Mittelipakas!

Foto: Martin Abegglen (flickr, cc)

2018. aasta lõpus kuulis avalikkus sellest, kuidas mittebinaarne transsooline naine Julia Savinovskih kolis koos perega Venemaalt Hispaaniasse. Enne seda pidas ta üle aasta tagajärjetut kohtuheitlust võimuorganite otsuse vastu, millega taheti talt ära võtta kahe adopteeritud lapse hooldusõigus. Jaanuari alguses aga teatas meedia, et vastvalitud Virginia osariigi kongressiliige Jennifer Wexton pani kongressihoones oma kabineti ukse taha transsooliste lipu, et toetada ameerika transsoolisi ja nende pereliikmeid.

Nende kahe resoneeriva sündmuse vahel juhtus väikeses Eestis midagi täiesti tavalist. Ühes sotsiaalmeediakanalis kirjutas võõras noormees mulle privaatsõnumisse „lipakas“. Lühidalt, ilma mingi sissejuhatuseta. Küsimusele, kuidas ta reageeriks, kui nii kutsutaks tema ema, vastas poiss, et tema arvates on „lipakas“ kompliment. Sisutihedat dialoogi ei järgnenud ning noormees leidis end kiiresti blokeeritute nimekirjast, mis kasvab hirmuäratava tempoga.

Ei saa öelda, et tema käitumine oleks mind üllatanud. Muhelen juba tükk aega avaliku elu tegelaste ja poliitikute üle, kes hädaldavad netikasutajate ebaadekvaatse käitumise pärast. Inimesed, ärge naeruvääristage mu silikoonrindu, mina aga blokeerin oma „ebaadekvaatseid“ nii hommikul, lõunal kui ka õhtul – nii palju on „suhtlemishuvilisi“, kes tahavad tutvuda, kokku saada või lihtsalt saata oma dickpici.

Kuid lipaka-kompliment puudutas mind üsna sügavalt. Mõistsin, kui lähedased on selles olukorras cis-naised ja male-to-female transsoolised. Meid kõiki vaadatakse vaid kui seksuaalse rahulduse objekte. Minul kui crossdresseril on lihtsam, sest võin võtta paruka peast ja riietuda „sookohaselt“, kuid naised, sealhulgas transsoolised, on vahetult selle meessoost konksu otsas. Tean muidugi inimesi, kes taluvad taolist asjade seisu kergesti. Kuid on palju ka neid, kes aktsepteerivad selle ebaausa mängu reegleid, mis kokkuvõttes ei too neile midagi peale ebamugavustunde ja eluprobleemide. Kuid sedasorti probleemide ring võib olla väga lai. Sotsioloogide hinnangul on seksuaalse objektistamise negatiivseteks tagajärgedeks mitte kõige meeldivamad nähtused nagu toitumishäired, akadeemiline mahajäämus, madal enesehinnang ja depressioon.

Olgem kriitilised!

Kas seksuaalse objektistamisega tuleks võidelda? Vaieldamatult, kuid see on äärmiselt raske. Näen ilma roosade prillideta, et kogu popkultuur, mille keskel me üles kasvame ja välja kujuneme, kultiveerib seda arusaama aktiivselt. Film, muusika, reklaam ja isegi mõned mänguasjad teevad naisest objekti mehe seksuaalsusele. Samas tunnen rõõmu, et sellest naiste vildakast positsioonist räägitakse üha tihemini, seda probleemi tõstatavad arvamusliidrid ning käsitlevad noored TED-konverentsidel.

Seda olukorda pole võimalik kiiresti muuta. Näitena sobib hästi üks teine vastik ilming: orjus. Paljude arvates lõppes see millalgi 19. sajandil. Kuid tegelikult oli viimaseks riigiks, kus loobuti ametlikult orjandusest, Mauritaania. Ja see ei juhtunud sugugi ammu – alles 1981. aastal. Ei, ma ei aja numbreid sassi – kui Tallinnas peeti olümpiaregatti, kaotati aasta pärast Mauritaanias orjus. On see mingi nali? Ja muide, orjuse lõpetamise päeva tähistatakse siiani.

Seega ei tasu oodata, et suhtumine seksuaalsesse objektistamisse hetkega kardinaalselt muutuks. Vähim, mida me kõik saame teha naiste seksuaalse objektistamise väljajuurimiseks, on analüüsida kriitiliselt seda kultuurilist ja kaubanduslikku produkti, mida edastab meile meedia. Mitte võtta endale ideaaliks neid säravaid, kuid sageli hüperseksualiseeritud kujundeid, mida meile pakuvad korporatsioonid, filmitööstuse suurkujud või reklaamitegijad. Ja loomulikult kutsun üles kõiki naisi iseennast armastama. Vaevalt et naisele, kes usub endasse ning hindab nii ennast kui oma keha, söandab keegi öelda: „Lipakas!“

12
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka