Mis maa see on?

Neljapäeva varahommik. Mõned tunnid tagasi sain telefonikõne, et Vao pagulaste majutuskeskuses on tulekahju. Tuli oli õnneks väike. Avalikele päringutele vastasime korrektselt ja politseiga kooskõlastatult napi sõnumiga, konstateerides fakti, et jah, põles, keegi viga ei saanud, politsei uurib, midagi rohkem praegu öelda ei saa. Nii täpset oligi. Kahjuks ei ole see esimene ega teine rünnak pagulaskeskuse inimeste vastu.

Selles majas on 12 korterit, millest 10-s majutuvad varjupaigataotlejad ja pagulased. Eesti inimesi elab selles majas 3, välisriikidest pagenuid kokku 42 inimest, neist 10 naist ja 9 last. Inimesed olid rahulikud. Õudne on tõdeda, et tapmiste ja terrori ning tagakiusu eest siia pagenuna on nende jaoks on sedalaadi juhtumid olnud argipäev. Seda aga ei osanud meist keegi oodata vabas õigusriigis Eestis.

Pühapäeval on Tallinnas Sõbraliku Eesti kontsert ja piknik, kuhu oleme plaaninud Vao majutuskeskuse elanikega minna, tutvustama nende päritolumaade rahvuskööke. Afganistaanist pärit günekoloogi haridusega Zahra kavatseb pakkuda pannkoogilaadseid küpsetisi bolonis’id, dagestanlannast pereema Sonja menüüs on golubtsõ’d. Sudaanlased juristist Emadi eestvedamisel tulevad välja täidetud leibadega.

Kas pärast seda süütamist ikka julgeme sinna peole minna? Kuigi politsei alles uurib hommikul toimunut, siis arvan, et tegemist oli otsese rünnakuga pagulaste suhtes. Kuritegelik süütaja kahtlemata teadis, mis majale ta tuld otsa panna üritas. See ei ole suvaline püromaan, see on otsene rünnak grupi inimeste kodu suhtes, sest nad on pagulased.

Keeruline on selgitada, miks siin rahulikus Eestis neile kallale võidakse tulla. Peaksime võib-olla hoopis midagi kodusemat sel päeval tegema, hoidma ennast võimalike ohtude eest? Põgenema? Küsin seda endalt seoses pagulastega juba teist korda sel aastal.

Esiteks juuli alguses, kus pidime 85-le majutuskeskuse elanikule selgitama, MIKS ON VAJA kindlasti kõigil 04.juulil minna Tallinnasse vabaõhumuuseumisse ja loomaaeda. Ja need, keda oli kutsutud Salliva Eesti osalejate poolt mošeesse ramadaani tähistama või kristlikule laulupeole, peaks just sel päeval seda tegema, mitte siis kui nad olid ise kavandanud.

Eestis on olnud kuulda äärmuslikult negatiivseid seisukohti, justkui põgenikud ei olekski inimesed. Kui me võitleme pagulaste vastu, justui oleks Eesti eraldatud kogu maailmast, ei saagi teemaks tulla põgenike võimalikult asjakohane vastuvõtmine ja lõimimine kogukonda vältides teiste riikide vigu. Politsei abiga ja tõsise veenmisega said meie ekskursioonid teoks. Vao küla kohalikud elanikud olid valmis peitma enda korterisse kaks päeva varem sünnitusmajast tulnud pagulasbeebi oma perega, kes ei saanud ekskursioonile minna. Teistes Eesti paikades olid ettevalmistatud majutuskohad puhuks, kui Vao keskuse hoonega midagi tehakse ja see elamiskõlbmatuks muutub. Õnneks möödus 04.juuli Vaos vandaalitsemise ja ohvriteta. Külas toimunud ratsavõistluse, mida väisasid sajad mootorratturid, rändkarika võitis Hollandis sündinud hobune Vacantos. Aga seda põgenemist oli valus korraldada ja häälekate vihkajate ning passiivsete pealtvaatajate pärast oli häbi olla.

Teist korda tekib minu peaks küsimus põgenemisest täna. Kas peaksime veenma pagulasi MIKS EI OLE VAJA minna Tallinnas toimuvale kontserdile ja piknikule ning turvalisem oleks hoida omaette? Võivad pagulased jääda oma ajutistesse kodusesse Vaos, kus nad ootavad rahvusvahelise kaitse saamist, nagu on riikide vahel Genfi konvensiooniga kokku lepitud? See põleng näitab, et mõned ei kohku tagasi ka selliste tegude eest. Öö varjus saabunud süütaja ei ole midagi muud kui argpükskik vandaal, kurjategija.

Aga kokad on eelmisest nädalast saadik oma portse ja köögivarustust kokku arvestanud. Uudis, et nad ei tee mitte 40, vaid vähemalt 350 portsu on neid ajanud elevile ja sudaanlased on oma leivataina piltlikult öeldes juba kerkima pannud. Oleme plaaninud tulla kohale suurema bussiga, et niipalju kui võimalik saaks soovijaid kaasa tulla. Pagulased tahavad osaleda. Nad tahavad panustada ja on valmis vabatahtlikult osalema ettevalmistustöödes. Seda enam, et avalikkus ruumis on järjest rohkem hakanud kostma faktidel põhinev ja põgenike problemaatikale rahulikult lahendusi otsiv argumentatsioon.

Ma ei tahaks öelda, et taas on vaja olla valmis põgenema. Mis maa see on, mis peaks olema vaba ja demokraatlik, kuid kus tuleb põgeneda süütepudelite ja kiviviskajate eest? Mis inimesed need on, kes väidavad end olevat eesti keele, kultuuri ja rahva püsimajäämise kaitsel, kuid loobivad ööhämaruses hiilides viinapudeliga sisse lastetoa akna või süütavad elumaja? Seda kõike on juhtunud Vaos viimastel kuudel.

Ei, see ei ole praegune Eesti ja need ei ole Eesti eest seisvad inimesed. Praegune Eesti on avatud ja integreerunud riik, kes on partneriks olulisemates rahvusvahelistes organisatsioonides maailmas ning Euroopas. Eesti eest seisvad inimesed on väärikad ja julged inimesed, kes teavad, et iseseisvuse nimelt tuleb teha aktiivselt koostööd ja nõrgemaid tuleb aidata, et ühiskond tervikuna oleks võimalikult tugev. Eesti on enedekindel, sest teab, et aidates saame ise tugevamaks.

Ma taha elada ise ja tahan et minu pere ning sõbrad aga ka kõik need, keda ma ei tunne, saaks elada Eestis, mis on avatud ning salliv, sealjuures aus ja probleeme asjalikult käsitlev. Me ei tohi lasta end hirmutada alatutel kuritegelikel inimestel, kes laamendavad Vao keskuse juures, geiparaadil või pronksiööl Tallinnas Pärnu maanteel poodides.

Ma ei tahaks varjupaigataotlejatele soovitada mitte tulla ja olla hoopis hirmul. Tahaks sõbralikku Eestit. Teeme selle ära.

Artikkel ilmus esimest korda eilses Postimehes, siin on ta autori palvel toimetamata kujul.