Mis on meie unistus?

Olen seitsmendat kuud sisserändaja Soomes, endine vahetusõpilane, praegune oskustööline.

Üleelmise nädala laupäeval, 25. juulil istusin kahe eestlasest sõbraga, üks neist sisserändaja, teine turist, Kansalaistori murul, kuhu päikselistel päevadel koguneb rohkelt rahvast päikest võtma, suhtlema ja puhkama. Lösutasime, sõber E rullis oma Facebooki seina ning luges meile ette sinna ilmunud üleskutse, mille põlissoomlaste eeskõneleja Olli Immonen oli oma võitluskaaslastele postitanud.

Sõnum oli ingliskeelne, et ikka kõik multikulturalistid, kes soome keelt ei mõista, aru saaks, mida meist arvatakse ja mis meid ees ootab. Saime aru. Mulle oleks võinud ta soome keeles ka kirjutada. Mühatasin. Nojah, perussuomalainen räägib suu puhtaks, mis selles siis nii erilist on? Kogu nende partei ju ennast säärase ja kordades äärmuslikuma retoorika peale üles kütabki. Eestis avaldatakse sarnaseid postitusi kohati üle päeva ja mis sellest? Haters gonna hate, eks?

Joonas Puuppo / Flickr Creative Commons

E leidis, et see on ikka üle piiri. A magas, tema ei ela Soomeski. Rohkem ma selle postituse peale ei mõelnud, sest ei võtnud Immoneni suhtumist tol hetkel üldse isiklikult. Ilmselgelt olen selleks liiga valgenahaline, liiga kristlikus vaimus üles kasvatatud ja liiga sugulasrahvusest arvamaks, et toon koos teiste võõrkultuurlastega Soomemaale “väga rängad ajad” ning minu vastu võitlemiseks tuleks väed kokku kutsuda, et “tõelist Soome rahvust” säilitada.

Kolm päeva hiljem, teisipäeval, seadsime E-ga sammud taas Kansalaistori poole. Juba esmaspäeval oli selge, et suur hulk Soome elanikke siiski ei leia, et multikultuursus oleks õudusunenägu, vaid hoopiski hindavad kohaliku kultuuri mitmekesistumist ja soovivad seda ka välja näidata.

Kolme päevaga korraldatud “Meil on unistus – avatud ja mitmekultuurilise Soome eest” tegi enamatki kui astus sõnades välja nende inimeste eest, kes põlissoome kultuuri ei kuulu. Meeleavalduse korraldajad panustasid ka mitmekultuurilisuse nähtavusse, kutsudes lavale artiste, koomikuid, sportlasi ja teisi esinejaid, kelle vastu monokultuuri ristirüütel Olli arvatavasti vimma kannab. Ainult et – Ollit polnud pealtvaatajate seas.

mustvalge
Benjamin Horn / Flickr Creative Commons

Sündmuse toimumise hommikul teatas ta oma Facebooki lehel, et sõidab naisega lõunamaale ning soovitas kõigil üksteisest hoolida ja lähedasi armastada. Kahju – mehel jäid huvitavad ettekanded kuulmata. Korraldajad ei peljanud jätta konservatiivse poliitiku postitusest inspireeritud suursündmusel ruumi ka teiste parteide esindajate sõnavõttudele. Nii tunnustasid Soome mitmekultuurilisust kui ühiskonda rikastavat nähtust sotsiaaldemokraat Erkki Tuomioja, Vasakliidu esimees Paavo Arhinmäki, Soome Rootsi Rahvaparteilane Eva Biaudet kui ka Roheliste Liidu esimees Ozan Yanar.

Aga siis kiskus sündmus pingeliseks. Lavale kutsuti ajalehe Perussuomalainen peatoimetaja ja põlissoomlaste partei liige Matias Turkkila. Teave Turkkila ülesastumisest levis juba enne sündmust, mis paljudes osalejates hämmastust ja pahameelt tekitas. “Mulle ei meeldi rassism. Inimesi tuleb kohelda inimestena hoolimata sellest, kust nad pärit on,” teatas lavale astunud Turkkila, kes on lisaks ka Soome immigratsioonivastase veebifoorumi asutaja. Polnud ime, et tema väide veenis publiku seas väheseid. Leidus plaksutajaid, kuid pigem hulganisti “buu” hõikujaid. Keegi ei saanud aru, milleks pidi mitmekultuurilisust pooldaval meeleavaldusel olema esindatud nähtust tauniv partei, mille liikme väljaütlemine kogu meeleavaldusele üldse aluse pani. Kas tõesti arvati, et just see kohta ja aeg on õige, et dialoogiga algust teha? Paraku oli Turkkila ülesastumise tulemuseks vaid vastandumine meeleavaldajate ja lavalolijate vahel.

15 000 osalejat
15 000 osalejat

“Meil on unistus” tõi teisipäeval Kansalaistorile üle kümne tuhande meeleavaldaja. Pahvikslöödult selle rahvahulga keskel seistes küsisin E-lt pessimistlikult, kas Eestis tuleks kunagi sama eesmärgi nimel hõiskama, laulma, lehvitama, kokku hoidma ja üksteist toetama pooltki sellest massist. E arvas, et tuleb küll, kui rohkem inimesi hakkab mõistma, et mitmekultuurilisus ei asu kusagil väljaspool meie riigipiire. See kultuuriruum, kus elame, on juba mitmekesine oma rahvuste, keelte, murrete, tavade, peremudelite, usuliste veendumuste ja teab mille poolest veel. Mitmekultuurilisus algab meie seest, meie seas ning ainult siis, kui oleme avatud mõistmisele, õppimisele, kogemisele ja arengule, oskame hoolida ja hinnata ka meile kultuuriliselt uue väärtust. Ja siis taipame me tulla kokku ja öelda, et meilgi on unistus.

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka