Moodne feminism

Pole kahtlust, et feminism on moes, kui juba ajakiri MOOD selle teemaks võtab. Kuna Feministeeriumi toimetaja Aet Kuusiku vastuseid on ajakirja novembrinumbris avaldatud artiklis suures mahus lühendatud, siis avaldame siin täisversiooni.

Sa osaled aktiivselt Feministeeriumi töödes ja tegemistes. Miks Sa seda teed? Milline on Sinu roll seal?

Miks? Ma tunnen, et ma pean seda tegema, kuna ma tahan elada õiglasemas maailmas, või vähemalt tegutseda selles suunas. Ma tahan, et inimestes märgataks neid ennast, asetamata neid põhjendamatult rolliootustega vooderdatud kastidesse.

Olen Feministeeriumi toimetaja, meid on kokku viis – peale minu veel Kadi Viik, Brigitta Davidjants, Nele Laos ja Kristiina Raud. Olen õppinud lingvistikat, seega käib palju tekste ka minu keeletoimetajakäe alt läbi, nii et seda võib mu spetsiifiliseks rolliks Feministeeriumis pidada.

Mis on Feministeeriumi eesmärk? Roll ühiskonnas? Olete te selle enda jaoks hästi konkreetselt sõnastanud?

Tahame tuua meediasse rohkem võrdõiguslikku vaatepunkti väärtustavat materjali. Kirjutame ise ja koondame enda ümber kogukonda ehk inimesi, kes tahavad sugu, feminismi, võrdset kohtlemist puudutavatest teemadest rääkida ja kellel selleks seni pole pinda olnud. Soovimegi just platvormi pakkuda, et hoida arutelu üleval, kusjuures kõik arvamused ei pea üksteist jaatama. Jooksvalt ja jõudumööda kommenteerime ka uudisvoogu, samuti on meil argiseksismi kajastav Instagrami konto. Me ei ole plaaninud pidada Maailma Kõige Tõsisemat blogi ja Facebooki lehte, pigem tuua feministlikke käsitlusi rohkem nähtavale, ja nii, et endal ka lõbus oleks.

Millised on olnud viimase aja põletaivamad teemad, millega olete tegelenud – nii Sina isiklikult kui Feministeerium üldisemalt?

Päris viimastest sündmustest – muidugi elasime kaasa presidendivalimistele, mis oli väga ettearvamatu ja närvesööv, aga mille tulemusega oleme muidugi rahul, ja ka sellega, et mitu tugevat naissoost kandidaati olid pikalt fookuses. Tugevalt puudutas ka naiste valikuvabaduse teema siinsamas lähedal – Poolas, kus taheti mistahes põhjusel tehtav abort kriminaliseerida. Õnneks, suuresti tänu naiste protestidele ja tänavale tulekule nii ei läinud. Ma pean hästi oluliseks Feministeeriumi vene suunda – peamiselt tegeleb sellega Brigitta – püüame avada Eestis elavate venekeelsete inimeste vaatenurka võrdõiguslikkuse kohta. Avaldame venekeelseid lugusid ja tõlgime neid eesti keelde.

Millised on Sinu meelest praegu teravaimad valupunktid Eestis, mis soo ja võrdõiguslikkuse küsimusi puudutavad? A la palgalõhe jne. Miks just need?

Palgalõhe on üks teravamini teadvustatud probleemidest. Otseselt võrdseid õigusi puudutab see, et kooseluseaduse rakendusaktidega venitatakse. Endiselt on kehv naiste esindatus poliitikas, mille tõttu on poliitilised otsused väheargumenteeritud. Tehakse neid ju kõigi ühiskonnaliikmete jaoks. Laiema probleemina näen seda, et ühiskond on kihistunud, ja seda püüab mugavalt ära kasutada mõned poliitilised parteid, et oma eesmärke läbi suruda.

Feministeeriumi on nimetatud ka Eesti radikaalseimaks naisliikumise kantsiks. Tunnete ise, et see on nii? Ons see pigem kompliment?

See kommentaar ajab mind naerma ja seega teeb mu päeva paremaks. Ma loomulikult saan aru, et see ei pruugi isegi olla mõeldud positiivse remargina, aga ikkagi. Feministeeriumi eesmärkide hulka ei ole sellise tiitli saamine kuulunud ja me ei mediteeri oma igapäevatöös, kas või kui radikaalsed me momendil kellelegi paista võime. Eks see arvamus peegeldab arvaja kokkupuuteid ja teadmisi feminismist. Naljakas, et sõna “radikaalne” saab vabalt seostada millega tahes, näiteks nii pommi panemise, eetilise taimetoitluse kui ka blogi pidamisega.

Millist isiklikku tagasisidet oled Feministeeriumis toimetamise eest saanud? Kas pigem toetavat või tegelikult ka vastalist, isegi sõjakat?

Vastukaja on olnud mitmekülgne, aga positiivsem, kui ootasin. Arvasin, et tuleb arvestada internetiahistamise või sõimukirjadega. Olen muidugi neid saanud, aga õnneks vähe. Samas, kuna olen juba Feministeeriumi-eelsel ajal olnud seotud feministlike algatustega, siis ei tulnud Feministeeriumi tegemine suure üllatusena vist kellelegi. Olen saanud ka kummalist tagasisidet, üks hõimlane arutles, et soolise võrdõiguslikkusega ei peaks tegelema noored ja eriti need, kellel pole lapsi. Huvitav stereotüüp, kuna sageli seostatakse feminismi just lastetute naistega. Ometi – kui väljenduda väga lihtsalt – kogevad kõik inimesed soolisust ja kombinatsioonis teiste tunnustega, nagu päritolu, vanus, partnerivalikud, nahavärv, või kas või haridus ja majanduslik olukord, on need kogemused väga erinevad. Feminism ei ole mingi suletud ruum kellegi konkreetse jaoks.

Milline on inimeste reaktsioon, kui tutvustad end Feministeeriumi töötajana? Erineb meeste tagasiside naiste omast?

Väljaspool internetti on  tagasiside olnud üldiselt positiivne, sõltumata arvaja soost. Olen mõelnud, et ei tea tegelikult, kas seepärast, et inimestel on hea meel, kui tegelen asjaga, mida ise pean oluliseks või peavad seda nemad ka. Olen ilmselt ümbritsetud kas viisakatest või reserveeritud arvamusega inimestest, kes negatiivsust näkku ei ütle.

Määratled Sa end feministina? Kas ja kuivõrd on Sinu enda feministlikud vaated ajaga koos muutunud? Mõtlen siin isegi alates lapse- ja nooreeast.

Pean end feministiks küll. Ja feminism on olnud minu jaoks protsess, mis kestab. Seda nii isiklikus kogemuses kui ka feministlikku mõtte arengu seisukohalt. Kooliajal, 90ndatel ei mäleta, et oleksin midagi eriti feminismist kuulnud, kuigi ilmselt põhimõtetesse uskusin küll. Olin üpris isepäine noor ja sõnakuulmatust tüdrukult ei eeldatata ning seda ka andestatakse vaevalisemalt. Teate küll neid korrale kutsumisi: “Ise tütarlaps!” Pluss mäletan, et kõige kummastavam oli minu jaoks laitus, et ma naeran tüdruku kohta liiga kõvasti! Seega ka ülevoolavat rõõmu on võimalik soopõhiselt tsenseerida, rääkimata siis muust. Teadmised ja teadlikkus feminismist tulid palju hiljem, kui tundsin, et tahan ebavõrdsuse mehhanismide kohta rohkem teada saada.