Murra struktuurid!

Väljavõte Laura Matikaineni illustratsioonist

Feministlikus kõnes kuuleb tihti tõdemust, et patriarhaalsed struktuurid tuleks murda. Arvamusliider, filosoof ja majandusteadlane kõnelevad ja kolm visualisti näitavad, mis on struktuurid ja kust nende murdmine peaks algama.

Maija Kalikwela Baijukya

Vabakutseline ajakirjanik, arvamusliider ja Good Hair Day ürituste algataja

“Igasugune süsteemne tegevus, mis tugineb loogikale, kuidas mingi süsteem või ühiskond toimib, on struktuur. Diskrimineerivaid struktuure kohtame tervishoius, selle kättesaadavuses ja kvaliteedis ning selles, kuidas tervishoiutöötajad teenindavad oma kliente.

Organiseeritud ühiskonna tugisambad, nii majanduslikud, haridusalased kui ka poliitilised süsteemid, on kõik institutsioonid, mis on sageli diskrimineerivad ja säilitavad ebavõrdsust.

Mida keerulisem on ühiskond, seda mitmemõõtmelisemad on struktuurid, seal hulgas diskrimineerivad struktuurid. Paljud seigad mõjutavad tervikut ja näitavad, kui suuri erinevusi võib vähesega luua. Näiteks suurlinna keskus, kuhu on loodud tarbijale suunatud keskkond, kuid inimesed, kes seal viibivad, ei pruugi elada ega tarbida just seal.

Struktuuride murdmiseks peaks esimese asjana teadvustama, et paljud struktuurid ei ole nii head, kui seda arvatakse. Mõeldakse, et kui tugisambaid pole, laguneb ühiskond koost. Selline mõtteviis aitab kaasa tänapäeva ühiskonna struktuursuse ideele, kuid ei võimalda seda kriitiliselt vaadelda. Teisest küljest vajame rohkem ausat otsustusprotsessi, mis selgitaks laiemalt, kellele otsused on suunatud. Teabe töötlemine on äärmiselt raske, kui struktuurid pole piisavalt nähtavad ja kaovad sõnamängude taha ära.

Struktuuride nähtavaks muutmisel on eriti oluline teabe kättesaadavus. Seadused, sotsiaal- ja tervishoiuteenused ning inimõigused – neid on raske mõista, kui ei ole baasteadmisi. Teabeta pole võimalik olla ka aktiivne kodanik.

Kui tehakse suuri struktuurimuutusi, mõjuvad need tavaliselt enim sellistele inimestele, kes selles struktuuris kõige rohkem abi vajavad. Inimestele on oluline, et teave oleks hõlpsasti kättesaadav, otsused oleksid selged ja asjad liiguksid kiiresti. Konstruktsioonide keskel võib orienteerumine olla keeruline. Isegi siis, kui vajalikud teenused on olemas, ei pruugi need olla alati käsutuses.

Illustratsioon: Laura Matikainen

Ning lisaks eelnevale: kui inimese välimus on erinev kohalikuks normiks olevast, võivad otsustajad tegutseda vastavalt oma eelarvamustele ja aeglustada sellega protsesside edasist arengut.

Kui inimene pole teadlik struktuursete probleemide olemasolust, siis arvab ta, et teeb ise midagi valesti. Halvimal juhul manipuleerivad struktuurid temaga, pannes teda mõtlema, et kui ta oma kehva olukorraga rahul ei ole, on see tema enda süü. Kui inimese elus paljud diskrimineerivad asjaolud ristuvad, siis ei leia ta tööd, ei saa inimväärselt elada, võib jääda toetuste ja ka arstiabita.

Inimene võib olla konstruktsioonidest teadlik, kuid mitte suuta neis orienteeruda. Ta võib ju teada, et tema kohta valitsevad teatud eelarvamused ja püüda end asetada mingisse kategooriasse, mida institutsioonides temalt oodatakse. Kuid ta võib seda teha ka endale teadvustamata, et tegemist on struktuursete probleemidega.

Mida rohkem struktuurid ründavad, seda raskem on olla neid märkamata. Mingil hetkel inimene teadvustab, et kõik ei olenegi temast endast. Siiski pole paljudel inimestel energiat ja vahendeid, et süvenenult neid põhjuseid uurida, sest samal ajal peab ta muretsema oma igapäevase toidu pärast.”

Sara Heinämaa

Soome Akadeemia professor, Jyväskylä Ülikooli filosoofiaprofessor, Helsingi Ülikooli teoreetilise filosoofia dotsent

“Struktuuride üheks peamiseks tunnuseks on duaalsus – ühelt poolt määratlevad need üksikisikute tegevust, kuid teisalt võimaldavad tegevusi, andes neile raamistiku. Näiteks koolistruktuur võimaldab õppimist, kuid piirab samal ajal õpilaste ajakasutust ja liikumisvabadust. Ka kaasaegne kommunikatsioon nõuab konkreetseid struktuure, näiteks satelliitsüsteeme ja digitaalseid infovõrke, aga ka immateriaalseid raame, näiteks keeli ja matemaatikat.

Diskrimineerivad struktuurid ei ole kõik ühesugused. Soov määratleda diskrimineerimist kuidagi universaalselt on vale lootus ja isegi ohtlik. Diskrimineerimine on segadust tekitav nähtus ning selle teoreetiline tajumine nõuab paljude juhtumite ja olukordade täpset analüüsi.

Struktuurid võivad muutuda diskrimineerivaks, kui tegevuse eesmärgid hägustuvad või segunevad märkamatult muude kavatsustega. Näiteks ei diskrimineeri sportimiseks metsa rajatud jooksurada puudega inimesi, kuid kaldteeta spordiväljaku tribüün või administratiivhoone on diskrimineerivad.

Illustratsioon: Veera Ala-Vähälä

Diskrimineerivad struktuurid on need, mis ebaõiglaselt või põhjendamatult piiravad mõnda potentsiaalset osapoolt. Kui näiteks riigiasjades ei saa kaasa rääkida ükski naine või seksuaalvähemuste liige, on põhjust kahtlustada, et võimul on diskrimineerivad struktuurid, kuna vähemalt mõnel nende rühma liikmel on vajalikku võimekust riigihalduses osalemiseks.

Saksa-Ameerika filosoof Hannah Arendt kirjeldab oma kogukas teoses “Totalitarismi sünd”, kuidas totalitaarne võimusüsteem ja struktuurid arenevad, sidudes erinevaid põhjuse ja tagajärje seoseid. Samamoodi väidab Simone de Beauvoir teoses “Teine sugupool”, et naiste diskrimineerimisele ei ole olemas ühte põhjust, vaid selline alistusstruktuur moodustub mitme tegevuse ja valiku koostööna.

Kui põhjuste asemel otsime diskrimineerivate struktuuride tekkimiseks vajalikke tingimusi tänapäevas, siis üks oluline faktor on kindlasti moraalipsühholoogiline. Diskrimineerivad struktuurid moodustuvad hõlpsasti, kui inimeste õiglustunne ja ühtsuse tunnetus on nõrgad ja üksikisikutel puudub julgus grupis valitsevast seisukohast erineda, seada kahtluse alla ebaõiglased teod ning tavad.

Teoreetikud on esitanud niidistike ja püramiidide mudeleid, kirjeldamaks juhtimis- ja võimustruktuure. Niidistikmudel pärineb prantsuse filosoofi Gilles Deleuze’i 20. sajandi analüüsist; püramiid- või tornmudelil on aga pikk ajalugu, mis ulatub keisri ja paavstivõimu juurteni Antiik-Roomas.

Püramiidmudel iseloomustab näiteks selliseid töökollektiive, kus on astmeline käsukultuur. Niidistik jällegi kirjeldab paljude kodanikuorganisatsioonide hajutatud ja hierarhiata otsuste langetamist. Oluline on märkida, et mõlemad võivad luua diskrimineerivaid struktuure.

Näiteks on võimekate naiste ja valgest erineva nahavärviga inimeste edutamine juhtivatele ametikohtadele olnud keeruline nii tsentraliseeritud kui ka niidistik- ja hübriidvormilistes organisatsioonides. Seega pole diskrimineerimine mitte ainult struktuuris, vaid selle juured võivad ulatuda ka moraalipsühholoogilistesse arusaamadesse. Seetõttu ei piisa diskrimineerimise kõrvaldamiseks lihtsalt alistavate struktuuride lammutamisest.

Samuti ei saa ühtegi diskrimineerimise kriitikat automaatselt teistele kohaldada. Näiteks erineb sooline diskrimineerimine ajaloos ja esinemisvormidelt seksuaalvähemuste gruppidesse kuuluvate inimeste diskrimineerimisest. Need mõlemad omakorda erinevad paljudes aspektides jällegi etnilisest või rassilisest diskrimineerimisest.

