Naiste esindatus kui äärmuspopulistide poliitiline tööriist
Inimõiguste aktivist Maari Põim küsib valimiste eel, kas ja kui palju paistavad konservatiivsete populistlike erakondade platvormidel naiste hääled ja milline on nende kaal.
Lugedes 2023. aasta Riigikogu valimistel kandideerivate EKRE naiskandidaatide seisukohti, võid tabada end mõtlemast: oot, mis partei see nüüd oligi? Nende lubadustes näeme maapiirkondade, sotsiaalhooldekande, majandusliku toimetuleku, keele ja pärandi teemasid. Silma torkab silmatorkamatus: samad mured on kõigil erakondadel. Kas EKRE naised siis (eriti) ei tegelegi vastandumisega?
EKRE naiste poliitilist positsiooni valgustas ka sotsioloog Pille Ubakivi-Hadachi viimases Ariadne Lõngas ilmunud artiklis “EKRE juhtivad naisliikmed konservatiivsuse otsinguil. Elitarismi ja egalitarismi soolistatud paradoks”. Selgub, et EKRE naisleer on jagunenud kaheks: “sotsiaalset heaolu, regionaalset arengut ja võimaluste võrdsust puudutavate, nn egalitaristlike teemade” leer, ja teine leer, millel on tugevam kõlapind ja teatav elitaarne positsioon, mille esindajad tegelevad vastandumisega nn moraaliküsimustes. Nn moraaliküsimustes vastandumise all pidas Ubakivi-Hadachi silmas ilmselt EKRE (ja SAPTKi ning kohati ka Isamaa) vastandumist (laste) seksuaalharidusele, LGBT kooselu küsimustele, naiste ja vähemuste õigustele, abordiõigusele jm – valdkonnad, mille nad ise paigutavad nn “sooideoloogia” alla –, kasutades selleks kristliku kõlbluse kaarti.
Ühelt poolt pole põhjust kahelda EKRE valimisnimekirja naispoliitikute seisukohtade siiruses näiteks maapiirkondades eeldades, justkui naised ise sõna ei saakski ja partei otsustaks nende eest, milliseid seisukohti nad võivad kirja panna. Nii see ilmselt pole. Oluline on märkida, et ehkki teema ise pole parteile uus, peeti paari aasta eest koalitsiooni olles maapiirkondade arengust olulisemaks abielureferendumit ja sarnast eelistust on oodata ka nüüd, eriti kahe Objektiivi käilakuju Vooglaiu ja Järvi üles seadmisega. Teisalt on n-ö pehmemad seisukohad parteile kasulikud, kuna portreteerivad EKREt parteina demokraatlikuma ja mitmepalgelisemana võrreldes nende tagurliku vaenuerakonna kuvandiga. Valijale näidatakse sellega head nägu ja meelitatakse valima seda (nais)valijat, kes muidu peaks EKREt ehk kraad liiga kangeks.
EKRE naiskandidaatide seisukohtadest valimistel paistab, et nende roll ongi püüda parteile neid hääli, mida püüavad kõik erakonnad, ja need seisukohad ei kujuneks partei jaoks peamiseks. Kohe kindlasti ei peegeldu neis EKRE (m)eesliini retoorika, näiteks Helmete klanni, aga ka Vooglaiu ja Järvi positsioonid (ilmselge, et kaks viimast ei asuks Riigikokku valituks osutumise korral sotsiaalhoolekannet ega maaelu edendama, vaid tõstaks fraktsioonis veelgi kõrgemaks prioriteediks SAPTKi agenda). Kõrvalepõikena olgu mainitud, et millegipärast kandideerib Mart Helme Riigikokku mitte poliitiliste seisukohtadega, vaid Eesti Entsüklopeedia sissekandega. Ta ei luba oma valijale üldse mitte midagi. Minu meelest ongi see tal tavaks.
Enamik EKRE vähestest naiskandidaatidest Riigikokku ei pääse. Paremäärmuslikud parteid saadavad valimisnimekirja naispoliitikute seisukohad teadlikult hääli püüdma, ent nende naiste selja tagant paistab peaasjalikult homogeenne meesterivi, kes tänu neile valituks osutub. Nii on saanud naiste esindatusest paremäärmuslaste poliitiline tööriist1, milles silmatorkamatute seisukohtadega naised püüavad parteile hääli, samas kui naissoost poliitikute olemasolu on parteile valuuta, eriti valimistel. Riigikokku lähevad nende naiste asemel teada-tuntud Kaabud ja mõned partei (m)eesliini maitse järgi valitud esinumbritest naispoliitikud.
Ubakivi-Hadachi mainitud nn moraaliküsimustes on EKRE esinumbritest naistel kõige lihtsam ja valutum tippu pääseda, sest see ühtib partei (mees)ladviku retoorika ja poliitilise ambitsiooniga. Erinevalt eelpool mainitud sotsiaalhoolekande ja maaelu eest seisvatest EKRE naispoliitikutest valimisnimekirjades on esinumbriest EKRE naiste ülesanne Riigikogus radikaalsete vaadetega meessoost esinumbrite tööd sõnas ja teos toetada.
Üldiselt on nii meil kui mujal tavaks, et paremäärmuslike parteide naised lõikavad soolisest võrdõiguslikkusest tegelikult kasu, kuna nende enda esindatus on selle kaudu aktsepteeritum ning laiem avalikkus soovib neis näha paljulubavat arengut – näe, paremäärmuslik partei ei välistagi naisi ega arva, et nende ainuõige koht on kodus! Osale valijatest legitimeerib naiste kaasamine nende endi vastu suunatud poliitikat ja teisele osale valijatest muudavad paremäärmuslikud naised oma erakonna vormiliselt liberaalsemaks, ehkki partei sees on esikohal ikka Helmete klanni retoorika.
Teisalt on esinumbritest paremäärmuslikel naispoliitikutel lihtsam sõna võtta n-ö trollikindlatel teemadel – iive, lastehoid, sisserändajatele ja vähemustele vastandumine –, sest sellega ei saa nad endale kaela tonnide kaupa ähvarduskirju. Sama efekt toimib ka siis, kui räägid maapiirkondadest. Kui trollid väga ei ründa, võib poliitikupõli tunduda ju täitsa lahe, ja valutum kui naistel, kes püüavad ühiskonda progressiivselt edendada. Seda, et n-ö moraaliküsimustes vastanduvatel naistel tundub olevat üldiselt turvalisem poliitikukarjääri kasuks valida, soosib praegune poliitkultuur ja sõnaruum. Samas on needsamad naised tihti kurtnud peavoolumeedia kriitika üle nende aadressil.
EKRE naispoliitikutel on niisiis täita erinev roll: kui esinumbritest naispoliitikud kiidavad oma fraktsiooni meesladvikule Riigikogu saalis takka, siis naised valimisnimekirjades kindlustavad ladviku võimulepääsu, ent nende seisukohad ei oma partei sees positsiooni ning on partei jaoks eeskätt instrument tähtsa meesterivi võimule upitamiseks.
