Õiglase kaubanduse porno

Eetilise porno mõiste on illusioon ja #payforyourporn-kampaania ei ole feministlik, kuulutab nišipornot tootev kollektiiv Meow Meow. Feministeerium käis 13. Berliini pornofilmifestivalil uurimas, millest pornoloojad ise räägivad.

Pornotööstuse lemmikud 2010ndatel on ehtsus ja eetika. Videotes on taustal näha raamatuid, kunsti, kass siblib jalus ja ajab esinejaid naerma. Videote lõpus võib näha making-of klippe, kus esinejad räägivad, kuidas nad ennast pärast filmimist tunnevad. Selline autentsus on tavaliselt teadlikult loodud illusioon, nagu ka kõik muu meelelahutustööstuses. Ehtsus ei tähenda, et filmimine ei oleks töö. Sellise loomuliku ja eetilise visuaalsuse reklaamimine on praegu omane väga erinevatele pornotegijatele, tee-seda-ise-projektidest professionaalideni.

Ebapädevad võrdlused

”Kas nii-öelda eetilist pornot võib võrrelda õiglase kaubanduse kohviga, kui neid müüakse samade sõnadega?”, küsib Berliinist pärit pornokollektiiv Meow Meow ja toob sellega Slavoj Žižeki teooria pornomaastikule. Nii Starbucksi õiglase kaubanduse kohvi kui ka eetilist pornot ostes ostab tarbija ka ideoloogiat, väärtusi ja mõttemaailma.

Fair trade’i mõiste on laiatarbekaubandusest levinud teistele aladele ja töötab nendes tihti ainult reklaamitrikina. Igaüks võib seda kasutada, sest erinevalt kohvist pole pornotööstuses kindlaid kriteeriume, mis määratlevad eetilisuse ja ehtsuse. Iga looja väärtused ja töömeetmed selguvad ainult nende tegevust lähemalt uurides.

Pornotööstus meelelahutusena reageerib turu muutustele ja tarbijate nõudlusele. Fair trade’i laine fookuses on keskklassi vajadused ja tarbija vajadus puhtama südametunnistuse järele. Porno eetilisusel ja feministlikkusel ei ole otsest mõju kapitalistliku süsteemi korraldusele, samas üksikisiku tasemel võib see muuta tarbimisharjumusi.

Fair trade’i antireklaamimärk. Illustratsioon Meow Meow kollektiivilt

Lisaks tarbijatele on ka meedia porno uue suuna üle rõõmustanud. Guugeldades võib kergesti leida kümneid elustiili- ja naistelehtede lugusid, kuidas ehtsat pornot leida ja eetiliselt tarbida. Nende lugude järgi on eetiline porno alati õpetlik, see ei objektifitseeri ega kasuta naisi ära. Selles esinevad päris paarid ja esinejatel ei ole Botoxit, silikoone ega muud kunstlikku, samuti ei kasutata stimuleerivaid aineid. Sellises pornos ei näe vaataja valeorgasme ning niisugune porno on naisi inspireeriv ja uudne. Kõigele eeltoodule lisaks on porno eest maksmine feministlik ja kuna tegemist ju ei ole töö, vaid naudinguga, siis kõik on alati terved ja rõõmsad.

Eetilisuse märksõna garantiid ei anna

Meow Meow pornokollektiivi liige Theo Meow võtab asja lühidalt kokku: ”Bullshit. Igasuguse porno tegemisel võib midagi viltu minna. Eetilisuse tempel ei garanteeri paremaid töötingimusi. Ükskõik, kes võib kutsuda oma loomingut eetiliseks. Eetilisus ei ole mingi kivisse raiutud seisund, see on pidev läbirääkimine. Porno tegijatena võime me ainult pürgida vastutuslikuma ja eetilisema töökultuuri suunas.”

Kaader filmist “Polylux”. Pildid kollektiivi liige Vevero. Foto Meow Meow kollektiivilt

Nišiporno tegijad soovivad vaatajate ootustele vastamise asemel pigem esitada neile väljakutse. Meow Meow kollektiiv juhendab reklaamlausetesse uskumise asemel tarbijat uurima pornoloojate väärtusi ja töötingimusi ning nendega suhestuma. Rühmituse loodud üldised kriteeriumid eetilisemale ja vastutuslikumale pornole on vastastikune nõusolek (consent), turvalisus, piisav tasu ja hoolitsus. Vastastikune nõusolek tähendab sisuliselt seda, et on piisavalt aega läbirääkimistele; et tegemist on töökollektiiviga, kus teineteise piire austatakse ja et esinejatel on võimalus keelduda. Need neli kriteeriumit ei täitu täiuslikult pea kunagi, aga võiksid olla juhtnööriks, mille suunas pürgida.

Suur osa nišipornoprojektidest tehakse väga väikese eelarvega, nii et kõigile osapooltele on raske garanteerida ühetaolisi võimalusi ja korralikku tasu. Nii kasutavadki osa tootjatest ühisrahastust ja koguvad annetusi. Rahastusprojektidesse panustaja ei ole passiivne tarbija, kuna tegijad uurivad regulaarselt vaatajate soovide ja ideede kohta, muutes nii traditsioonilist tootja-tarbija suhet. Väikestes projektides võivad tarbijad täiesti teistmoodi osaleda juba protsessi käigus ja jagada kultuurilisi ja majanduslikke valikuid ja väärtusi. Kahjuks ei soostu ühisrahastusteenust pakkuvad platvormid alati pornoprojekte avaldama. Põhjuseks võib olla näiteks see, et teenusepakkuja asukohariigis on porno keelatud tegevus või lihtsalt see, et porno ei sobi firma imagoga.

Pornovaataja süütunne

Pornol on niigi vilets maine. Ainult väga väike osa vaatajatest maksab porno eest. Põhjuseid on palju: saadaval on mustmiljon tasuta materjali, tasumine võib olla kallis ja keeruline ning jätta jälgi. Porno eest maksmine on ikka veel ka stigmatiseeritud. Inimesed saavad porno vaatamisest rahuldust, kuid tunnevad pärast selle vaatamist süü- ja häbitunnet. Ka arusaama endast kui seksitöös kaudsest osalejast võib olla raske vastu võtta.

Eetilise porno bullshit-bingo. Illustratsioon kollektiivilt Meow Meow

Sotsiaalmeedias liikuv #payforyourporn-kampaania on saanud endale feministliku maine. Kampaania taustal on siiski keskmise suurusega ja suured pornotootjad, kes kuulutavad, et pornotööstus lakkab olemast, kui tarbijad porno eest ei maksta. Kampaania annab ka mõista, et raha garanteerib porno kvaliteedi. Tegemist on siiski pigem reklaamikampaaniaga, kus tootjad kaitsevad oma autoriõigusi ja üritavad takistada tasuta porno levikut.

Tegelikkuses küsivad raha ja jagavad tasuta materjale nii suured pornot vahendavad veebilehed (tube sites) kui ka pisikesed tee-seda-ise tüüpi tegijad. Vägevad kontsernid teenivad kasumit ja väikesed kollektiivid üritavad osagi oma kuludest katta. Mõned nišipornoloojad hangivad endale vahenduslehtedele konto, et oma erilisemat toodet reklaamida ja kergemini vaatajaskonnani jõuda. Pornot vahendavad veebilehed on aga probleemsed, sest üldjuhul nad ei vastuta üleslaetud materjali eest.

Rühmituse Meow Meow liikmed soovitavad oma manifestis pornot varastada, kui selleks on vajadus: ”Kuum ja räpane porno peaks olema kõikidele kättesaadav, kuid kõrged liikmemaksud teevad pornost keskklassi luksustoote. Kui sul ei ole selleks raha, siis me ei süüdista sind, kui seda varastad.”

Lihtsat vastandust hea-halb pole mõtet teha

Vastutuse ja eetilisuse esiletoomine loob teadmatus tarbijas vastasseisu, kus eksisteerib ainult hea ja halb porno. Pahad on mainstream-porno tegijad ja head igasuguse nišiporno tootjad. Isegi hulk feministe rõhutab sellist lõhet. Laiatarbepornoga peetakse silmas eelkõige heteroseksuaalsele cis–soolistele meestele suunatud materjali. Mainstream laiemalt tähendab tihti vahendusveebilehtedel levitatavat suurte ja keskmise suurusega pornotootjate materjali, mis sisaldab ka hulganisti geipornot.

Suurima queer’i porno tootja, USA Pink and White Productions looja lavastaja-dramaturg Sophie Louise Houston rõhutab, et ei ole olemas nii-öelda head ja halba pornot. Sellise jaotuse tegemine on kahjulik kogu alale.

”Tegutseda saab eri ressursside ja meetoditega, aga need ei tee ühestki pornomaterjalist automaatselt head või paha. Pornos on mitmesuguseid stiile ja kategooriaid, erinevaid tegijaid ja vaatajaid. Võib rääkida mainstream’ist ja alternatiivsest pornost, aga ühte ei või liigitada pelgalt heaks ja teist ebaeetiliseks.”