Kivist naised on nähtamatud

Titeeas Lydia Koidula skulptuuri (Bruno Kadak) jaburale poosile on kirjanik Jüri Kolk pakkunud mõistliku seletuse, mis muidu solvavalt alavääristavale kujule annab suisa feministliku oreooli. Foto: Eveliis Padar

Naiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka linnaruumis, liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga.

Koolipõlves pidin igal aktusel kuulma paatosliku häälega loetud sõnu: „Meie kooli lipp, Härma-kooli lipp, eesti kooli lipp, ühegi plekita. Miina Härma neiukäed õmblesid esimese sinimustvalge lipu kahe sõbranna seltsis.“ Need neiukäed on mu ajju sööbinud igaveseks. Edasi läks asi segaseks, meelde jäi mingi siivutuvõitu jaburdus, et oleme oma emade õed ja isade vennad, kuigi tegelikult oli hoopis „Me oleme oma isade koolivennad, me oleme oma poegade koolivennad ajast aega. Me oleme oma emade kooliõed, me oleme oma tütarde kooliõed ajast aega.“ Nüüd üle lugedes tundub Lehte Hainsalu 1989. aastal kirjutatud lipu saatmise salm veidi nõretav, aga peaaegu normaalne.

Üks teine asi, mis tollal tundus normaalne, tundub praegu haruldane ja ebatavaline. Nimelt seisis kooli ees Miina Härma kuju (Juta Eskel, 1984). Tollal nii igapäevane pronkskuju on osutunud tavatuks, tavapärast linnakujundust mitte järgivaks – tuleb välja, et pronksist või kivist naisi meie linnades näha ei ole. Ajaloo kulgu sekkunud naissoost teadlasi, loojaid, poliitikuid ja väljapaistvaid ühiskonnategelasi austavaid mälestusmärke lihtsalt ei leidu.

Pronksist lagi

Emas(looma)figuurid, väiksed mälestustahvlid või -pingid ei lähe siin arvesse. Naisi kui selliseid muidugi leiab. Nii et vähemalt silma nad pai(s)tavad. Naised on ju ilusad, harmoonilised, ümara joonega, sobivad eriti hästi esitama allegooriaid või kaunistama pargimaastikku, soovitavalt au naturel või siis nappides kehavorme rõhutavate lehvivate palakatega nagu Russalka ingel (skulptor Amandus Adamson, arhitekt Nikolai Tamm, 1902) või nn taksot püüdev paar Estonia taga (skulptor Lembit Paluteder, arhitekt Mart Port, 1959), kuigi mõlemad on mehist kaotust tähistavad monumendid.

Hea näide on Tartus Vallikraavi tänaval peituv skulptuur „Õppiv tütarlaps“ (Juhan Paberit, 1959), mis nimetuse järgi kõlab nagu midagi arukat ja teistsugust. Aga ei, graniidist tütarlaps on loomulikult alasti, kuigi tarkust taga nõudjal on tõesti süles avatud raamat. Ülikoolilinnale au tegev kehakate seegi. Mare Mikofi „Maanaised“ (1974) Raekoja platsil viltuse maja ees kannavad küll siivsalt riideid ja on saanud äärmiselt auväärse koha linna peaväljakul, kuid jäävad anonüümseks. Kuhu on jäänud uhkusega oma nime kandvad naiste monumendid? Kas on ära tinistatud naised ise, nende mäletajad, märkajad või esiletõstjad? Kas lisaks (mõne jaoks nähtamatule) klaaslaele, mis naiste vaba eneseväljendamist piirab, on avalikus ruumis ka pronkslagi, mis võimekate naiste meenutamist takistab ja nad nähtamatuks muudab?

