Kuidas poisile vägistamiskultuuri selgitada?

Vägistamiskultuurist on mehel imelik rääkida, sest see kirjeldab fenomeni, millest ta ise teadlik pole. Ühe külje pealt olen seda kirjeldanud ühes vanemas loos, kuid see siin on lugu sellest, kuidas ma ise feminismindusse sattunud olen ja mida see tähendab. Nagu #metoo-liikumine on paljastanud, on mehed ebaküpsed lapsed kuni kõrge vanuseni ja ei oska naistega käituda-suhelda. Selle põhjuseks on mõtlematus, aga ka patriarhaat, mis soosib ühiskonnas mehi ja marginaliseerib naisi. Ebavõrdsuse ja ühiskonna silmakirjalikkuse teemad on mulle alati südamelähedased olnud, kuna see on osa teatud vaimsest „ärkamisest“, kus väljud etteantud programmeeringust ja üritad näha vanu asju uue nurga alt. Nii pole vaja imestada, kui lageraie, rahvusvähemuste, kultuuriautonoomia, feminismi, illegaalseks kuulutatud ainete legaliseerimine ja muud probleemid ühte sulavad. See on ajastu, kus vanad tõekspidamised võetakse luubi alla ja aeguma hakkavad lepingud vaadatakse tulevase uuendamise või uuendamata jätmise mõttes kriitilise pilguga üle.

Kõigepealt vägistamiskultuurist endast. Kui seda on alguses raske mõista, siis selgitan seda nii nagu ma ise selgeks õppisin. Tuleta meelde lävepakuteooriat narkosõja propaganda veergudelt. Lävepakuteooria üritas väita, et kõik algab süütuna näivast taimest (kanep) ning kui sellega juba harjumus tekkinud, liigub kasutaja mööda redelit aina kangemate ainete juurde ja see lõpeb vältimatult kasutaja jaoks psühhiaatriahaiglas, vanglas või hauas. Kaasa pidid aitama ka koolide ja/või lasteaedade ümber luuravad „diilerid“, kes lahjemate ainete asemel kangemaid pidid pakkuma. Lävepakuteoorias oli mitu alkoholilobikujulist auku, millest naljakaim oli arvamus, nagu diiler peaks noori taga ajama.

Kuigi narkootikumide puhul oli see teooria naljakas, kehtib see pigem vägistamiskultuuris. Nii jõuame Toomas Kirsi ja sarnaste lapsmeeste solvumiste juurde, kus täiskasvanud mehed paljastatakse, kuna nad ei ole kunagi pidanud oma võimupositsioonilt alla tulema. Meestele on patriarhaadis mugavustsoon, kus nemad teevad reeglid sarnaselt apartheidiga, kus enamus ei pea toore jõu kaudu arvestama vähemuste vajadustega.

Kuidas vägistamiskultuur näib töötavat?

Kui keskealine mees on hämmastuses, et „enam ei tohi komplimentegi teha“, siis tuleb see tema privilegeeritud seisukohast. Pidades meeles lävepakuteooriat, vaatame korra seda selgitavat infojoonist. Kui mulle seda seletati, siis käis graafikut vaadates kergendus läbi: oh, minu käitumist seal polegi. See oleks olnud praeguses kliimas väga vastik. Ma oleksin siis potentsiaalne sihtmärk. Seetõttu jaga seda pilti oma meessoost sõbraga, sest üles peab kasvama teadlik uus põlvkond. Nagu näha, ei talu vanemad mehed mugavustsoonist väljumist ilma hüsteerilise, emotsionaalse reaktsioonita. Kuid uued mehed peaksid olema teistsugused.

Allikas: 11thprincipleconsent.org

Lävepakuteooria vägistamiskultuuris läheb umbes nii: alguses lihtsalt jämedakoelised märkused välimuse kohta, kerged puudutused ja käperdamised ja küsimata munnipildid on juba ahistamise algfaas, mille eesmärk on luua teatud soodustav õhkkond. Nii jääb mees võitjaks, kui ta ei tee füüsiliselt vägivaldseid või kriminaalseid tegusid. Sedasi ei ole naisel juriidiliselt midagi kaevata, kuna tegu on „sõnadega“ ja seda piiri hakkab mees aina edasi lükkama. Kui naisele hiljem end füüsiliselt peale suruda, saab mees kaitseks öelda et „naine ise tahtis“. Näiteks ei tõstnud naine häiret, kui talle põhjendamatult käsi alaseljale sokutati või mõne alandava komplimendiga kostitati. Aga need kerged, süütud narkootikumid viivad naise lõpuks traumapunkti või trauma allasurumiseni, sest tema jääb vägistamiskultuuriruumis süüdi.

Kodumaine seksuaalvägivald

Veel tasuks mainida, et ahistamist peetakse mõne kaasmaalase seas „auasjaks“. Eesti mees ei erine eriti demoniseeritud afgaanlastest või somaallastest. Ka meil on institutsionaliseeritud ahistamine, mis peidetud ahistajate enda tehtud reeglite taha. Nii on rahvusriigis loodud eksklusiivne „jahimaa“, kus võivad jahti pidada eelisjärjekorras eesti mehed. Kui teisest rassist mehed seda teevad, on tegu vägistamisega. Sedasi on naine järjekordne kariloom, mille funktsioon on olla mehele kasulik ja seda sõltuvalt mehe labastest, lapsikutest tungidest. Kui seda teeb keegi võõras, siis peegeldatakse enda sisemised patud tema peale. Nii ühmatakse, et eesti naine peab olema tänulik selle eest, et teda üldse käperdatakse. Mees on hierarhia tipus ja tema annab naisele eneseväärikuse kingituse. Naine saab patriarhaadis enda väärtust mõõta talle osutatud ahistamise või kiituse läbi. Naist kiidetakse tihti lapsemeelselt, sest mees tunneb end mehena siis, kui naine on lapserollis: väiksem, nõrgem ja rumalam. Sedasi võib ahistamine muutuda vaimseks ja füüsiliseks vägivallaks pideva piiride tõukamise kaudu. #metoo ja feministlik liikumine näib tegutsevat kindlate piiride paikapanemise edendamiseks. Sedasi saab mõtlematute, kasvatamatute meeste jaoks ehk kunagi selgemaks, mis on sobilik ja mis mitte.

Ma ei tea, et meil eksisteeriks Eestis mingi seksuaalkasvatus. Aga noored õpivad nüüd Pornhubi kaudu. Naistega käitumist ei osata lahti seletada. Vanem põlvkond on nõutu. Seega peavad nooremad end ise harima. Üheks naistega suhtlema õppimise piduriks on patriarhaadi vajadus neid kontrollida tänu naiste „müstilisele“ iseloomule. 19. sajandil ja enne müstifitseeriti sedasi impeeriumite avastatavat idamaid, “orienti”. Nii on valitsev klass loonud stereotüübi alamatest, sarnaselt lõunaosariikide istanduseomanike loodud rassilistest stereotüüpidest aafriklastega. Mida enam mees naist romantiseerib, teda salapära-mögaga katab ja emotsionaalseks peab, seda enam osutab ta enda vaimsetele puudujääkidele ja suhtlussuutmatusele. Samuti tajub säärane mees ka enda iseloomu „salapärasena“, sest ta on veel lapsmees, aga kardab teadlikuks saamist allasurutud asjaolust, et ta on ka endale võõras. Endale võõraks olemist püütakse lappida Mehe Stereotüübi omaks võtmisega, milles lähevad käiku muinasjutud alfaisastest ja muust naisteahistamise romantiseerimisest.

Naine kui munnipildi adressaat

Siia lõppu veel paar mõtet nende meeste kohta, kellele meeldib peale tänaval naiste järele hüüdmist veel neile enda munnist pilte saata. Tegu on vägistamiskultuuri ühe osaga, kus mees surub end peale. Mees ei suuda end panna naise olukorda, sest ta pole pidanud empaatiat treenima: patriarhaadi „eeliseks“ mehele on asjaolu, et ta ei pea pingutama ega kasvama. Võimupüramiid on enne tema sündi juba paika pandud ja tema peab ainult lünka täitma. Metafoorses plaanis on naine see „kõndiv lünk“, mida ta oma peenisega peaks täitma ja laias laastus on mees Mehe Stereotüüpi omaks võttes ise lünk, mida täidetakse.

Kuidas sina end vägistamise eest kaitsed?

Naisele peenisepildi saatmine sisaldab iseenda soole suunatud impulssi. Naine oleks nagu mees, ainult ilusam ja nõrgem. Eksisteerib teatud kognitiivne dissonants: mees tahab, et naine käituks nagu mees, kuid jääks samal ajal ideoloogiliselt vastuvõetavaks loom-objekt ristandiks. Nii ihaldab mees naist, kes mõtleks nagu mees, kuid omaks naise keha. Selle madalam aste oleks too mees, kes infantiseerib naist läbi „nukukeseks“ kutsumise ja temaga pudikeeles rääkimise: naine kui arengupeetusega auk. Mõlemad lähenemised on seksuaalse ahistamise algvormid, mida esitletakse meesteühiskonnas süütu flirdina, kuid mille soovitav eesmärk on suguühtesse manipuleerimine. Meie ühiskonnas peetakse lihtsalt kultuurseks enne vägistamist mitu kuud ebasobivaid märkuseid teha ja väikese füüsilise kontakti luua.

Kuidas õppida ja areneda?

Kuidas seletada mehele, et ta käitub valesti? See on väga raske, sest mees on tihti nagu jonnakas, privilegeeritud laps. Mehele on raske midagi õpetada, sest tema ego on väga suur. Talle ei tohi midagi öelda. Ta on täiuslik niisugusena, nagu ta sündis. Naine ei ole, kuid võid olla mureta, sest mõni mees kindlasti ütleb kuidas on „sobilik“. Eesti naistel on vaimne burka, mille olemasolu kindlustab nii šovinistlik, rahvuslik hierarhia meie avalikus kultuuriruumis kui ka poliitika vallas. Meenutagem Valdo ja Jürgeni piinlikke märkuseid Williamsi kohta: Serena on kõike, mida need kaks seksistlikku lapsmeest olla sooviksid. Sellel positsioonil olev inimene ei ole enam ümbertreenitav, sest patriarhaadis on kõrgel positsioonil olev mees „õige, kuna ma olen kõrgel“. Võimu omamine on juba tõestus, et nad ei saa midagi valesti teha. Vägistamiskultuuri soodustavad Reinsalu, Ligi ja teised jõmmid just seesuguse eeskujuga. Jõud on õigus ja rohkem pole hüsteerilistel naistel midagi igiseda.

Natsionalistlikult suletud, sissepoole vaatavas ruumis on igasugune väljast tulev kultuur Võõras ja seega kahtlane just valitseva klassi jaoks. Seega ei salli mehed feminismi ega kombeid, kuna see õõnestab riigiusku. Ainus viis muutusteks on noorema põlvkonna kaudu, kus üks poiss ütleb teisele, et see või too käitumine pole normaalne. Kahjuks ei saa seda teha naised, sest neile vastavad mehed kas vägivalla, sõimu või mõnitustega. Alam ei ütle ülemale, kuidas elada. Vaata ringi, sa tead, et see on tõsi.

Kõik see jutt sai alguse ühest screenshot’ist, mille sõber mulle saatis. Seal kasutas noor mees väga argiselt sõna “reipima”, mis pidi tema jaoks küll nali olema. Aga see pole nali, sest meie riigi naised ja tüdrukud elavad siiski veel šariaadis, kus elu pole nende jaoks turvaline ning nende heaolu üle otsustavad mehed. Meil ei saa vägistamiskultuuri üle käiv vestlus laskuda veel isegi mingite suhtesiseste möödarääkimiste tasemele a là Azizi juhtum. Kui #metoo liikumist kritiseeritakse vahel selle ülereageerimise poolest, siis tasuks meelde tuletada, et naiste ahistamist “kaasaegses ühiskonnas” on sajandeid alatähtsustatud. Ehk siis, vägistamiskultuur on normaliseeritud seisund, milles mehed ei pea enda käitumist kontrollima ning süü on lükatud naistele. Naiste demoniseerimine ja objektifitseerimine viib aga oleks-pidanud-laskma-sind-reipida-märkustele tavavestluses.

See ei tähenda, et kõik mehed vägistavad. Patriarhaadis pole aga meestel selge, et nende käitumine on tihti õudne ja traumatiseeriv ning tänu sünniõiguslikule ühiskonnakorraldusele ei pea nad naise seisukohta nägemagi. Naiselikkus on madalam seisund, mida mees peaks vältima. Toksilisest maskuliinsusest olen rääkinud enne siin. Siiski elab meie ühiskonnas naine justkui sõjaseisukorras. Meie meeste patud peegeldatakse moslemite või mõne muu stereotüübi peale, sest mehe ego ei suuda taluda asjaolu, et järsku hakkab teenija aadlikku õpetama. Mehe peenis on kroon, jumalast antud õigus valitseda. Hirm feminismi tõusu ees ja oma tegude analüüsimise ees viib šovinistid kastreerimishirmuni, kus järsku peab arvestama ka naise tunnetega. Seetõttu purunevad paljud meeste loodud stereotüübid naistest ja esile kerkib senitundmatu nähtus: naine hakkab enda eest kõnelema, kartmata meeste karistust. Säärane seis võib olla ajaloolises plaanis võrdne pärisorjuse kaotamisega või mõne muu suurema ühiskondliku edasiminekuga.

Praegu pole muid meetmeid vägistajate ja ahistajate vastu kui avalik arutelu ja nende teguviiside paljastamine. Selge on see, et valitsuselt mingit abi oodata pole. Mang, Mehilane ja nende sõbrad riigikogus võivad ainult pead raputada ja kaevelda, et ohvrid kaagutavad liialt valjusti. Siin pole tegu enam piiripealsete juhtumitega või inimestevaheliste kommunikatsioonihäirega lähisuhtes, vaid organiseeritud võimupositsiooni ärakasutamisega enda seksuaalseks rahuldamiseks ja ohvrite vaigistamiseks. Eirata toimuvat on nagu väita, et Katõni massihauad olid lihtsalt levinud enesetappude asupaigad.

Ma ise alles üritan seda hoomata. Ma üritan aru saada. Mehe jaoks ongi vist tegu justkui terve uue inimeste klassi avastamisega samamoodi, nagu kuningad ei näinud oma linnavisiitidel kerjuseid või vaeseid inimesi. Väga raske on vanemaid inimesi ümber õpetada, kuid noorematega on paremad võimalused. Ehk ongi see lugu mõeldud just noorematele, kel aju plastilisem ja käitumismustrid veel välja kujunemata. Ilma selleta kestab Eesti šariaat edasi, kuni hetkeni, mil avaliku naiste appikarje peale keegi “ülevalt” reageeriks. Aga me teame, et Eestis sind ei aidata. Ja ülevalt poolt keegi abikäekest ei ulatu. Ligi kalpsab maratonil ja Reinsalu avab monumente. Ükski rõhutud klasside õigus pole neile ulatatud, vaid kätte võideldud. Ma ise võitlen iseendaga, et aru saada. Ja seda on raske teha, kui endasarnaste inimeste (meeste) teod määrivad ka ennast. Vaata seda vägistamiskultuuri püramiidi. Ma vaatasin hirmuga, et kas ma olen ka tänapäeva ühiskonnas midagi sellist teinud. Enda arust ei ole. Kui sa oled mees, sul on jalgevahel peenis ja sa pelgad saada tembeldatud vägistajaks, siis oled teinud esimese sammu naiseks olemise maailmasse, kus elad sisseharjutatud hirmus olla ohver, süüdlane ja kurjategija puhtalt hingamise kaudu.

46
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hirmul mehed

Maskuliinsuse angst

Suve alguses jooksis Facebookis üle ekraani postitus. See oli Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonna reklaamivideo, mille eesmärk oli ahvatleda koolilõpetajaid astuma sellesse…