On oluline tajuda, et diskrimineerimine mõistena ei viita ühele konkreetsele nähtusele, vaid mitmete sarnaste ja üksteist täiendavate nähtuste kogumile.”

Anna Elomäki

Projekti “Soolise võrdõiguslikkuse puudujääk” vastutav juht ja Helsingi Ülikooli doktorant majanduslike ja soolise võrdõiguslikkuse sidemete teemal

“Diskrimineerimine või ebavõrdsustamine võivad olla struktuursed, juhul kui ühiskonna institutsioonides, tavades või avalikus mõtteviisis on midagi, mis marginaliseerivad teatud inimgruppe ja soosivad teisi. Struktuursel diskrimineerimisel on süstemaatiline mõõde, see ei ole üksikisikuga seotud ega juhuslik.

Tavamajandusteadusele on iseloomulik läheneda ühiskondlikele küsimustele üksikisiku tasandil, ebavõrdsust peetakse üksikisiku valikute küsimuseks. Peavoolu vestlustes ei ole ruumi struktuure käsitlevale debatile.

Ebavõrdsus ei seisne selles, et üksikisikud on teinud halbu valikuid, valesid kulude-tulude arvestusi või et nad poleks võimekad. Näiteks on hästi teada, kuidas vanemate ühiskondlik staatus või haridustase määravad lapse hilisemaid valikuid elus.

Vanemapuhkusest rääkides kasutatakse osavalt ära majandusteaduste sõnavara. Kui teemaks on vanemapuhkuse reform, siis räägitakse perehüvitistest kui peibutuslõksust, mis viib selleni, et kui naised peavad valikuid tegema, jäävad nad koju, sest tööle minek pole enam piisavalt väärtustatud. Kodu ongi peibutuslõks.

Illustratsioon: Samuli Saarinen

See muudab hoole jaotumise väga indiviidikeskseks küsimuseks. Arutelu keerleb pigem naiste valikute ümber; ei analüüsita, kas need on struktuursed normid, mis hoiavad perekondades võimusuhteid alal.

Majandust võib pidada lauaks, mille ümber istuvad valged mehed ülikondades ja mängivad kaarte või Monopoli. Lauda aga toetab jalgade asemel naiste, sisserändajate ja madalapalgaliste nähtamatu töö.

Kui mõelda termini “majandus” tähendusele majandusteaduses ja argiaruteludes, siis sisaldab see juba endas ebavõrdsust ja diskrimineerimist. Hea oleks küsida, kes ja millised tegevused jäetakse majandusest väljapoole, n-ö äärealadele, ebaolulisteks ning nähtamatuteks.

Majanduses on tootlik tegevus palgatöö, rahvusvaheline kaubandus või investeerimine. Majandusest väljapoole jäävad vähetootlikuna näiv tasustamata töö, majapidamistööd, hooletöö, mitmesugused mitteametlikud töövormid ja vabatahtlik töö. Need on inimeste elukorralduses aga väga tähtsad tööd, mida teevad peamiselt naised.

Kui poleks inimesi, kes kasvatavad uut põlvkonda, teevad kodutöid ja suurendavad sellega inimeste heaolu, siis ei oleks ka turu olukorrale vastavat turupõhist majandust. Ma usun siiralt, et lauajalgade asemel on nähtamatu madalapalgaline töö. Laud ilma jalgadeta kukuks aga kokku.

Pole juhus, et peamiselt naisjõul tehtavat hooletööd peetakse rohkem majandusest kasusaava osapooleks kui näiteks ehitussektorit, kus domineerivad mehed. Samasse mustrisse kuulub arutelu ebaefektiivsest naisterohkest avalikust sektorist ja sellest, kuidas avalik hoolekanne on majanduslik koorem, aga kui riigi raha suunatakse teetöödesse või sillaehitusse, siis need on ühtäkki töökohti loovad investeeringud.

Riiklikke panuseid hooletöösse ei nähta investeeringutena.

Paljude arvates kahjustab ebavõrdsus turgude toimimist. Kuid sellele võib läheneda ka vastupidi ja küsida, kas majandus on sõltuv ebavõrdsusest. Vajame laiemat arusaamist sellest, kelle ja mille pärast majandus üldse on olemas. Kas majandus tähendab kasumi taotlemist ja nappuse jagamist või hoopis sotsiaalset hoolekannet?”

Soome keelest tõlkinud Erika-Evely Ee Eisen

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.

10
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka