Mida sina täna tegid, et sind ei vägistataks?

Kui ma sain 14, kandsin oma koolikotis pipragaasi. Selle kinkis mulle mu õe poiss-sõber. Kõndisin hilisõhtutel Viljandi muusikakooli viiulitundidesse ja tagasi. Need käigud tekitasid alati kõhedust. Seesama pipragaas oli mul kaasas ka ülikooliaastatel.

Ainult et siis lisandus mu relvade ampluaasse ka võtmekimp. Kui kanda seda käes nii, et võtme laiem osa on käes, võib peenikesem osa muutuda relvaks.

“Kas keppi saab vä?” küsis kiilakas tüüp ühel päeval minult, kui koolist koju kõndisin. Ma olin endiselt 14. Tardusin korraks. Siis raputasin pead ja eemaldusin kiirelt. Kiilakas tüüp oli ilmselgelt väga pilves, võimalik, et tema aeglased liigutused on põhjus, miks tol korral pääsesin.

Ma olin 24, kui hakkasin otsima enesekaitsekursuseid. See otsus tõukus samast hirmust, mida toona tundsin. Sattusin ühe võitluskunsti otsa, mis päris ei sobinud, siis vahetasin. Olen sellega tegelenud viis aastat. Päris ohtlikku olukorda sattunud ei ole.

USAs lahvatanud skandaal – ülemkohtunikuks vabariiklaste kandidaanina esitatud Brett Kavanaugh kohta on andnud kolm naist ütlusi, kõik kolm on tunnistanud, et Kavanaugh on keskkooli- ja ülikooliajal seksuaalselt neid väärkohelnud või/ja püüdnud vägistada. Ja taas – me kõik teadsime, et see tuleb, sama kindlalt nagu kestendus pärast sarlakeid – kõlasid jonnakalt, rikkis grammofonina Kavanaugh kaitseks (vabariiklaste poolt) need samad laused.

Miks dr Christine Blasey Ford ei läinud kohe võimude juurde? Miks dr Ford tahab Brett Kavanaugh’ elu ära rikkuda?*

Olen oma töös ja, mis veel olulisem, naisena, saanud üpris hästi aru, mida peab üks naine tegema, et mitte vägistatud saama, üldlevinud arvamuse kohaselt nimelt.

Sest see on ju naise hoolt kanda. Ta olek ja riietus peavad olema tagasihoidlikud, ta dekoltee ei tohi olla liiga avar. Ta ei tohi olla tarbinud alkoholi ja ta ei tohiks olla mingil moel silmapaistev. Ta ei tohi käia hilisõhtul tänaval – eriti mitte valgustamata – ringi. Tal võiks olla pipragaas. Ta ei peaks flirtima võõrastega.

“Miks sa siis kandsid nii lühikest seelikut?”

“Miks sa siis olid nii purjus?”

“Miks sa siis ronisid Hollykasse?”

Vägistati, sest purjus/lühikese seelikuga naise konditsioon ja seeliku pikkus ise noris. Sest no means yes, yes means anal.

Kui ta peaks sellegi poolest sattuma rünnaku ohvriks (sest, okei, hästi, enamik ründajaid on ohvri lähikondlased), peab ta kohe minema ja teatama sellest võimudele. Ei mingit hirmu. Ei mingit aega traumaatiliseks šokiks.

Näen seda, kuidas nii lihtne on eemalt kõige kohta arvata. Ma isegi pole patust puhas. Aga siis ma räägin inimestega, kes asju teavad. Dr. Kai Part ja dr. Made Laanpere võtavad vastu kõik TÜ Kliinikumi toodud ja tulnud alaealised (ja vahest ka vanemad) vägistamisohvrid. Nad rääkisid mulle, kuidas vigastusi enamikul juhtudel pole. Kuidas väga sageli ohver lihtsalt lamab ja palvetab – et saaks see juba otsa.

Pealkirjas toodud küsimuse, muide, andis avalikkusele paari kuu eest edasi ka Austraalias Victoria osariigi politsei, kui jõhkralt vägistati ja mõrvati 22-aastane koomik Eurydice Dixon. Nad teatasid nimelt, et inimesed on vastutavad oma personaalse turvalisuse eest ja peaksid olema teadlikud ümbritseva suhtes.

Austraalias algas selle peale pasatorm kõlas selle peale väga palju vihaseid hääli. Miks manitseb politsei inimesi, mitte ei tegele teise – vägistava – poolega?

Sel suvel reisisin ma New Yorki, toimus enesekaitseinstruktorite laager. Istusin seal ja õppisin piiride kehtestamist, kuidas aidata inimesi. Ma võin õpetada kõik Eesti naised lööma, ma võin õpetada neile, kuidas end kehtestada, ma võin neile rääkida, millised on kõige efektiivsemad kägistusest vabanemise meetodid. Ma võin nendega mängida mänge, mille eesmärk on mõnede efektiivsemate löökide lihasmällu kinnitamine ja võtta läbi võimalikke stsenaariume. Ma võin harjutada nendega, kuidas öelda väga konkreetselt EI.

Aga ometi on mul tunne, et see on vaid tilluke osa suurest lahenduspuslest. Sest ma keskendun potentsiaalsetele ohvritele. Nagu Victoria politsei käseb. Vaadake, et te ohvriks ei saaks.

Kurat. KURAT! Seal on ju teine pool ka. See, kes ründab, kes vägistab, kes võtab kontrolli. Ebaõiglaselt, loata. Häving. Vägistamine on hävitamine. See niidab elust turvalisustunde. Kes nad on, pärast seda, mis juhtus?

Minu kolleeg Kadri Ibrus kirjutas kolme aasta eest õõvastava artikli. See rääkis, kuidas viis poissi vägistasid 12-aastase tüdruku ja kuidas kohus otsustas 14- kuni 17-aastaste poiste sõnadele tuginedes, et poisse ei ajendanud mitte soov saada seksuaalset naudingut, vaid soov anda tüdrukule sõna „ime” kasutamise eest õppetund. Poisse vastutusele ei võetud.

Õppetund. Millest me räägime?

Rape culture. Vägistamiskultuur. See on ka meie ühiskonnas olemas. Tahate, ma räägin teile “nalja”? Kuulsin Tartus. Kõik pröökasid naerda.

“Pole olemas vägistamist. On vaid üllatusseks.”

I motherfucking challenge you. Sulle, kes sa seda tahad edasi rääkida. Ütle seda vägistamisohvrile. Vaata talle silma ja ütle need sõnad.

Siis on veel olemas Locker room talk. Kusjuures… seda väljendit kasutavad ka inimesed mu tuttavate seas. Sest boys will be boys ja see, kuidas kes keda paneb, ja keda pannud on, see jutt ongi meeste jutt. Ma just kuulsin seda, eesti keeles. Naiste ja meeste riietusruumid nimelt asuvad enamasti vahetus läheduses.

Mida teha? Enesekaitsekursuseid vist. Ma muud ei oska. Ainult kirjutada ja kunagi hakata õpetama. Novembris on Londonisse sõit, järjekordne koolitus. Aga ma tunnen end sealjuures nii kuramuse abitult.

Aga ma ütlen ka seda. Seni, kuni me tegeleme ohvrisüüdistamisega, kuni locker room talk on okei ja kus naine ongi neis naljades auguga liha… Seni, kuni me seda tolereerime… seni polegi millestki rääkida. Selles õhustikus ongi naine see, kes on ise süüdi.

Ja ma mõtlen veel, et kui hirmus oleks sünnitada siia maailma tütar. Tüdruk, kes üles kasvades (või varem?) on järgmine, kes küsib endalt, mida ta teha saaks, et teda ei vägistataks.

* Ülemkohtunikuks mittesaamine = elu ära rikkumine. Vägistamisega silmitsi seismine ja terve elu hirmudega tegelemine = pole elu ära rikkumine.

Lugu on esmaavaldatud Laura Mallene blogis.

23
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka