Naise näoga sõda

Sel nädalal möödub 70 aastat teise maailmasõja lõpust. Ühe täiesti teistmoodi teose sõja kohta on kirjutanud Svetlana Aleksijevitš. “The War’s Unwomanly Face” räägib nende naiste lood, kes sõdisid Punaarmee ridades.

Sõda nähakse traditsiooniliselt kui midagi, millega tegelevad mehed. Ajaloolane Charlotte Tornbjer on kirjutanud, et sõdivaid naisi on nähtud üksikjuhtumitena, kurioosumitena ning neid on peetud ebanaiselikeks ja ebanormaalseteks.

Teine maailmasõda tõi oluliselt rohkem naisi sõjaväkke, kui kunagi varem. Aleksijevitši intervjueeritud ajaloolase sõnul teenis Briti armees 225 000 ning USA ja Saksamaa omas mõlemas umbes pool miljonit naist. Nõukogude Liidu Punaarmeesse kuulus ligi miljon naist, kelle ülesannete ampluaa oli väga lai. Nad juhtisid lennukeid ja tanke, töötasid snaipritena, luurajatena, jalaväelastena, autojuhtidena, sideohvitseridena, kirurgidena, õhutõrjeohvitseridena… Nad tegutsesid ka parameedikutena, kes lohistasid rindetule alt ära endast kaks korda suurema kehakaaluga vigastatuid ja laipu. Enamus raamatus intervjueeritud naistest olid sõtta minnes väga noored, sisuliselt lapsed.

Ukraina-Valgevene päritolu Aleksijevitš tahtis näha sõda läbi naiste silmade, kogemuste ja tunnetuse. Aastate vältel intervjueeris ta sadu naisi, veetis nendega aega, pidas kirjavahetust, jõi teed, nuttis koos ja vaatas pilte. Ta kirjutab, kuidas ta võis terve päeva veeta vaid ühe naisega vesteldes, et hiljem mäletada ainult ühte lauset: ”Ma olin nii väike, kui rindele läksin, aga sõja ajal kasvasin pikemaks.”

Aleksijevitš toob lugejani naiste lood monoloogina – regilauluna, kus omavahel põimuvad helid, lõhnad, pildid, värvid ja kus harilike sõjakirjelduste asemel võtavad oma koha sisse mustus, nälg, veri, pisarad, häbi, mahalõigatud juuksed, täid, usk, lootus ja valu ning absoluutselt ebasobivas suuruses riided, ja saapad, mis jalad veristeks räbalateks hõõrusid.

Punaarmee naised sõdisid meestega koos, aga erinevalt meestest ei oodanud neid koju tulles kangelastele osaks saanud vastuvõtt, vaid kahtlustused, põlastus ja vaikus. Mida üks korralik naine rindel tegi? Kes sellist veel pärast tahab? Punases armees teeninud naised ei kandnud oma medaleid, ei rääkinud nendest. Vastupidi, neil oli häbi. Medal võis tähendada vallaliseks jäämist. Emad keelasid sõjast rääkimise ja valetasid naabritele. Mõnele näidati koju saabumisel kohe ust. Mõnel ei olnudki kedagi, kelle juurde koju tagasi tulla. Ja paljud ei tulnudki, vaid on maetud koos teiste langenutega. Aga nendest, kes tagasi pöördusid, said teiste silmis – nagu tavaliselt – (ärakasutatud) kehad.

Ühes episoodis peidab noor ema ennast grupi partisanidega koos rabas. Kõik on vaiksed, et sakslaste tähelepanu mitte äratada. Tema rinnad hakkavad piimast valutama ja pamp tema süles hakkab vaikselt häält tegema, ta on näljane. Mis saab, kui toitmine teda ei vaigista? Kui ta hakkab karjuma ja terve grupp jääb vahele? Ema võtab lapse ja uputab rappa ära. Vaikus on tagasi, grupp pääseb eluga. Aga keegi teda ei täna. Pärast sõda on ta paaria, keda terve küla väldib. Ka mees ei suuda andestada.

Naised treeningul

Üks naine, kes teenis insenerirühma ülemana, räägib, kuidas mehed alguses naersid, siis sülitasid tema peale. Tema jaoks oli sõda mullavärvi. “Me olime teel kuskile… Ööbisime metsas. Tegime lõkke ja kui see põlema hakkas, istusid kõik selle ümber, hästi vaikselt, mõned olid juba magama jäänud. Mina tukkusin ja vaatasin tuld – magasin lahtiste silmadega. Ja mingisugused väiksed ööliblikad lendasid lõkkesse. Terve öö lendasid nad sinna, ilma vähimagi helita või krõbinata – vaikselt kadusid nad tulle. Teised tulid järgi. Ausalt öeldes… Me olime ka sellised. Me lihtsalt jätkasime ja jätkasime.”

Kaks aastat sai Aleksijevitš kirjastustelt äraütlevaid kirju, pidevalt sama kriitikaga: ”Sõda muutub liiga õudseks. Liiga palju hirmu. Liiga palju naturalismi.” Sõda, mida ta kirjeldas, polnud õige. Aga milline siis on õige sõda, küsib Aleksijevitš? Kindralite, kangelaste ja kangelastegudega? Ilma vere ja kirpudeta? Kas sõda oskavad õigesti kirjeldada ainult mehed?

Aleksijevitš räägib, kuidas ta läks külla perekonnale, mille mees- ja naispool olid teineteise kunagi rindel leidnud. Kodus saatis mees naise kohe kööki: ”Sa võid meile miskit söögipoolist teha.” Kui teevesi keema läks, võileivad olid valmistatud ja naine teiste juurde maha istus, jooksutas mees ta kööki tagasi: ”Kus see maalt toodud moos on?”. ”Aga kus on maasikad?” Lõpuks oli mees vastumeelselt nõus toast lahkuma, aga enne andis naisele edasi õpetussõnad: ”Räägi nüüd kõike, mida ma olen sulle õpetanud!” Hiljem tunnistas naine, et mees oli temaga öö otsa ”Teise maailmasõja ajalugu” lugenud. Ta oli mures, et naine mäletab valesti. Ei räägi lugu õiget moodi. Et tuleb liiga palju pisaraid ja naiselikke detaile, valesid mälestusi. Ja nii juhtus korduvalt, paljudes kodudes.

Aleksijevitšil oli kannatust. Ta ootas, et mehed ruumist lahkuksid, ja ootas, et naised rääkima hakkaksid. Tulemuseks on ainulaadsed lood. See on sama sõda ja see on täiesti teine sõda.

“The War’s Unwomanly Face” on osa sarjast ”Utoopia hääled”, kuhu kuulub ka ”Zinky Boys: Soviet Voices from the Afghanistan War” ning ka eesti keeles ilmunud ”Tšernobõli palve: tuleviku kroonika” (Maalehe raamat, 2007) ja ”Pruugitud aeg: punainimese lõpp” (Tänapäev, 2014). Lugeda saab seda vene, inglise, saksa, soome, rootsi ja mitmes muus keeles. Kirjastuse Tänapäev sõnul seda eesti keelde praegu tõlkida plaanis ei ole.

Sellest on äärmiselt kahju, sest tegemist on unikaalse kirjandusteose ja ajaloolise allikamaterjaliga.

Täiendus 8.10.2015: Feministeeriumi andmetel peaks teos praegu ka eesti keelde tõlkimisel olema.