Naised (Hispaania) poliitikas

Esmaspäevaseid Hispaania suurimaid ajalehti võrreldes on selge, et toimumas on midagi enneolematut: poliitilist suursündmust kajastavate väljaannete esikaantelt puuduvad mehed. Ühel või teisel viisil on pärast kohalike valimiste toimumist Hispaania kolme suurima linna juhtimisteemades peategelasteks naised. Madridis saab tõenäoliselt linnapeaks 71-aastane vasakpoolse rühmituse Madrid Ahora kandidaat Manuela Carmena valitseva parempoolse Rahvapartei kandidaadi 63-aastase Esperanza Aguirre ees. Barcelonas võidutses tuntud aktivist 41-aastane Ada Colau, kes esindab vasakpoolset ühendust Barcelona en Comú. Valencias aga kukkus pärast 24 aastat kestnud valitsusaega troonilt legendaarne 66-aastane Rita Barberá, samuti Rahvapartei kandidaat ning kaamerasilmad pöördusid vasakpoolse ühenduse Compromís pel País Valencià liidri 45-aastase Monica Oltra peale, kelle valijatoetus on viimase nelja aastaga kolmekordistunud.

Monica Oltra (erakond Compromis, Valencia). Foto: Jose Jordan

Seega, Hispaania poliitilisel areenil näib olevat naisi igas vanuses, nad esindavad erinevaid ideoloogiaid, erinevaid poliitilisi rühmitusi. Ometi pole sugugi sama asi, kui võimul on Aguirre ja Barberá või kui võimu saavad Colau, Oltra ja Carmena. Sest ainult vagiinast ei piisa, et muuta poliitikat, poliitika tegemise viise ning seeläbi kogu ühiskonda. Ei piisa, kui meile öeldakse vaid, et tegemist on naistega.

Hispaania oma raudne leedi Aguirre, kellest (neo)liberaalsemat inimest annab isegi Rahvaparteist otsida, ning kõvahäälne, sigareid ja kanget jooki armastav Barberá esindavad parteile omast ülbusest, korruptsioonist ja täielikust empaatia puudumisest läbiimbunud valitsemisviisi. Seevastu Manuela Carmena ja Ada Colau elulood räägivad imeliselt nende viisist mõista poliitikat ja elu. Carmena on endine kohtunik, kes usub, et vangla peaks olema inimeste päästmise asutus ning nõudis, et seal töötaksid psühholoogid ja et narkomaanidel oleks tagatud ravivõimalus; samuti loobus ta kohtuvõimu üldnõukogu eestkõnelejana ametiautost, et sõita jalgrattaga ja kasutada ühistransporti ning pensionile jäädes asutas poe, kus müüakse vangide tehtud lasterõivaid. Filosoofiat õppinud Ada Colau aga juhtis viimase aja kõige aktiivsemat sotsiaalset liikumist PAH, mis seisab nende inimeste kodudest välja tõstmise vastu, kes ei suuda pankadele eluasemelaenu tagasi maksta. Kaks aastat tagasi arreteeriti ta meeleavaldusel BBVA panga ees ning sellest tehtud ülesvõte on teinud tänu sotsiaalmeediale tervele maailmale ringi peale. „Hispaanias võid sa olla mafiooso ja olla ametlikult tunnustatud,“ ütles Colau ajalehe veergudel alles aasta eest kui „radikaalne demokraat ja inimõiguste kaitsja“. Lisaks on Colau aktiivne immigrantide õiguste eest võitleja, mis on kui värske tuul Euroopat vallutavas umbses rassismi- ja võõravihaõhustikus.

Tulevane Barcelona linnapea Ada Colau. Foto, mis tiirles sotsiaalmeedias valimisjärgsel päeval jõudsalt.

