Niristades muudatusi doonorisüsteemi

swxxii. Flickr CC

See on pikem lugemine, nii et valmista endale heaga tassike teed.

Olen liigutatud, kui palju arutelu mu viimane artikkel ärgitas: kümned kommentaarid foorumis “Virginia Woolf sind ei karda!”, vastused verekeskuselt ja sotsiaalministeeriumist ning artikkel Eesti Ekspressis. Aga kui arvate, et rohkem enam midagi lisada pole, siis eksite. Ma tõestan vastupidist.

Pidasin Dr Kullastega, Põhja-Eesti Verekeskuse juhatajaga maha pika vestluse, mille käigus vastas ta lahkelt kõigile mu küsimustele vereloovutuse selliste piirangute kohta, mis erinevad WHO 2012. aastal väljastatud doonori sobivuse juhistes sätestatust. Alustasime vestlust, rääkides välismaalasest doonorite välistamisest, kes on elanud Eestis vähem kui 12 kuud.

Meie kollektiivne “õigus” kuuluda

Võrreldes teiste Euroopa riikidega, kus vereloovutus on piiratud riigis elatud ajaga (harilikult 2–3 kuud), rakendab Eesti märksa rangemat, 12-kuulist ajapiirangut.

Dr Kullaste rõhutas, et mõnel juhul, näiteks siis, kui veres on avastatud nakkustekitajad, on tarvis tagada kontaktivõimalus doonoriga ja see on võimalik juhul, kui doonoril on Eestiga pikaajalised sidemed. Talle tundus ebaoluline, et vere eluiga on vaid 35 päeva, ja see, et ainult plasmat säilitatakse pikemat aega. Kas poleks mõistlik lubada lühiajalistel residentidel loovutada verd, aga mitte plasmat?

“Vaadake, praegu süsteem toimib. Meie ülesanne on tagada haiglatele ohutu ja piisav kogus verd. See ei ole probleem, kui sinu veri jääb siin annetamata. Tegemist on su eramurega praegu. See on väga aus vastus. Kui välismaalased moodustaksid kümnendiku eestlastest, siis muutuks see grupp meile väga oluliseks.”

Ja tal on õigus. Ma ei taha võidelda oma personaalse õiguse eest anda verd. Aga see pole kõik. Me mõlemad hoolime vere kvaliteedist ja patsientide tervisest, kuid me oleme eri meelel, milliste vahenditega seda tagada. Mina arvan, et juhuslikud ja ebajärjekindlad nõuded on tõsine probleem vähemalt kolmel viisil. Esiteks, kui on tähtis tagada kontaktivõimalus doonoriga, siis praegune süsteem seda kuigi hästi ei toeta, sest Eesti kodanikest doonoritelt riigis elamist ei nõuta. Kui see pole oluline, siis välismaalaste doonoriverest keeldumine ei ole selgesti põhjendatud. Teiseks, kui doonorile, kelle verest on keeldutud, ei ole antud selle kohta selget ja põhjendatud selgitust ning võimalust küsimusi esitada, siis see inimene tõenäoliselt loobub proovimast verd uuesti anda. Aga mis kõige olulisem — ja see on minu põhiargument –, kui doonorid näevad, et sobivuskriteeriumid on juhuslikud, ebaõiglased või totrad, ei ole nad ausad ning patsientide tervis ja vere kvaliteet on ohus. Kui meil poleks doonorite ausust vaja, siis ei kasutataks verekeskustes küsimustikke, vaid toetutaks üksnes vere analüüsile. Aga analüüsid võivad eksitavaid vastuseid anda ja arstid teavad seda. Vere kvaliteeti saab tagada küsimustikke ja analüüse kombineerides.

Seejärel liikusime teiste näidete juurde, milles Eesti sobivuskriteeriumid WHO juhendi omadest erinevad. Väikesel grupil potentsiaalsetest doonoritest on geneetiline nahahaigus psoriaas. Eesti süsteem keeldub psoriaasiga isikutest lõplikult, sõltumata sellest, kas nad võtavad ravimit või mitte. Dr Kullaste sõnul arutati psoriaasihaigete doonoriverest keeldumist Eestis ning kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus toetas selle keelu eemaldamist, siis Tartu Ülikooli Kliinikumi Verekeskus ja teised verekeskused olid selle vastu. Kullaste arvas, et ta saab teema uuesti arutlusele tuua ja ma usun, et ta seda teeb.

Mattia Belletti
Foto: Mattia Belletti, Flickr, CC

Stigmad ja eelarvamused meditsiinilisi fakte asendamas

Antidepressantide kasutamine aga mõjutab juba märksa suuremat potentsiaalsete doonorite hulka. Meditsiinilist põhjust antidepressante kasutavatelt inimestelt doonorivere võtmist ajutiselt (kuni nädal on ravikuuri lõppemisest möödunud) piirata ei ole. Dr Kullaste ei olnud päris kindel, mis põhjusel see piirang kehtib, aga ta välistas, et see on seotud stigmaga vaimsete häirete suhtes. Verekeskuse juhatajalt aga eeldaks, et ta teab, miks üks või teine sobivusnõue on seatud.

WHO juhiste järgi sobivad doonorid, kellel on ärevus- või meeleoluhäire, nagu depressioon, bipolaarne häire, verd andma, kui on tagatud, et nad on stabiilsed ja tunnevad end hästi, sõltumata nende ravimist (62). Dr Kullaste täiendas oma vastust hiljem meiliga, kus ta ütleb järgmist:

„Antidepressantidel, nagu ka teistel ravimitel, võivad esineda ka kõrvalmõjud ning ühenädalane piirang vereloovutusele pärast nende tarvitamist on kehtestatud seetõttu, et anda doonorile aega taastumiseks  ning üks nädal on piisav aeg selleks, et loovutatud veres poleks ravimi jälgi (mõtleme patsiendile).“

Suhtumine on murettekitav, sest see vastus jätab mulje, nagu poleks Eesti vereloovutamise nõuded loodud, toetudes meditsiinilistele põhjendustele, vaid laialivalguvale arusaamisele sellest, kuidas ravimid ja keha füsioloogia töötab, või isegi eelarvamustele.

Ja kas te arvasite, et eelarvamused tätoveeringute ja piercing’u suhtes on minevikuhõlma vajunud? Ei paista sedamoodi. Eestis peavad doonorid pärast tätoveeringu või piercing’u saamist ootama neli kuud, et verd anda, kuigi nõeltega tehtavate muude mittemeditsiiniliste protseduuride, näiteks nõelravi puhul on piirangud teistsugused. Nõelravi korral pead sa ootama neli kuud vaid siis, kui on kasutatud korduvkasutatavaid nõelu. Kui nõelad on ühekordsed, siis võib kasvõi järgmisel päeval verd loovutama minna. Sellisel moel on patsiendid ohus, kuna nõelravi on ilma tõenduseta esitatud kui midagi turvalisemat ja tunnustatumat kui piercing.

Kui olla aus, siis leidub ka punkte, milles Eesti sobivusreeglid on liberaalsemad kui WHO soovitab. Eestis on valuvaigistite (aspiriin, ibuprofeen jt) tarvitamise korral vere loovutamine lubatud, kui on piirdutud 1–2 tabletiga kergema tervisehäire ületamiseks ja ei ole teisi vastunäidustusi. WHO soovitab oodata viis päeva pärast aspiriini kasutamist ja 48 tundi pärast mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (nt ibuprofeeni) tarvitamist, kuna need „pärsivad pöördumatult trombotsüütide agregatsiooni“. Kui ma selle kriteeriumi kohta küsisin, siis Dr Kullaste selgitus oli järgmine: „Kaks tabletti ei saa trombotsüüte mõjutada, see kogus on nii väike”.

European Parliament
Foto: European Parliament, Flickr CC

See sugu

Ja nüüd selle osa juurde, mida te kõik olete oodanud: sooga seotud aspektid. Huvitaval kombel usuvad mõned inimesed tõepoolest, et feministid mõtlevad probleeme välja, et nendega siis võidelda. Mina aga unistan, et saabuks aeg, kui ma enam ei leia igapäevaelust võitluseks inspiratsiooni. Kõigepealt tahan öelda, et verekeskuse nõuetes on naiste-spetsiifilised* sobivusnõuded, mida ma tõesti ei pea diskrimineerivaks. Näiteks ajutine kuuekuuline piirang rasedatele või imetavatele naistele. Need nõuded on määratud, pidades silmas ohutust ja minu arvamus siin nendega vastuollu ei lähe.

Kahjuks võib muude sooga seotud nõuete kohta öelda, et need olid liiased. Näiteks rasestumisvastaste vahendite kasutamine; ja siin oli vereloovutusreeglid vastuolulised. Nõuetest sai lugeda, et kontraseptiive kasutades oled sa ajutiselt sobimatu verd loovutama, aga teiselt veebilehelt lugesime, et rasestumisvastase vahendite kasutamine ei piira vere loovutamist kuidagi. Dr Kullaste nõustus, et tegemist on veaga ja lubas, et see parandatakse. Ta on oma lubadust pidanud ja muudatus on veebilehel olemas. Nüüd tuleb vaid doonorikeskuse töötajad ja potentsiaalsed doonorid ka muudatustega kurssi viia.

Segane info ja piiratud arusaam sellest, kuidas kontraseptiivid naise vere kvaliteeti mõjutavad ei ole üllatav, kui jõuame punktini, mis ütleb, et naised ei saa anda verd menstruatsiooni ajal ja kolm päeva pärast seda. „See on puhtalt füsioloogiline,“ oli Dr Kullaste vastus. Reegel olevat põhjendatud doonori tervist silmas pidades, kuna ta kaotab verd, mitte verd saava patsiendi ohutuse pärast. Aga verekaotus menstruatsioonil ei ole ohtlik ja WHO juhend soovitab võtta menstrueerivad doonorid vastu juhul, kui nad tunnevad end hästi ja nende hemoglobiinitase vastab vereloovutuseks kehtestatud miinimumile. Hemoglobiinitaset saab kontrollida lihtsa ja odava protseduuriga kohapeal, mida tehakse verekeskustes niikuinii. Seega, argument, et mõned doonorid kaotavad menstruatsiooni käigus suure koguse verd ja võivad veelgi rohkema verekaotuse pärast kannatada, ei ole õige.  

Viimasena tabas mind üllatus, kui sain teada, et Eestis ei lubata naisi afereesidoonoriks. Ma olen loovutanud plasmat üle 20 korra ja minu jaoks on naeruväärne, et Eesti ei soovi mu plasmat lihtsalt sellepärast, et mul on tuss. Verekeskuse ametlik põhjendus on järgmine:

„Miks plasmafereesiks sobivad vaid meesdoonorid? Kuna naistel leidub seoses rasedustega veres sagedamini antikehasid inimese leukotsüütantigeeni vastu, mis võivad vereülekandel põhjustada harvaesineva raske transfusioonireaktsiooni, siis sobivad protseduuriks eelkõige mehed. Lisaks sellele peavad afereesidoonoril olema protseduuriks sobilikud hästi nähtavad veenid ja soovituslik kehakaal vähemalt 60 kg.“

Huvitav, kas „hästi nähtavad veenid“ ja „60 kg“ on lisatud sooviga öelda, et sellistele kriteeriumitele vastavaid naisi on Eestis niigi vähe… Antikehad, millele viidatakse, võivad põhjustada vereülekandega seotud ägedat kopsude kahju (TRALI) (ja see on veel praegu uurimise all). Kuigi selline risk mõne naise, peamiselt sünnitanud, nurisünnitanud või aborti teinud naise jaoks eksisteerib, siis WHO juhised soovitavad lihtsalt skriinida korduvsünnitanud naissoost doonoreid, et antikehi leida. Kui verekeskusel pole siiski raha selliseid teste teha, siis saab doonoriks lubada naisi, kes pole olnud rasedad või teinud aborti või nurisünnitanud. See oleks uuendus, mis ei maksa midagi ja mida saab väikese pingutusega rakendada, kuid mis suurendaks potentsiaalsete afereesidoonorite arvu, mis omakorda muudaks reeglid õiglasemaks ja vähem suvaliseks. Aga nagu ma aru saan, ollakse muutuste suhtes tõrges.

Dr Kullaste tõi välja, et plasma vastu võtmine naiselt ei kujuta endast mingit ohtu, kui plasmat kasutatakse ravimite valmistamiseks. Seega võib protseduuri muutmine säästa Eestile raha, kuna vastasel juhul tuleb vajaminev plasma osta eraettevõtetelt. See panustaks ka ohutusse, kuna plasma, mida ostetakse doonoritele maksvatelt ettevõtetelt, võib olla ohtlik (eriti, kui see tuleb USAst). Kui muudatust ei kannusta soov lõpetada diskrimineeriv eelarvamus naiste suhtes, siis äkki teeb seda kasumlikkus? Ja kõigele lisaks on Eestis kokku ainult 518 (meessoost) afereesidoonorit. Pärast mu pealekäimist oli Dr Kullaste nõus: „Olgu. Kui tõesti leidub naisi, kes tahaksid seda teha, siis me saame reeglit muuta, see pole keeruline.”

Seega, XX-inimesed, kellel on Eesti pass või kes on Eesti mullal elanud üle aasta, ja kes kaaluvad üle 60 kilo, ja kellel on hästi nähtavad veenid, kus pulbitseb punane veri, aga kelle tuss ei ole verine, minge ja väljendage oma soovi loovutada vereplasmat!

Ccharmon
Foto: Ccharmn, Flickr CC

Kuigi mu eesmärk ei olnud arutada eluaegset vereloovutuspiirangut meestele, kellel on seksuaalsuhted meestega, tuli see teema siiski jutuks. Ekspressis avaldatud artiklis on Dr Kullaste juba selgitusi jaganud, kuid ma arvan, et meie vestlus lisab sellele täiendust.

Dr Kullaste: „See pole diskriminineerimine seksuaalse sättumuse põhjal. Sellel on anatoomiline põhjus, sest see … pärasool ei ole tegelikult mõeldud seksuaaltegevuseks, ja see hoopis teise ehitusega. See limaskest on väga õhuke ja väga lihtsasti haavatav. Mikrovigastuste kaudu tekib kontakt verega. Ja see on väga ohtlik, sest HIV või see vedelik saab verega kokkupuute. Kui kokkupuudet verega ei ole, siis ei pruugi sa nakkust saada. Seega on põhjus anatoomiline, mitte seksuaalsesse sättumusse puutuv.“

Amaranta/Torian: „Ma olen segaduses … ainult meestel on pärasool?“

(Vaikus)

Dr Kullaste: „Jah, see on hea küsimus. Sest seda tüüpi seksi saab heteroseksuaalsete vahel ka esineda. Aga heteroseksuaalsed inimesed ei ole riskigrupp, sest nende seas ei ole HIV nii levinud, see on märksa levinum homoseksuaalsete inimeste seas ja nemad on riskigrupp. Ja kui riskigrupp praktiseerib sellist tüüpi seksi, anaalseksi, siis on see riskikäitumine. Kuid me saame sõnastust muuta. Sest … tegelikult meil oli Euroopas arutelu ja ma pakkusin välja nii: “Muudame selle ära — mehed, kes seksivad meestega, praktiseerides anaalseksi.” Ja Prantsusmaa vastas mulle eitavalt. Et selline sõnastus ei tundu kena.“

Seega on sul, Eesti, võimalus oma reegleid muuta järgmiselt „ajutine keeld neile, kes on praktiseerinud kaitsmata anaalseksi 4 viimase kuu jooksul“. Nüüd on selleks õige aeg. Selleks ei ole vaja Prantsusmaa luba (pealegi on seal juba reegleid muudetud) ja juhtida muutust Euroopas, lähtudes meditsiinist ja tervest mõistusest.

Meditsiinilisest küljest – mis on riskikäitumine, kas kaitsmata anaalseks või gei olemine? Või on ehk kaitsmata anaalseks ohtlik ainult meessoost geidele? Kas keegi on pakkunud, et äkki võiks kogu Ida-Virumaa elanikkonnale kehtestada eluaegse vereloovutuskeelu? Arvestades, et HIVsse nakatunute arv seal on Euroopa kõrgeimate seas, ei tunduks see nii arutu ettepanek, eksole? Ja eriti arvestades seda, et kõik ei testi ennast HIV suhtes ja osa loovutavad verd, teades, et nad on HIV-postiivsed ja seades niimoodi ohtu teiste inimeste elud. Kas pole riskikäitumise musternäidis hoopis vere loovutamine teadmisega, et sul on nakkushaigus? Või peaks ehk ülejäänud Euroopa keelduma eestlaste ja nende verest, kes on Eestis elanud üle aasta, sest siinsed HIV-näitajad on sellised nagu nad on? Me ise rakendame sarnast printsiipi Suurbritanniale, sest seal on möllanud Creutzfeldt-Jakobi (hullu lehma) tõbi. Kas see oleks õiglane, mõistlik ja meditsiiniliselt põhjendatud?

Ärge saage minust valesti aru, ma ei toeta mainitud inimestele doonorvere andmise keeldu. Vastupidi, ma olen selle vastu, et meestega seksivate meestel, inimestel, kes kasutavad nõelaga süstitavaid uimasteid või kes vahetavad raha või uimasteid seksi vastu, oleks eluks ajaks doonorivere andmine keelatud. Jah, uimastitite süstimine ja sekstöö kätkevad endas suuri riske, samamoodi kaitsmata anaalseks. Jah, ma arvan, et on mõistlik ajutiselt keelata loovutada verd neil, kes mainitud käitumisviise praktiseerivad. Aga mis kõige olulisem — ma ei välistaks neid eluks ajaks. Ma soovin, et nad saaksid avatult ja turvaliselt rääkida oma vajadustest ja käitumispraktikatest, ma tahan, et nad kannaksid oma tervise eest hoolt ja et nad ootaksid, kuni nende tervis on vere andmiseks valmis. Ma soovin, et võimalikud doonorid usaldaksid oma arste, sest see on ainus viis, kuidas vereloovutusse suhtuda.

Viimane kommentaar puudutab sõnavara: verekeskuse sõnastus stigmatiseerib. Inglise keeles kasutatakse veebilehel sõnu „prostitutes“ ja “drug abusers“ (eesti k „prostituudid” ja „narkomaanid“, vene k „проститутки“, „наркоманы“), mida võiksid asendada „sex worker“ ja „drug user“ (eesti keeles „sekstöötaja“ ja „uimastikasutaja“).

Pärast mu eelmist artiklit kommenteerisid mõned vihaselt: „Miks ta  üldse hoolib?“, nagu ma tahtnuksin midagi Eestilt ära võtta oma sooviga verd loovutada. Miks ma hoolin? Sest ma hoolin. Hoolin inimestest, mitte rahvustest. Ja kui ma küsisin, et miks menstruatsiooni ajal on vereloovutus keelatud, siis Dr Kullaste vastas mulle: „Ma poleks kunagi arvanud, et see on ka probleem.“ Ma olen veendunud, et vahel me vajame kellegi teise perspektiivi, et oma maailma värskena näha.

Lõpetuseks, kui kogu diskussioon on suunatud doonorinõuetele ja sellele, mis on ohtlik ja mis ohutu, siis kipume unustama ühe väga olulise asja: verekeskustes valedetektoreid ei kasutata.

MÄRKUSED

*Olen teadlik, et sõnade „naine” ja „mees“ kasutamine selles artiklis on cisnormatiivne, aga ma tahan, et artikli sisu oleks selge laiemale auditooriumile. Samas tahaksin ma väga teada, kuidas verekeskuses ja meditsiiniteenuste osutamisel transinimesi vastu võetakse, seega kontakteeruge minuga, kui soovite oma lugu jagada.

Täiendus! Vt edasist arengut 1. veebruaril 2016 avaldatud uudisest.

Autoriga kontakteerumiseks kirjuta meile info@feministeerium.ee

0
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Sõnastik: kupsik

Kupsik ehk menstruaalanum (ingl menstrual cup) on menstruaalhügieenitoode, mis kogub menstruaalverd. Kasutamiseks tuleb see kokku murda, sarnaselt tampooniga tuppe asetada…

Kui Muumitroll läheks valima

Hiljuti võtsin kodusest raamatuvirnast taas Tove Janssoni muumilugude raamatu, nagu ma ikka teen, kui tahan vaheldust lugemismaterjalile päevakajalistel teemadel, professionaalselt…