Seaduses tuleks kuritegusid kirjeldada võimalikult täpselt: kui vägistamisloogika on nõusolekupõhine, peaks sellest lähtuma ka seadusandluses

Teadur Otava Piha kirjutab Soome näitel, et kui vägistamise keskmes on nõusoleku puudumine, peab ka seadus seda selgelt väljendama – see aitaks kaitsta ühtviisi nii ohvrite kui ka kahtlustatavate õigusi.

_

Noor naine istus kümblustünnis ühe mehe süles, kellega ta oli flirtinud. Nende ümber olid teised inimesed, kes omavahel vestlesid. Ühtäkki tundis naine, kuidas mehe käsi liikus tema jalgevahele. Naine ei osanud sellele esiti kuidagi reageerida – ta ei tahtnud olukorrale tähelepanu tõmmata, sest see oleks olnud piinlik. Siis torkas mees oma sõrmed naise sisse. Seepeale tõmbus naine eemale ja lahkus kümblustünnist. Seda meest ei mõistetud süüdi üheski kuriteos.

_

16-aastane noor pidutses erakorteris koos väikese seltskonnaga. Järsku hakkasid kaks noormeest 16-aastast suudlema ja puudutama ning käskisid tal riided seljast võtta. Mõlemad mehed olid temaga suguühtes. Need mehed mõisteti õigeks, sest esimese astme kohus leidis: „See, kui seksuaalpartner ütleb enne suguühet või suguühete vahel „Ei, ma ei taha“, ei ole teisele isikule tingimata piisav märguanne, et puudub nõusolek ja valmisolek seksi jätkata.“

_

„Ohver ei öelnud, et kahtlusalune takistas teda voodist lahkumast. Siin on küsimus pigem väsimus- ja iiveldustundes. Minu tõlgenduse järgi ei olnud ohver hirmu tõttu või muul põhjusel sellises abitusseisundis, et ta ei oleks saanud suguühte vältimiseks näiteks voodist lahkuda.“ See oli prokuröri otsus asja lõpetamise kohta.

_

Ülaltoodud näited pärinevad kohtuasjadest, millega ma tutvusin, kui koostasin uurimistööd vägistamise ja seksuaalse kuritarvitamise kohta Soomes enne seda, kui jõustus 2023. aasta seadusemuudatus, mis muutis vägistamise käsitluse nõusolekupõhiseks. Mõnda üksikasja on muudetud, et tagada poolte anonüümsus. Igas asjas leidis kohus või prokurör, et juhtunu ei vastanud vägistamise määratlusele.

Vana seadusesätte kohaselt sarnanes Soome vägistamise määratlus Eestis kehtiva määratlusega: vägistamine oli suguühtesse sundimine vägivalla või ähvardusega või ohvri abitut seisundit ära kasutades. Kuni 2018. aastani oli Soome justiitsministeerium seisukohal, et sunnipõhine määratlus hõlmab praktikas ka nõusolekuta suguühet, mistõttu puudub vajadus seadust muuta. Minu Soome Amnesty jaoks tehtud uurimusest nähtus, et see veendumus oli ekslik. Uurimust koostades ilmnes kolm probleemi:

1. sunnipõhine mudel ei hõlmanud kõiki olukordi, kus nõusolekut ei antud;

2. osa prokuröre ja kohtunikke pani nõusoleku puudumisele suuremat rõhku kui teised, nii et seadust tõlgendati ebaühtlaselt;

3. nõusoleku puudumist otsivad prokurörid ja kohtunikud pidid mõnikord asja vägivalla või abituse keelde pakendama, mistõttu seaduse tõlgendamine näis jäävat üsna kaugele sellest, kuidas tavapäraselt seadusesätte sõnastusest aru saadi.

Need kolm probleemi on omavahel seotud ning üleminek nõusolekupõhisele sõnastusele aitas minu hinnangul eelkõige vähendada esimest ja kolmandat probleemi.

Soomes varem kehtinud määratlus sarnaneb üldjoontes Eestis praegu kehtiva määratlusega, mille järgi on vägistamine inimese tahte vastaselt ja vägivallaga temaga suguühtesse astumine või tema seisundi ärakasutamine, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama.

Eestis hõlmab vägivald ka ähvardusi (KarS § 120) ja kehalist väärkohtlemist (KarS § 121), kuid seda tõlgendatakse kitsamalt kui Soomes. (Füüsilist) võimetust end kaitsta ja (vaimset) võimetust toimunust aru saada võib üheskoos mõista kui abitust. Abituse määratlus oli Soomes siiski konkreetsem, nii et Eestis hõlmab see teoreetiliselt mõnevõrra suuremat hulka juhtumeid. Näiteks pole Eestis abituse mõiste piiratud loeteluga tingimustest, millest abitus peab tulenema. Arvestades nii sarnasusi kui ka Eesti määratluse avatust, võib siiski oletada, et vähemalt mõni probleem on mõlemas riigis ühine.

Esimene probleem: määratlus ei hõlma kõiki nõusoleku puudumise juhtumeid, millega rikutakse õigust seksuaalse enesemääramise kaitsele

Tõin oma uurimuses esile mitut liiki juhtumid, mida ei saa järjekindlalt seostada vägivalla, ähvarduse või abitu seisundiga, kuid kus nõusoleku andmine oleks olnud keeruline:

• passiivne või poolenisti teadvusel (näiteks poolunes, alkoholijoobes või hirmust tardunud) ohver – sellisel juhul ei pidanud teo toimepanija kasutama vägivalda, kuid ohver ei olnud ka täiesti teadvuseta või muul moel abitus seisundis;
• teo toimepanija eiras seda, et ohver ütles „ei“ või palus tal lahkuda, kuid ohver ei osutanud füüsilist vastupanu, nii et teo toimepanija ei pidanud taas vägivalda kasutama;
• penetratsioon toimus nii järsku, et ohvril ei olnud võimalust sellele reageerida;
• ohver võttis suguühte ajal nõusoleku tagasi, kuid teo toimepanija ei lõpetanud oma tegevust;
• teo toimepanija eemaldas ohvri teadmata kondoomi, valetas mõnes muus asja kohta, mis mõjutas ohvri otsust seksida, või astus suguühtesse mõnel muul moel kui see, millega ohver oli nõustunud;
• ohver nõustus seksiga sunduse tulemusel, nagu survestamine ja muu emotsionaalne mõjutamine, ilma et tegu oleks olnud ähvardustega, või oli teo toimepanija autoriteetne isik, kes kuritarvitas oma võimupositsiooni (kuigi mõni selline juhtum tunnistati seksuaalse kuritarvitamisena kriminaalkorras karistatavaks).

Paljudel sellistel juhtudel ei alustanud politsei juurdlust, prokurör ei esitanud süüdistust või mõisteti süüdistatav õigeks, sest kohtu hinnangul ei vastanud toimunu vägistamise koosseisule. Kindlat loetelu on aga keeruline esitada, sest ka õiguslikus tõlgenduses oli palju erinevusi. See viib meid järgmise probleemi juurde.

Teine probleem: ebaühtlane tõlgendamine, millega rikutakse õiguskindlust

Eri politseinikud, prokurörid ja kohtunikud tõlgendasid vägistamissätet erinevalt. Näiteks oli vägivalla käsitlus väga lai, hõlmates nii löömist, kägistamist ja relva kasutamist kui ka kergema füüsilise jõu rakendamist, nagu kätest haaramine, voodisse lükkamine või keharaskusega ohvri paigal hoidmine. Mõne juhtumi puhul tõlgendati vägivallana koguni üsna tagasihoidlikke samme, nagu õrnalt õlgadest lükkamine ja käe suunamine. Järelikult käsitleti mõnda juhtumit, kus ohver oli passiivne või ütles „ei“, ikkagi vägistamisena, sest oli hetki, mida võis tõlgendada vägivalla kasutamisena.

