Naised, lõpetage(m)!

Tove Janssoni isa Viktor oli arvanud, et naised on liiga lärmakad, liiga joviaalsed, kandvat kinos liiga suuri kübaraid ega alluvat sõjas korraldustele. Ta oli leidnud ka, et neist saavad õiged naised alles siis, kui ta on nende figuurid erootikahõngulisteks skulptuurideks tahunud (T. Karjalaineni raamatust „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“). Päris koomiline on kujutada ette Sõpruse koridoris valjuhäälselt jutlemas karja veskikivisuuruste peakatetega daame, kes saabuva sõja peale kollektiivselt täieliku kaose tekitavad.

Vist peaaegu kõik naised (feministid või mitte) on saanud kriitikat nende välimuse arvel, olnud maha tehtud enne, kui nad on õieti millegagi alustada jõudnud või kogenud laitvat suhtumist asjade liiga südamesse võtmise, liiga napi kriitikatalumatuse või hoopis vastupidi – liiga agressiivselt esitatud arvamuse, või mistahes muu omaduse pärast. Ja kui veel avada mõni populaarne veebileht, on näha, et need on paksult täis kirjutisi, mis kritiseerivad naiste riideid, kehakaalu, isikliku elu valikuid, kortse (või nende puudumist) jmt. Kritiseerijad, kusjuures, on väga tihti naised.

Eelkirjeldatu saab kokku võtta sõnaga misogüünia ehk naistepõlgus. Kusjuures alati ei vastuta seksistliku suhtumise ja patriarhaadi alalhoidmise eest mingi teine sugu, vaid naised – me ise. Aga miks naised ise kollektiivsesse naiste mahategemisse panustavad? Miks on internaliseeritud ehk omaksvõetud naistepõlgus nii levinud ja automaatne?

Me ju ei sünni kaasasündinud teadmisega, et naised on alamad olendid, keda lihtsalt on kohane seksismi ja misogüüniaga kostitada, aga me kõik läbime protsessi, milles meil endal lapsena üsna vähe sõnaõigust on – kasvatuse ja sotsialiseerimise. Juhendamise, õppimise, vaatluse, ühiskonnas osalemise kaudu võtame omaks mingid hoiakud ja arusaamad. Kasvatus toimib sellisel viisil, et poistele-meestele peetakse iseloomulikuks teatud omadusi ja käitumist, tüdrukutele-naistele teisi. Minge tehke inimvaatlusi kasvõi ühistranspordis või arsti ooteruumis ja jälgige, kuidas mehed ja naised istuvad, kes vähe ruumi võtta püüab ja kes laiutab, kes loengutes sõna võtab ja saab, kes paremat palka küsib jne. Need ja paljud muud erinevused on soolistatud ehk nende erinevuste põhjuse tuumik peitub soopõhises kasvatus ja sotsialiseerimises.

Sotsialiseerumise käigus võtame me omaks palju ümbritsevat infot. Võib ju tunduda, et sõnum selle kohta, kes on paks, kes on kole, kade, laisk või rumal ei pruugi meid kuidagi mõjutada, aga see teeb seda siiski, sest sellist infot on palju. Kusjuures, meid ümbritsevad sõnumid ei kujunda mitte ainult maailma me ümber, vaid mõjutavad ka seda, kuidas me ise end näeme. Ja kala peitubki siin, sest juhuslikult peab ühiskond mehele sobilikke omadusi ihaldusväärsemateks kui naisele ja peegeldab nii naistevaenulikke hoiakuid (vt ka Pulleritsu pehmosanktsioone).

Naine peab end pidevalt tõestama, et ta on ka keegi. Kui ta tahab olla tõsiseltvõetav, peab naine endas naise ületama. Sest naine olla on viga. Ideaalile (mehele) mittevastamine tekitab ebakindlust, ja ebakindlusest tulevad mahategevad kommentaarid, kadedus ja ebaõiglased ootused.

Feminism peaks olema üksteise aktsepteerimine ja toetamine, sest ootused, et naised vastaksid mingile teatud standardile, on põhjus, miks feminism üleüldse tekkis. Ma tahaksin jõuda sinnamaani, kus võrdsus ei ole seadus või sõnakõlks valimislubaduses, vaid mõtteviis, mis käib igaühega kaasas kogu aeg. Ja et naised ei pea mingi müütilise täiuslikkuse või õige naise elu poole kogu aeg püüdlema. Kui naised koguaeg nii hirmsasti ei ihaldaks standardile vastata, kaoks ära ka see pidev võistlus. Sest see sunnib meid siiani üksteist kahtlustama, süüdistama, maha tegema. Samade relvadega (mida status quo kasutab) status quo vastu võitlemine mahatampimise ringi ei murra. Peaksime meeles pidama, et kui naised ei kuula üksteist ära, ei ole valmis mõttekalt vaidlema ja arutlema, pole meil lootustki vähendada alavääristamist, mida naised nii üksikuna kui ka grupina pidevalt taluma peavad.