Naine, võta sõna!
Nii iseennast, meediat kui ka sotsiaalseid situatsioone analüüsides on silma jäänud muu hulgas üks huvitav tähelepanek: naised ei räägi. Siinkohal võib ironiseerida, et naised ju räägivad, ja liigagi palju — nad armastavad klatšida, rääkida suhetest, lastest ja paljudest pealiskaudsetest teemadest, nagu ilu või mood… Kas see on kõik millest naised räägivad? Ja miks see, millest naised räägivad, tundub kuidagi teisejärguline? Suhted, lapsed ja ilu küsimused ehk tõepoolest ei ole globaalmajandusliku (ehk ainsa olulise) tähtsusega. Või tundub see vaid esmapilgul nii?
Eestis hoobeldakse vahel sellega, et meil ei ole keeles grammatilist sugu ning sellega justkui kuulutatakse sooteemade olulisus lõpetatuks. Selle kõrval aga võetakse faktipähe ka arvamust, et eesti naine ja eesti mees on läbi ajaloo olnud nii avalikus kui ka eraelus võrdsed. Kuid jälgides meediat ja kas või juhuslikke vestlusi, jääb natukene teine mulje – mõned teemad on justkui olulised ja teised justkui mitte. Paistab, et on tekkinud diskursus sellest, mida peetakse oluliseks, tähtsaks. Naiste esiletõstmine poliitikas tekitab vastupanu (näide kasvõi eelmise nädala juhtumist, kus Jürgen Ligi soovitas poliitikutel “hoida end selle soise lähenemisega vaos”). Meie ja meie ümber elavate inimeste valikutest kujunevad meie endi ja üldsuse arvamused ja hoiakud. Need hoiakud kujundavad meid sõltumata meie soost või sellest, kas sellele mõjule üldse tähelepanu pöörame või seda teadvustame.
Majanduslikult on naiste ostujõud end tõestanud – kosmeetika ja -moetööstus on hiigeltööstused hiigelkasumitega (maailma ilutööstuse väärtuseks 2013. aastal 545 miljonit USA dollarit, jätkates kasvu, jõudes 2017. aastaks prognoosi kohaselt 630 miljoni dollarini), ja tähtsusetuks ei saa tegelikult pidada ükskõik millist ostu – iga ost on hääl nagu iga hääletaja oma Riigikogu valimistel. Enamuse häältest kujuneb peavoolusuund, aga ka üksikul häälel on enam kaalu kui häälel, mida pole. Kas see, millest naised räägivad, on oluline või mitte, võib vaielda. Aga see, kuhu naiste miljonid lähevad, ei saa olla tähtsuseta ka kõige kehvemini kalkuleeriva majandusalüütiku jaoks. Raha on hääl majanduses, aga sõna on selle ekvivalent ühiskonnas.
Naisena olen liiga palju näinud seda, et minu arvamus oleks justkui vähemuse arvamus – justkui väikese grupi vaatepunkt. Kui räägime naiste ja meeste palgalõhest, töö- ja pereelu ühitamise probleemidest või naisjuhtide vähesusest, siis taandatakse need mingiteks vähetähtsateks pseudoteemadeks, „naiste teemadeks”, millega tegeleme siis, kui kõikide muude asjadega on juba kõik korras. See, et ühiskonna edusse ja toimimisse panustavad iga päev mehed JA naised (keda on ühiskonnas pool või veidi enamgi), justkui unustatakse. Kogu elanikkonnast poolte inimeste valikud ja võimalused ning arvamus ja kogemus ei ole tähtsusetud, ükskõik millest need ka ei kõneleks. Kuigi ka vähemusgruppi kuulumine ei tohiks tegelikult argumendi või arvamuse väärtuse vähenemist kaasa tuua. Vastupidi — need, kelle häält ei ole seni kuulda olnud või kuulda võetud võivad avardada maailmapilti, tuua peavoolu uudseid ja efektiivsemaid probleemilahendusi või avada meie silmad probleemidele, mida me seni märganudki pole.
Kuid sõna maksab ainult siis, kui see on välja öeldud.
Artikkel on valminud projekti “Oma Hääl” meedia- ja kommunikatsioonikoolituse raames. Feministliku perspektiivi loomist rahastab Norra toetuste 2009–2014 soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu tasakaalu programm.