Kolme linna, Tallinna, Tartu ja Pärnu, linnavalitsus avaliku ruumi kunsti üle väga selget ametlikku arvestust ei pea. Kõige ülevaatlikum tabel on Tallinna linnavalitsusel, mille järgi linna 188 mälestuskivil, mälestusmärgil, monumendil ja büstil on 34 korral kujutatud nimeliselt, s.t ees- ja perekonnanimega, päriselt elanud meest (lisaks TTÜs 13 mälestussammast) ja kahel naist. Nii moodustavad naiste monumendid üldarvestuses umbes ühe protsendi ja nimelistest 5,6 protsenti. Pingid, bareljeefid, mälestustahvlid ja hauatähised on loetelust välja jäetud, sest need ei ole piisavalt nähtaval kohal.

Marie Underi valgest marmorist mälestusmärk (skulptor Mati Karmin, arhitekt Tiit Trummal, 2010) seisab rahvusraamatukogu ees, kuid üleelusuuruses ja kummalises kaerajaanipoosis kohmakas skulptuur vaimustavale luuletajale au ei tee ja mõjub paroodiana. Huumor iseenesest ei ole avaliku ruumi monumentaalteoste muidu nii tõsimeelses pildis üldse halb, aga mitte siis, kui ei saada aru, kas see on olnud taotluslik. 2019. aasta veebruaris avati mälestusmärk Politseiaias esimesele eestlasest linnapeale ja esimese eesti tütarlastekooli asutajale –abielupaarile Voldemar ja Elfriede Amanda Lenderile (skulptor Vergo Vernik, arhitekt Meelis Press). Vastakuti istuvad kujud jätavad mulje, justkui oleksid piparkoogitaina jääkidest kokku pandud, kuid mõjuvad õnneks võrdsetena ehk iseseisvate, eraldigi väärtustatud isikutena.

Tartu 37 tähtsamast mälestusmärgist on püstitatud 26 meestele ja kaks naistele ehk oma nime ja näoga naisi on 5,4 protsenti kogu monumendipargist. Lisaks helilooja ja Tartu ülikooli esimeseks audoktoriks valitud naise Miina Härma kujule avati 2018. aastal mälestusväljak Lydia Koidula (Bruno Kadak) ja Johann Voldemar Jannseni (Mare Mikoff) skulptuuride tandemina, nüüd isa ja tütrena. Muidu kiiduväärt idee ja suurepärase uue avaliku ruumi rikub ära titt-Koidula, kes oma kuulsa isa juurest või varjust (Kroonlinna?) võsa poole jookseb. Selline võimsa naise infantiseerimine ei mõju autorite või tellija selgitustest hoolimata põhjendatult ja rikub kogu heast tahtest sündinud ansambli.1 Selle kõrval mõjub Miina Härma soliidselt isegi hoolimata oma vähendatud mõõdust ja vana kooli käsitlusest.

Pärnu 23 skulptuurist ja mälestusmärgist on kaheksa meeste ja üks naise auks ehk 4,3 protsenti koguarvust. Suure kivi otsas troonib Lydia Koidula (Amandus Adamson, 1929), mis on rahvusromantiline ja veidi igav, olles oma kõrges paigutuses haaratav vaid kaugemalt. Kus on, sinna tuleb juurde – peale kuju koduks oleva omanimelise pargi (see au on ka kolmel mehel) on Koidulal Pärnus veel oma staadion (A. H. Tammsaarel ka).

Kehmide valitsus

Selline ikaldus ei ole midagi Eestile ainuomast. Kuna süsteemihälve patriarhaat on globaalne „traditsioon“, kannab ka naiste madalam või nähtamatum sotsiaalne positsioon ja visalt kaduvad soo­stereotüübid üleilmse harjumuse pitserit. Sajand tagasi kätte võideldud valimisõigus tundub tänapäeval tavaline, kuid naissoost president või kirikuõpetaja on nii mõnelegi jätkuvalt tabu, rääkimata naiste kivisse raiumisest ja avalikus ruumis pjedestaalile tõstmisest. Siinkohal räägin ma kujudest ülekantud tähenduses, mitte postamendi otsa pistetud topiste eestkõnelejana. Kuigi XXI sajandil pole figuraalsed monumendid ilmselt enam need, mis noorsugu inspireerivad või kunstiilma heakskiidu pälviks, siis küsimus pole „kas?“, vaid mismoodi meie kangelannasid mälestada.

Suurbritannias on üheksa protsenti (mõne arvestuse järgi kolm protsenti) mälestusmärkidest püstitatud ajaloolistele ja mittekuninglikele naistele. Kui meespoliitikud on ära teeninud 65 mälestusmärki, siis naised null. Ka on kivinaiste seas populaarsemad fiktsionaalsed tegelased – 66 meeste 16 vastu. Anonüümsed meesfiguurid on enamasti sõdurid sõjamemoriaalidel, samal ajal kui naisfiguurid on aktid või nümfid, kujutades naiseksolemist emaduse, pühalikkuse või seksualiseerituse kaudu. Kurioosumina leiti, et Edin­burghis on rohkem nimelisi loomade kui naiste kujusid – vastavalt neli ja üks.2 Nii on Suurbritannias tehtud algatusi, mille eesmärk on saada linnaruumi rohkem naiste monumente, et niimoodi vähendada kivist soolõhet. inVISIBLEwomen veebisaidil3 tuuakse esile häid näiteid nagu „Wifies“, mis paigutab Edinburghi tänavaruumi elusuuruses portreesid naistest, keda sel moel austada soovitakse. Londoni linnapea Sadiq Khan on pannud kokku komisjoni, kes vaatab üle kõik linna mälestusmärgid (sh USA rahutuste taustal koloniaalmineviku altarit kõigutades), et vaatamisväärsused, tänavate ja hoonete nimed jms peegeldaks linna mitmekesisust, sh tõstes avaliku ruumi kunstis naisi esile.

New Yorgi Central Park saab esimese päris naiste kuju alles sel aastal, kui Susan B. Anthony, Elizabeth Cady Stanton ja Sojourner Truth skulptuurigrupiga tähistatakse saja aasta möödumist naiste valimisõigusest. Nii on skulptor Meredith Bergmann lõhkunud justkui pargi pronkslae, sest ajaloolisi naisi seni esile ei oldud tõstetud – 23 meeste mälestusmärgi kõrval olid ainsad emasfiguurid lasteraamatutegelased Alice Imedemaalt ja Mother Goose.4 Kunst jutustab jätkuvalt meeste panusest ajalukku, jättes naistele mehi toetava, aga nimetuks jääva taustarolli.

Kui rääkida põhjustest, miks ei saa avalikus ruumis olla rohkem naistele pühendatud kujusid, tuuakse tihti välja stampargumendid. Nii väidetakse, et praegusel ajal ei püstitata enam kujusid, vaid luuakse mälestusmärke sündmustele, mitte indiviididele. Aga miks siis ikkagi on nii palju tolmu ja tuvisitta koguvaid ajaloolisi mehekujusid? Tallinnaski on usk pronksmeestesse suur: eelmisel aastal toimusid ideekonkursid Jaan Krossi, Konstantin Pätsi ja Georg Otsa mälestusmärgi leidmiseks, kokku on kutsutud komisjon Sergei Dovlatovi mälestusmärgi rajamiseks. Selle valguses on eriti sisutühi vastuväide, et meil ei ole enam uute monumentide jaoks ruumi. Aga kes on öelnud, et hea avaliku ruumi kunst peab olema suurte mõõtmetega? Ja üldse, kujude asendamine teistega kustutab meie ajalugu! Aga miks on avalikus ruumis mõni üksik sündmus, üldjuhul sõda, nii ülevõimendatud? Ratsamonumentide rohkusest hoolimata räägib see ju vaid ajaloo ühest tahust! 5 Nii et tasakaaluni on veel pikk tee minna isegi väikese osa asendamisel ja midagi ajaloo pidulikest annaalidest kustutamata.

Üks ilmseid põhjusi on siin kehm – keskealine eesti heteromees või keskklassist endast huvitatud mees. Kehmide valitsus on vaieldamatu, olgu siis avalikus arvamusruumis – kuulatagu raadio ainult meessaatejuhtidega poliitika­analüüse nädalavahetusel, vaadatagu intervjuusid tele-eetris, loetagu ajaleheartikleid või kommentaare – või otsustavatel ametikohtadel – oma­valitsused, riigiasutused, töörühmad, komisjonid jms on mehitatud (sic!) just nende enamusega. Näiteks Tallinna linnavalitsust ja linnaruumi määravaid tähtsamaid ameteid (linnaplaneerimise, transpordi-, keskkonna- ja kommunaalamet) on pikka aega juhtinud kehmid par excellence, mis tingib ka selle, et avalik ruum ei soosi jalgsi liikumist, ei ole mugavalt ligipääsetav lapsevankri või ratastooliga liikujale ega näe seal ka mälestusväärseid kivist naisi, sest ainuvõimus mullistunud kehmidele jääb see liiga kaugeks ja võõraks mureks.

Ma ei ole seksist, aga …

Feministlik urbanism ei ole meil levinud, seda ei ole isegi mitte teadvustatud. See hirmus f-sõna, millega ei taha end siduda osa nüüdisaegseid iseseisvaid ja haritud naisi, rääkimata kehmidest, kes kardavad seda rohkem kui vampiir päikest. Tegelikult on eesmärgiks luua kõiki ruumikasutajaid võrdselt kohtlev ruum. Kuidas mõjub ehitatud keskkond naistele või mismoodi mõjutab patriarhaalne ühiskonnakorraldus linnaplaneerimises osalemist, ei ole ju üldse ohtlikud küsimused, kuigi kehmidele ja nende tagantkiitjatele nii võib heiastuda. Alati on lihtsam taanduda ja öelda „ma ei ole seksist, aga …“ ja siis elegantse uperpalliga oma seksismi presenteerida.

Omamoodi feministliku utoopiana mõjub Viini Asperni linnaosa, mis 2028. aastal valminult saab koduks 20 000 inimesele ja mahutab 20 000 töökohta ning on seejuures silmatorkavalt peresõbraliku kujundusega. Sel linnaosal on naise nägu. Kõik tänavad ja väljakud on nimetatud naiste järgi: seal asub Hannah Arendti plats, Janis Joplini promenaad, Ada Lovelace’i tänav, Madame d’Ora park jms. Viini 3750 mehe järgi nime saanud tänava kõrval tundub see köömes, kuid on siiski sümboolse väärtusega. Linnavalitsuse naisbüroo (Frauenbüro) eesmärk on tagada naiste ja meeste võrdne esindatus nii poliitikas, õigusloomes kui ka eelarve planeerimises. Frauenbüro esimene katsetus oli 1997. aastal naisarhitektide loodud tavapärasest paindlikumate korteritega elamukompleks, sellele järgnes Mariahilfi asumis tänavavalgustuse parandamine, istumiskohtade lisamine, kõnniteede laiendamine ja barjääride vähendamine lapsevankrite, ratastoolide ja eakate jaoks ehk linnaplaneerimises nn pehmete (feministlike!) väärtuste esiletõstmine. Viin teenis soolise võrdõiguslikkuse teenäitajana ÜRO tunnustuse.6

Feministlik linnaplaneerimine hõlmab kõike alates turvalisusest, tänavavalgustusest, liikuvusest ja järelevalvest kuni monumentide soolise tasakaaluni. Peale kujude saab kivist ruumis isikustada tänavaid – läbi aegade on see üks lihtsamaid viise kellelegi austuse avaldamiseks.

Tartu linna 480 tänavast 13 kannab naisenime, millest üheksa ilmselt kahetähenduslikuna muuna mõeldud (Astri, Eha, Hiie, Vilja, Õie, Õnne jt), neile vastandub seitse arhailist mehenime (Jaani, Jakobi, Lembitu, Aleksandri jt). Selgelt isikustatud nimelised tänavad on 36 mehel ja kahel naisel – Anna Haaval ja Lydia Koidulal. Või äkki on Käbi tänav austusavaldus Käbi Lareteile? Kas Ihaste Bajadeeri tänav austab Pallase legendaarset modelli Magda Beeki? Kui Julius Kuperjanovi tänavale vaid väikese täienduse lisamisel saaks ära märgitud ka tema abikaasa ja hindamatu põrandaaluse liikumise tugi Alice Kuperjanov, naiskodukaitse looja ja naisliikumise algataja.

Tallinnas on 2016. aasta seisuga 1374 tänavat. Mehe täisnime kannab neist 41, ilmselt on meeste auks nimetatud seitse perenimelist tänavat (Gonsiori, Kotzebue, Kentmanni, Maakri, Roseni, Dunkri,7 Rotermanni), naise nime on vaid kaks: Lydia Koidula tänav Kadriorus ja Miina Härma tänav Lasnamäel. Varem on olnud omanimeline tänav kirjanik Elisabeth Aspel, kuid Liivalaia tänava pikendamise käigus 1970ndatel kaotati see ära. Kommunistlikest naistest väärisid tänavat lühikest aega kolm revolutsionääri: Leen Kullmani tänavast sai 1995. aastal Anni, Alice Tisleri tänavast 1990. aastal Magasini ja Alma Tiivase nime kandis Roopa tänav vaid ühe aasta. Naisenimelisi tänavaid on 23, mida on rohkem kui mehenimelisi (16). Oma nimega tänavaga austatakse veel Liblet ja Lestat, Saarepiigat ja Pöialpoissi.

Pärnu 375 tänavast (2017 seisuga) on neli mehenimelist ja naisenimelisi ümmargune null. 2006. aastal tegi linnavolikogu küll katse nimetada Hospidali tänava Kuninga ja Pika tänava vaheline lõik Koidula tänavaks. Aga ilmselt jäi see pooleli, kuna eksiti pühendusnime korra nõude vastu, et isikute austuseks määratav pühendusnimi peab sisaldama isiku eesnime ja perekonnanime või isiku täielikku varjunime.8 Tõesti, meil on olemas selline valitsuse määrus aastast 2004, mis sätestab, et isikunime ei või kohale pühendusnimeks määrata selle isiku eluajal, aga keeldu ju (liigselt) naiste pühendusnimesid kasutada pole.

Naiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka nähtavas linnaruumis – liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga. Ajaloolised taagad maha raputanud ühiskonnas võiks olla nii, et kivist naised ei ole nähtamatud: feminism ei põleta tuhaks, vaid ehitab võrdsemat ruumi.

Artikkel ilmus algselt Sirbis.

1 Elo Kiivet, Paatoslikkusega võitlev linnaväljak. – Maja 2019, nr 1 (95).

2 More Monuments to Women. Public Monuments and Sculpture Association 7. III 2019.

3 https://www.invisiblewomen.org.uk/

4 Women to take their place among New York’s all-male lineup of statues in Central Park. – NBCNews 22. X 2019.

5 Kriston Capps, The Gender Gap in Public Sculpture. – Citylab 24. II 2016.

6 Elle Hunt, City with a female face: how modern Vienna was shaped by women. – The Guardian, 14. V 2019.

7 Hannele Rudi, Kaart: kellel jõukatest tallinlastel on oma tänav. – Postimees 1. III 2019.

8 Tõnu Kann, Isikunimedega ristitud tänavad on haavatavad. – Pärnu Postimees 7. I 2006.

3
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Milline on hea linnaruum kõigile?

Feministeerium vestles Mari Jüssiga, kes on liikuvuskava ekspert. Rääkisime sellest, milline on hea linnaruum, kuidas poliitilised lubadused ja kinnisvarakuulutused on…