Amnesty aruande pealkirjaks sai siiski „Fighting the Lottery“ („Võitlus loteriiga“), sest seaduse tõlgendamine näis sõltuvat sellest, kes seda parajasti tõlgendas. Mõnikord piisas vägivalla tingimuse täitmiseks kergest füüsilisest vägivallast, samas kui osa politseinike, prokuröride ja kohtunike jaoks oli vajalik tugevama füüsilise jõu kasutamine. Oli ka juhtumeid, kus leiti, et passiivne ohver oli abitus seisundis tugeva joobe tõttu, kuid selleks vajalikku joobeastet tõlgendati väga erinevalt.

Menetlejad seda varieeruvust sageli ei näe, sest nendeni ei jõua juhtumid, mis on lõpetatud menetluse varasemas etapis – näiteks kohtunikud ei näe juhtumeid, mida politsei ei uuri. Menetlejad, kes tõlgendasid seadust laiemalt, kippusid esmalt hindama nõusoleku olemasolu või puudumist, samas kui rangema tõlgenduse järgijad hindasid otseselt vägivalla, ähvarduste või abitu seisundi olemasolu või puudumist ning tõlgendasid neid mõisteid kitsamalt. Mõni menetleja ütles otsesõnu, et nõusoleku puudumine ei seostu alati vägivalla, ähvarduste või abitusega.

Üks prokurör põhjendas oma otsust mitte esitada süüdistust nõnda: „Soome õigusaktide kohaselt ei vasta teise isikuga suguühtesse astumine hoolimata teise isiku keeldumisest vägistamise tingimustele, kui sellega ei kaasne eelnimetatud elemente [vägivald, ähvardamine või abitus].“ Ühes teises kohtuasjas kirjutas esimese astme kohus: „Isegi tema enda ütluste kohaselt ei osutanud kannatanu selles olukorras vastupanu, vaid tardus paigale ja teeskles, et magab … Selline olukord ei moodusta kuriteokoosseisu isegi siis, kui kannatanu oli täiesti passiivne ja põhimõtteliselt ei soovinud suguühet.“

Õiguskindluse põhimõtte kohaselt tuleks sarnaseid juhtumeid käsitleda ühtemoodi: õigus või selle tõlgendamine ei tohiks sarnaste juhtumite puhul erineda. Kuna osa politseinikke, prokuröre ja kohtunikke tõlgendas vägivalla või abituse mõistet laiemalt ning osa kitsamalt, tõlgendati seadust ebaühtlaselt, mis omakorda rikub õiguskindluse põhimõtet.

Kolmas probleem: nõusoleku puudumise esitamine sunnina, millega rikutakse õigusselgust

Kriminaalõiguses on õigusselgus eriti oluline. Selle põhimõtte järgi võib kriminaalkaristust määrata üksnes selliste tegude eest, mis on seadusega selgelt keelatud. Karistusseadustiku sätteid tuleb seega tõlgendada pigem kitsalt kui laialt. Karistusseadustikus kasutatud sõnu tuleks võimalikult suures ulatuses tõlgendada nende argitähenduses, et tavainimene saaks seadusest õigesti aru ja suudaks seda järgida. Õigusselguse põhimõte kajastab olulist väärtust – kriminaalõiguses peab keelatud käitumist kirjeldama võimalikult täpselt.

Soome vanas seaduses ei vastanud vägivalla mõiste tõlgendus sellele nõudele. Laiema tõlgenduse kasuks otsustanud menetlejad hindasid esmalt, kas ohver andis oma nõusoleku, et seejärel asi sunni kaudu raamistada. Sama käitumist – näiteks kellegi peal olemist, õlgadele surumist või voodisse suunamist – võib käsitleda vägivallana, kui isik ei andnud selleks nõusolekut, või normaalse seksuaalse käitumisena, kui isik nõusoleku andis. Õiguslikust seisukohast oli nõusolek vägistamise kuriteokoosseisus kesksel kohal, ilma et see olnuks otsesõnu seaduses sätestatud. See tekitas õigusselguse vaatenurgast probleeme. Kui õiguslik tõlgendamine lähtub nõusolekust, siis peaks ka seadus olema nõusolekupõhine.

Sarnased probleemid kaasneksid abituse laia tõlgendamisega. Kas kümblustünnis olnud naist võiks kirjeldada vaimselt või füüsiliselt abituna (välja arvatud tagasivaates)? See naine oli igati arusaamisvõimeline ja kui ta tundis penetratsiooni, asus ta end kohe kaitsma, st lahkus kümblustünnist. Objektiivsest vaatest võib seega öelda, et ta oli võimeline end kaitsma. Paigale tardumist (mis muudab inimese abituks) on objektiivselt keeruline muudest passiivsuse vormidest eristada. Võib-olla tegi inimese abituks olukorra ootamatus? Kui nii, siis mitu sekundit mõtlemisaega peab kuluma, et ta ei oleks enam abitu?

Nõusolekuseadus ei ole võluvits seksuaalse enesemääramise kaitsmiseks, kuid see on vajalik, et juhtumid ei jääks ebapiisava õigusliku määratluse tõttu tähelepanuta.

Siin peitubki abitusele tugineva käsitluse sügavam probleem. Oletame, et mees tegutses nii aeglaselt, et ei saaks väita, et üllatus võttis naiselt võime end kaitsta. Kas sellises olukorras peaks naisel lasuma vastutus põgeneda või peaksime inimestelt nõudma, et enne seksuaalse tegevusega edasiminekut oleksid nad veendunud piisavalt selges nõusolekus? Abitusseisundile keskenduv loogika paneb ohvrile süüks, et ta ei suutnud vägistamist ära hoida – nagu prokurör artikli alguses väitis –, keskendudes ohvri võimele, mitte aga teo toimepanija tegudele. Vaevalt kirjeldaks enamik inimesi kümblustünni olukorda abitusena, vaid mõistaks kohe, et mees ei veendunud enne naise nõusolekus ja oleks ebamõistlik nõuda naiselt enda vastumeelsuse väljendamist, eriti teiste inimeste juuresolekul.

Õigusselguse põhimõte tähendab ka vastuseisu seaduse tõlgenduse muutmisele ilma selle sõnastust muutmata. Mõistagi on võimalik, et seaduse tõlgendamine muutub koos uuenevate asjaoludega (nagu läks vägivalla tõlgendamisega Soomes), aga tõlgenduse selline muutmine süüdistatavate kahjuks on probleemne. Õigusselgus muudab õiguse kitsa tõlgendamise õiguse osaks. Kui hoiakute muutusega kaasnevad vastavad muudatused seadusesätete sõnastuses, on süüdistatavate õigused paremini kaitstud.

Kas nõusolekuseadus aitaks neid kitsaskohti lahendada?

Oleks ebarealistlik oodata, et nõusolekupõhine seadus suudaks kõik need probleemid lahendada, aga see lahendaks vähemalt mõne neist. Siin mängivad omakorda rolli see, missugune vägistamise määratlus valitakse, kaasneva seletuskirja kvaliteet ja väljaõppe maht justiitssüsteemi töötajatele. Nõusolekupõhine lähenemisviis peaks pakkuma leevendust eelkõige kahele nimetatud kolmest probleemist: seksuaalse autonoomia ebapiisav kaitse (esimene probleem) ja õigusselguse rikkumine (kolmas probleem).

Nõusolekuseadus tooks mõne suguühte vormi selgemalt vägistamise määratluse alla. Kuid ka siin on erinevaid piiride tõmbamise võimalusi. Näiteks otsustas Soome seadusandja mitte kriminaliseerida seksile survestamist (välja arvatud juhul, kui manipuleerimine on erakordselt jõuline) ega ka valetamist näiteks perekonnaseisu kohta. Samas on nüüdseks kriminaliseeritud valetamine rasestumisvastaste vahendite kohta, sest see on otseselt seotud suguühtega. Nõusolekupõhine seadus ei ole võluvits seksuaalse enesemääramise kaitsmiseks, kuid see on vajalik, et juhtumid ei jääks ebapiisava õigusliku määratluse tõttu tähelepanuta.

Uute seadusesätetega kaasneb alati uus hall ala. Kui õigusakti muudetakse, tõlgendatakse seda tõenäoliselt erinevalt, mistõttu ei kaoks ka teisena loetletud probleem esialgu kuhugi isegi siis, kui vägistamise määratlus muutuks nõusolekupõhiseks. Nõusoleku hindamine pole praktikas alati lihtne, kuid sama keeruline on hinnata ka sellist nähtust nagu abitus. Mida hoolikamalt uut seadust ette valmistatakse ja mida rohkem näidisjuhtumeid arvesse võetakse, seda vähem jääb ruumi ebamäärasele hallile alale. Selleks, et halli ala oluliselt vähendada, tuleb leida vastus küsimusele: milline juhtum tunduks paljudele valena, kuid mitte nii valena, et seda tuleks nimetada vägistamiseks ja selle eest karistada vanglaga?

Uus nõusolekuseadus

Soome muudetud seadus põhineb aktiivsel nõusolekul (mudel „Jah tähendab jah“). Pooled peavad aktiivselt ja vabatahtlikult väljendama oma tahet seksida – ilma vägivalla, ähvarduste, võimu kuritarvitamise või sellise vaimse seisundi ärakasutamiseta, mille puhul ohver ei saa vabalt otsustada. 

Vana seaduse järgi võisid nõusoleku puudumise juhtumid jääda Soomes tähelepanuta isegi siis, kui süüdistatav tunnistas, et nõusolek puudus. Üks prokurör kirjutas kohtuasja lõpetamisel: „Kahtlustatava sõnul ütles kannatanu „ei“, kuid pärast seda ei osutanud ta suguühtele vastupanu.“ Ühes teises kohtuasjas jõudis esimese astme kohus järeldusele: „Süüdistatava ja kannatanu ütlused langevad kokku selles, et kannatanu ei olnud hilisema suguühte ajal aktiivne, kuid ta ei väljendanud ka kuidagi oma vastumeelsust. Kannatanu ei keelanud süüdistatavat ega palunud tal suguühet lõpetada. Need asjaolud toetavad arusaama, et kannatanu ei olnud sedavõrd abitus seisundis, et süüdistatav oleks olnud sellest teadlik, oleks saanud seda tajuda või asjaoludest järeldada.“ Nõusoleku andmisel põhineva määratluse korral ei saa süüdistatavad enam toetuda vanale heale katseargumendile: „Ta ei andnud märku, et ta seda ei taha, nii et kuidas mina seda teadma pidin.“

Süütuse presumptsioon kaitseb süüdistatavat mõistagi ka nõusolekupõhise seadusandluse raames. Prokuröri ülesanne on tõestada, et ohver ei andnud oma nõusolekut. Paljudel juhtudel pole see aga lihtsalt võimalik, nagu ei saa tagantjärele tõestada ka kerget vägivalda, suulisi ähvardusi või abitut seisundit.

Soome uus vägistamise määratlus ei ole täiuslik ega paku ideaalset lahendust, kuid aitab lappida suuremaid auke seksuaalse enesemääramise kaitses ja teeb pooltele selgemaks põhimõtte, et seks ilma nõusolekuta on vägistamine.