Naised, kes on varjus
Trollis sihtpunkti poole loksudes vaatan vahel vanemaid naisi. Murran pead nende vanuse üle –kuuskümmend, seitsekümmend või kaheksakümmend? Ebamäärases eas daamid, nagu vanasti oli kombeks öelda. Üritan ära arvata, millega tundmatud prouad oma päevi täidavad.
Kas nad kuuluvad märkamatute abiliste hulka, kes ulatavad mantleid üle garderoobileti või tõstavad kaupa kassalindil? Kas eakale naisele jagub asisemat tegevust? Näiteks matemaatikaõpetajana, kes annab abiturientidele lõpueksami ettevalmistustunde. Teadlasena, kes täiendaks Eesti hõredat naissoost akadeemikute rida, või Euroopa parlamendi saadikuna, kelle sõnavõtte endiselt huviga oodatakse. Sisimas loodan, et vanemaealiste naiste kogemust ja võimekust hakatakse enam väärtustama. Ma ei vaatle kaasreisijaid põhjuseta – olen keskealine naine. Mul on hirm vananemise ees.
Eesti meediapilt vanemaealisi ei hinda
Postimees illustreeris hiljuti artiklit “Tööl käivate vanemaealiste arv on suurenenud” fotoga, millel eakas naine kaob valgesse uttu, üks käsi kepile toetumas, teises tühi pappkast. Väga ilmekas näide ettekujutusest töötava vanemaealise kohta. PISA testide silmapaistvaid tulemusi kommenteerides kostab Eesti haridustöötajate liidust nurinat noorte õpetajate nappuse pärast. Võrdõigusvolinik muretseb, et Eesti koolis puudub mehelik eeskuju. Statistika näitab, et enamik puudega inimeste hooldajatest on vanemaealised naised. Puhastusteenindusettevõtted ei saa läbi ilma keskealiste ja vanemate vene naisteta, kes palgalõhenumbrite järgi on Eestis kõige nõrgemal positsioonil. Vanemaid naisi nähakse vähetasustatud või lausa tasuta rügava tööjõuna, kes väärivad avalikkuse tähelepanu pigem negatiivses või haletsevas võtmes, kui üldse.
Vanemaealine töölkäiv naine Postimehe järgi
Fertiilne iga lõppenud = mõttetu
Paavst Francis pidas 2014. aastal Euroopa Parlamendis kõne, milles märkis, et väsinud ja vananev Euroopa on justkui vanaema – viljakuse kaotanud, elutu. Paavst oli tol hetkel 78-aastane, kuid siiski varmas tühiseks pidama endast märksa nooremaid naisi. Kas see tähendab, et menopausi saabumisega peaks naine oma elule joone alla tõmbama, kuigi Euroopas peetakse inimest vanaks ligikaudu 63. eluaasta juures? Ei 53. ega 63. eluaasta künnise ületanuid tohiks maha kanda – igas vanuses ja soost inimestel on ühiskonnale midagi pakkuda.
Õnneks on Anu Raud
Kindla pinna vähesus
Trollist väljudes suundun kaubanduskeskusse ja märkan eakat naist, kes läheneb eskalaatorile ja seisatab. Proua heidab ehmunud pilgu kerkivale trepile ja astub sammu tagasi. Lubab nooremad ette ja julgeb siis ka ise jala tõusvale teele asetada. Vaatan igaks juhuks üle õla. Kõik on hästi, jõuame tervena kindlale pinnale. Hiljem mõtlen, mis tunne on olla inimeste seas, aga siiski üksi, kõndida oma jalul, kuid ebakindlalt, kuulda ja näha nagu läbi uduse aknaklaasi. Eraldi võttes tuleb kõige sellega vast toime, aga kõigega korraga?
Uurin teismeliselt, kuidas tema arvates Eestis vanadesse naistesse suhtutakse. “Nad surevad niikuinii varsti ära, pole mõtet neile liiga palju tähelepanu pöörata,” ütleb ta ja toonitab, et tema ise nii ei mõtle. Ta armastab oma vanaema kogu südamest.