„Nad küsivad, kes me oleme /-/. Oleme naised, kes on otsustuste ja poliitilise võimu koridorides alaesindatud, ent üleesindatud nähtamatuks sunnitud hooldussfääris, ametialadel, mis teevad meie kõikide elu võimalikuks,“ ütles Ada Colau Barcelona en Comú esitluskõnes möödunud septembris. Nii Carmenat kui ka Colaud tembeldatakse radikaalideks, samal ajal kui Aguirre ja Barberá esindavat tervet mõistust. „Terve mõistuse esindajad“ pole aga muud kui ideaalsed maskuliinse võimu esindajad, kes mängivad selle võimu reeglite kohaselt, räägivad võimule sobivas keeles ja seal jaotatud kaartidega. Ja võimukontseptsioonis, mida kasutavad paljud võimul olevad mehed (meenutagem näiteks esimest pähekaranud juhtumit – Strauss-Kahni ja tema skandaale prostituutide, orgiate ja ahistamistega), pole kohta naistel, kes midagi juhivad, otsustavad ja kõrgtasemel käsivad-keelavad. Mis kasu on aga meil sellist võimu pooldavatest ja viljelevatest naistest (ja meestest)? Mida muudab nende võimule saamine teiste naiste eludes?

Ei saa unustada, et oluline pole üksikute naiste (hea) käekäik, vaid see, mismoodi elab suurem osa naistest. Ja niikaua, kui võimule saavad üksikud, kes pooldavad maskuliinset võimu, läheb suuremal osal meist väga kehvasti. Kuid me kõik – hispaanlased, eestlased, kogu maailm – vajame ja väärime inimlikumat poliitikat ning inimlikumaid ja empaatiavõimelisi poliitikuid, et edasi minna, et edasi elada. Vajame naisi, kes lähevad poliitikasse selleks, et muuta poliitikat, mille mehed on meestele ehitanud. Kes ei alluks käskudele, kes ei aplodeeriks seadustele, mis takistavad soolist ja seksuaalset võrdõiguslikkust, kes ei vaikiks alandlikult ega pööraks pilku kõrvale seksismi, misogüünia, homofoobia ja rassismi ilmingute ees, kes seisaks julgelt naistevastase vägivalla, palgalõhe ja diskrimineerimise vastu. Ennekõike aga vajame naisi, kes ei saa, ei suuda ega taha olla ühes parteis meestega, kes naisi alavääristavad, nende kauneid silmi kinnise suu kohal kiidavad või neid steriliseerida tahavad.

Vasakul valges Manuela Carmena (erakond Madrid Ahora, Madrid) , paremal viipetõlk 🙂 Foto: Diagonal Periodico.

Vähemalt Hispaanias näib Carmena, Colau ja Oltra võimule tulemisega muutus olevat alanud. Carmena poliitilise rühmituse Ahora Madridi feministide (Ahora Madrid Feminismos) kirjast Madridile on aga võetud alljärgnev lõik, mis kirjeldab kenasti pealinna uut linnapead ümbritsevate inimeste mõttelaadi: „Me tahame sind puhta, ühtse, turvalise, lähedase, demokraatliku ja mitmesugusena. Linnana, kus panustatakse elu jätkusuutlikkusse ning kus inimesed on kõige olulisemad. Linnavalitsusega, mis aitab ning pakub meile teenuseid, linnana, kus kellelgi ei puudu katusealune, linnana, kus puhata, linnana, kus naabruskond osaleb linnaosa edendamises, linnana, kus poisid ja tüdrukud jagavad väljakutel elu ja mänguasju, linnana, kus vanemad inimesed, suurem osa neist naised, tunnevad end vähem üksi ja võivad istuda linnaväljakute pinkidele puhkama ning vestlema, kui tulevad turule oma oste tegema, linnana, kus meie, lesbid, võime rahulikult suudelda, ilma et meid solvataks või kusagilt välja visataks, linnana, kus immigrantidel on õigus tervishoiule, linnana, kus mitte ühtki naist ei vägistata, linnana, kus puuetega inimestel on hea ligipääs kõikidele teenustele ning kus nad võivad vabalt liikuda“.

Jah, teistsugune poliitika on võimalik. Kuigi vagiinast üksi ei piisa.

 Toimetas Aet Kuusik