstiajaloos on meeskunstnike, kes kujutasid naisakti seksuaalsuse väljendamiseks või oma pahedega maadlemiseks. Lola Annabel Kass5 analüüsib 20. sajandi Eesti ühiskonnas toimuva ning misogüünsete teoste vahelist seost meeskunstnike – näiteks Aleksander Prometi, Eduard Wiiralti, Nikolai Triigi jt – kaudu. Ta toob välja, kuidas kunstnikud kujutavad naisi stereotüüpidena: rõhutakse naise seksuaalsusele, kehalisusele, looduslähedusele ning madalale intelligentsile ja sellest tulenevale instinktiivsele käitumisele. Sarnaselt Lääne-Euroopa kunstis leiduvale kujutati ka Eestis naisi saleda figuuri ja sümpaatsete näojoontega, selgelt väljajoonistatud prinkide rindade ja rõhutatud häbemekarvadega ning nõrgema poolena ja haavatava ohvrina. Mõnes teoses on küll fokuseeritud naiste rõhumisele, kuid paradoksaalselt on kunstnik selle käigus ka ise naist objektistatud, kujutades teda kui puhtalt seksuaalset olendit. Isegi kui naissoo kujutamine ühemõõtmelisena polnud eesmärk, on jäetud selleks tõlgendamisvõimalusi.

Aleksander Promet, Nikolai Triik ja Eduard Wiiralt asetatuna kõrvuti. Taustal on näha valget galeriid.

Aleksander Promet, Nikolai Triik ja Eduard Wiiralt. Taustafoto: Antenna, Unsplash. Portreed (vasakult paremale): teadmata, Wikipedia; teadmata, Wikipedia; teadmata, Eesti Entsüklopeedia. Kollaaž: Feministeeriumi toimetus

Kuna Nõukogude Liidus oli range kontroll alasti keha kujutava kunsti üle, muutusid sellised teosed vabaduse tähistajateks.

20. sajandi teisel poolel muutus fotograafia kunstis aina populaarsemaks, mille käigus kujunes välja anonüümne naisakt6. Neil fotodel olid naiste kehad tihti ilma nägudeta, tükeldatud või kuidagi moonutatud, mis taandasid kujutatud naised kehadeks. Taoline eksperimenteerimine püsis fotograafias pikalt ning kogus populaarsust ka 60ndate Eesti fotoklubides, kus domineerisid mehed, nt Kalju Suur, ja kus erootiline naisakt oli tavapärane temaatika. Kuna Nõukogude Liidus oli range kontroll alasti keha kujutava kunsti üle, muutusid sellised teosed vabaduse tähistajateks. 90ndate Eestis muutus seksuaalne sisu aina tavalisemaks ning mitmed meeskunstnikud, näiteks Evald Okas teosega „Riietuvad naised” (1993) ja Paavo Kangur teosega „Püha perekond” (1990), jätkasid oma praktikas üleseksualiseeritud naisaktidega. See oli küll vastandumine nõukogudeaegsele maskuliinsele naiste kujutamisviisile, kuid kandis tugevalt edasi heteroseksuaalse mehe naudinguid ja ideaale.

Paavo Kanguri "Püha perekond" (1990). Taustal mees vormiriides, tema ees palja ülakehaga meigitud naine ja ees riietatud poeg.

Paavo Kanguri „Püha perekond” (1990). Foto: NOBA

Kas kritiseerida?

Naisi objektistavaid ja stereotüpiseerivaid taieseid on ka varem jõuliselt kritiseeritud. Näiteks Mare Tralla taideetendus-protest Marko Mäetamme 2019. aasta Pärnu linnagalerii näituse avamisel pälvis laialdaselt meedia tähelepanu. Protesti kajastati nii Eesti kui ka välismaa parempoolsetes väljaannetes7, kus alasti naise keha oli naeruvääristusobjekt, kuna tähistas kaanonile vastanduvaid ideid. Tralla keha polnud vaadeldav taies seinal, vaid osa elavast ja mõtlevast inimesest – naisest, kes ei kartnud end eesmärgi täitmiseks haavatavasse positsiooni panna, kes ei kartnud väljakujunenud arusaamadele vastu astuda.

Mare Tralla keha polnud vaadeldav taies seinal, vaid osa elavast ja mõtlevast inimesest.

Isegi Tralla taideetenduse-protesti kontekstis on mu sees üsnagi vali hääl, mis igasuguse läbimõeldud kriitika lahterdab emotsionaalseks tänitamiseks. Hääl, mida on tütrena üles kasvades toitnud just taolised kuuldud laused nii emade, tädide, õpetajate kui ka enda kohta. Rääkimisele või kirjutamisele mõtlemise asemel kulub mu energia korrutamisele „Ära järgmiste sõnadega kedagi solva!”. Hirm on tunduda agressiivne ja jätta mulje, et kunsti peaks tsenseerima. Kunst, nagu sõnaõiguski, peab jääma vabaks. Panna naisena kirja oma mõtteid, olgu siis oma kogemusest rääkimiseks või kriitika avaldamiseks, võib olla halvav kogemus, kui iga sõna taga tundub korraga olevat nii palju ja nii vähe võimu.

2026. aasta Tallinna Feministliku Foorumi suvelaagris toimunud vestlusringi „Kala jalge vahel” osalejate ühine arvamus oli, et kriitikal, artiklitel ja aktsioonidel on mõju. Ent kriitika mõju ei piirdu vaid teose või näituse autori töö tagasisidestamisega, vaid pakub laiahaardelisemat mõttekäikude arendust publikule ja institutsioonidele. Välja toodi aga ka, et naissoost inimese öeldu ei pruugi mõjuda konstruktiivselt ega tõsiseltvõetavalt, kui autor on juba niigi misogüünne. Kui misogüünia kriitika laieneb arvustaja kaudu avaramale ringile, loob see pinnase positiivsetele muutustele.

Vestlusringis räägiti autori kavatsuse ja avalduva efekti erinevusest. Isegi kui taiese idee pole naisi objektistada, siis mulje teosest võib selline olla. Pean kriitikat vajalikuks tööriistaks, mis saab välja tuua erinevuse kunstniku näitusetekstis kirjeldatud kavatsuse ja teosest väljaloetava sõnumi vahel. See tekitab dialoogi, mille kaudu on võimalik jõuda üksteise mõistmiseni. Kuid see eeldab julget sõnavõttu.

Lõppsõna

Seksistlikud hoiakud ning tõekspidamised pole iganenud nähtus, vaid siiani aktuaalne teema, mida kohtab ka kunstivaldkonnas. Hirm väljendada oma ebamugavust, kõlada tühisena ja kaotada tõsiseltvõetavus kammitseb ausatest kogemustest rääkimist, kuigi naiste kriitikal on mõju. Eesmärk on leida julgust, kuidas avaldada naisena oma arvamust, pahameelt ning tähelepanekuid ka laiemas ringis kui samameelsete sõprade seas. Kriitikal on mõju, kuna kunstimaastik on kaugel sellest, mis ta oli 20. sajandil ning varemgi veel. Kunst vajab pidevat küsimuste esitamist, ümbermõtestamist ning ka ajas ümberkontekstualiseerimist, seda nii vaataja kui ka kunstniku perspektiivist.

  1. Haas, A. (koost.). (2025). Sugu ja lugu: Keha, sugu ja seksuaalsus Eesti fotoajaloos 19. sajandi lõpust 2000. aastate alguseni. Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseum.
  2. Aktinäitus „Mees ja naine – Eesti naise võim ning vaim”. (2021). NOBA. https://noba.ac/et/exhibition-posts/aktinaitus-mees-ja-naine-eesti-naise-voim-ning-vaim/
  3. Kaljas, M. M. (2025, 24. jaanuar). Põlve otsas tehtud maailm. Sirp. https://www.sirp.ee/polve-otsas-tehtud-maailm/
  4. Lindquist, S. (2020, 5. juuni). Confronting power and violence in the Renaissance nude. Smarthistory. https://smarthistory.org/power-violence-renaissance-nude/
  5. Kass, L. A. (2019). Naistevastane vägivald Eesti dekadentlikus kunstis. Kunstiteaduslikke Uurimusi, 28(3–4), 27–59. https://www.proquest.com/scholarly-journals/naistevastane-vägivald-eesti-dekadentlikus/docview/2335159615/se-2
  6. Kivimaa, K. (2025). Naisakt. A. Haas (koost.), Sugu ja lugu: Keha, sugu ja seksuaalsus Eesti fotoajaloos 19. sajandi lõpust 2000. aastate alguseni (lk 28–51). Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseum.
  7. Raal, K. (2019, 27. juuli). Seksismi vastu protestinud kunstnik sattus välismaiste äärmusparempoolsete portaalide hambusse. Delfi. https://www.delfi.ee/artikkel/86967427/seksismi-vastu-protestinud-kunstnik-sattus-valismaiste-aarmusparempoolsete-portaalide-hambusse