Nõusolekuseadus ajakohastab seksuaalvägivalla mõistet

Eesti on valmis nõusolekuseaduseks. Isegi, kui suudame ennetustegevusega viia ohvrite määra ainult ühe inimeseni aastas, väärib ka see üksainus inimene seaduse sõnastamist parimal võimalikul viisil.

Vägistajad ei tegele niivõrd ohvri tahte murdmise kui selle lahustamisega, et seda siis lihtsalt eirata. Mõnikord ka oportunistlikult. Filmides näidatav vägivallatsemine on haruldane, vaikimine ja vastupanu puudumine aga norm. Ellujäämisinstinkt soovitab tugevamale mitte vastu hakata ja vastuhakkavad ohvrid saavadki sagedamini vigastusi.

Seksuaalvägivalla regulatsioon on õiglane siis, kui see peegeldab reaalsust, mitte ei lähtu vägistamismüütidest. Seks on konsensuslik tegevus ehk selle vajalik tingimus on kõigi osapoolte eelnev nõusolek. Sellest saavad eestlased aru. Nüüd on aeg seadus järele aidata.

Pelk plaaster ei aita

Seaduse silmis tähendab vaikimine nõusolekut. Isegi kui me ütleme, et edaspidi loeme tardumisreaktsiooni alati abitusseisundiks ja „parandame praktikat”, jätkab see sama mustrit, kus norm on ohvri vastuhakk, tema vaikimine ja vägistamise talumine erandid. Nii leiame end edaspidigi olukorrast, kus ohvri enda ees arutatakse, kas tema tardumine oli põhjendatud, sest teises toas olid ju inimesed. Või kägistamise korral vastatakse: sa ju ei öelnud, et ei soovi „jõulist seksi”. Kuhu jääb sellisel juhul nõusolek?

Kehtiva seaduse ja uue eelnõu põhimõtteline erinevus seisneb selles, et praegu ongi ühel osapoolel õigus teise vajadusi mitte arvesse võtta, kuni talle pole ühetimõistetavalt vastu hakatud. Kuid kui saad magamistoas peksa, siis ei küsita esmalt, kas sa ikka ütlesid, et peksa ei taha saada. Sest eeldatakse, et ei taha. Nii tavas kui õigusruumis on vaikeseisund ikka nõusoleku puudumine. Miks siis eeldatakse soovi seksida?

Uue seadusega tuleb vaidluse keskmesse, kas seksuaalsuhe oli konsensuslik: mis moodi ja millele nõusolek anti ning kuidas sellest aru saadi. Selle asemel, et kohe küsida ohvrilt, kas ta ikka „ei” ütles, on kõige asjakohasem hoopist talt uurida, kuidas temalt nõusolekut küsiti. See vahe ei ole pelgalt kosmeetiline, vaid väljendab selget väärtusnihet vägistamise käsitluses.

Eesti ei sahmerda

Me ei tegele jalgratta leiutamisega ega ole rutanud esimesena enda seadust muutma. Oleme Istanbuli konventsiooni allkirjastanute seas hoopis ühed viimastest, kellel veel pole nõusolekuseadust. 

Ka meie väärtushoiakud on juba muutunud. Eestis on avaldatud mitu uuringut, mis näitavad, et ülekaalukalt on enamiku inimeste jaoks selge, et seksiks on vajalik kõigi poolte nõusolek. Ja pole ka ime! Seksuaalharidus on juba ammu nõusolekupõhine, olgugi et kooliti ebaühtlane. Nõusolekuseaduse üle tihedamat arutelu on Eestis olnud juba neli aastat. Lisaks spetsialistidele ja ajakirjandusele on teemat käsitlenud Linnateater, Kinoteater, Arvamusfestival ja tulevikus ka Draamateater.

Eelnõuga ei karistata kehvi suhtlejaid

Oskamatuid suhtlejaid selle muudatusega karistama ei hakata, sest kohus peab olema veendunud, et teise nõusolekuta seksuaalakte pani süüdistatav toime tahtlikult. „Tahtlikult” tähendab, et inimene kas plaanis tegu ette, tegutses hetke ajel või teadis, et teine väga tõenäoliselt ei taha seksida, kuid viis teo ikkagi lõpuni.

Kui keegi mõistab enda partneri kehakeelt valesti, kirjeldab see hoopis siirast eksimust ega ole järelikult karistatav. Ehk eelnõu järgi jookseb piir lubatu ja lubamatu vahel sealt, kust praegugi: inimese süüdimõistmine eeldab, et ta pidas tõenäoliseks, et teine pool ei soovi penetratiivse või muul moel sugulise iseloomuga teos osaline olla, aga jätkas sellest hoolimata oma tegevust.

Praegu jookseb piir lubatu ja keelatu vahel seal, et inimene peab vähemalt ise uskuma, et temaga taheti seksida. Eesti ei muuda seega vägistamist „hooletu teo“ eest karistatavaks, nagu see on mõnes riigis (näiteks Rootsis ja Horvaatias). Samuti ei nõua seda ükski rahvusvaheline leping, millega liitunud oleme.

Õigusselgusest

Riigikohus tegi eelmisel aastal otsuse, mis käib uue eelnõuga ühte jalga. Selles rõhutati, et „nõusolek suguühteks peab olemas olema nii ühtesse astumisel kui ka selle toimumise ajal ja katma kõiki selle asjaolusid”. See tähendab, et nõusolek antakse spetsiifilise teo tegemiseks. 

Näiteks nõustumine kellelegi pärast pidu külla minna ei ole ühtlasi nõustumine temaga seksida, nagu ka nõustumine temaga seksida ei tähenda nõustumist temaga vägivaldselt seksida. Lahend oli nõusoleku selgitamisel suur samm edasi. Nüüd tulevad juurde eelnõu, selle seletuskiri, koolitamine ning ka teiste riikide praktika. 

Kriitikud sooviksid jätta seaduse sõnastuse samaks, aga sisustada see konventsiooni vaimus ehk nõusolekupõhiselt, laiendades ka abitusseisundi mõistet. Nii oleks aga õigusselguse probleem hoopis sügavam, kirjutab Soome õigusteadlane Otava Piha. „Kui õiguslik tõlgendamine lähtub nõusolekust, siis peaks ka seadus olema nõusolekupõhine,” nendib Piha. 

Eesti karistusõigus vajab uuendust, mis peegeldab tänapäevast arusaama seksist kui vastastikusel nõusolekul põhinevast teost. Nõusolekuseadus ei loo uusi ohtusid süütutele, vaid nihutab fookuse õigustatult sellele, kas inimesed toimuvat päriselt tahtsid.

Artikkel ilmus algselt Eesti Päevalehes.