Pakistani feminism on ilmalik, mitmekesine ja kaasav

Milline on Pakistani feminism ja feministlikud narratiivid? Kuidas mõjutab naisi militarism, ebastabiilne ja patriarhaalne naabrus, islam ning koloniaalpärand? Milline oli Nõukogude Liidu Afganistani sõja mõju naiste õigustele ning kuidas on soo- ja seksuaalvähemuste õigused Pakistanis tagatud? Hille Hanso vestles Uzma Yakoobiga, kes on 10-aastase töökogemusega inimõiguste aktivist. See on pikk ja huvitav lugu, head lugemist!

Uzma Yakoob on pühendunud marginaliseeritud ja sotsiaalselt tõrjutud naiste ning transinimeste toetamisele, kogu nende mitmekesisuses. Ta on Forum for Dignity Initiatives ehk väärikusfoorumi asutaja ja tegevdirektor. Väärikusfoorum on uurimis- ja huvikaitsefoorum, mis tegeleb kodaniku- ja poliitiliste õiguste, ühiskonnaelus osalemise ja juhtimisega; seksuaal- ja reproduktiivtervisega; ning seisab naiste ja transinimeste õiguste eest. Uzma on pühendunud sotsiaalsete tabude vaidlustamisele ja teeb jõupingutusi, et muuta Pakistani ühiskonda sotsiaalselt tõrjutud ja marginaliseeritud rühmade jaoks paremaks.

Pakistan on praegu poliitiliste rahutuste tõttu kõikjal uudistes. Kas võiksid lühidalt kokku võtta Pakistani praeguste poliitiliste probleemide olemuse?

See on Pakistani õnnetus alates iseseisvumisest, et seal ei ole kunagi olnud tõelist demokraatiat ja võim on sõjaväelaste käes. Ükski Pakistani valitud peaministri ametiaeg, 5 aastat, ei ole lõpuni kestnud, nad on kas eemaldatud umbusaldushääletuse kaudu või on kehtestatud sõjaväe võim ja valitsus on laiali saadetud. Samamoodi seisis ka seekord Imran Khani juhitud Pakistan Tehrek Insaf (PTI) silmitsi sõjaväe toel korraldatud umbusaldushääletusega. Poliitiliste parteide vahel valitseb üksteise suhtes umbusaldus ja samamoodi ei usalda elanikkond erakondi ja nende juhtkondi. Kuid sõjaväeinstitutsiooni kardetakse kritiseerida või provotseerida.

Pakistan pole eestlastele just tuntud koht. Kuidas sa Pakistani ühiskonda ja poliitilist ülesehitusest üldisemalt kirjeldaksid?

Pakistan on demokraatlik vabariik, aga ühtlasi islamimaa. Ise nimetame seda islamidemokraatiaks, kuid meie 74 iseseisvusaastast on peaaegu 40 aastat kehtinud sõjaseisukord või sõjaväeline diktatuur. Pakistani poliitikuile saamatust ette heites ei tohi unustada, et neile pole kunagi piisavalt tegevusruumi jäetud. Olulised otsused on sõjaväelaste kätes: õigustused sõjaväe poolt on tehnilised või osutatakse Pakistani piirnemisele India, Iraani, Hiina ja Afganistaniga. Naaberriigid kas tekitavad probleeme või on ise probleemide ohvrid. Kuidagi polnud võimalik kõrvale jääda ei Nõukogude Liidu algatatud sõjast Afganistanis ega USA juhitavast varisõjast Nõukogude Liidu vastu. Pikk piir Indiaga tähendab pidevaid konflikte Kašmiiri pärast. Kaitse-eelarvesse paigutatakse tohutuid summasid. Seega jääb poliitikute valimislubaduste täitmiseks väga vähe üle.

Uzma Yakoob, väärikusfoorumi asutaja ja tegevdirektor. Foto: FDI

Kui suur osa riigieelarvest kuulub sõjaväele?

Sõjalisi kulutusi ei avalikustata kunagi. Hinnanguliselt läheb sõjaväele 70–75% (seda väidet kuuleb tihti nii Pakistani avalikus meedias kui ka rahvasuus, HH). Minu arvates moodustab kaitse-eelarve üldisest eelarvest peaaegu 60%. Ülejäänud 40 protsendist saab valitsus maksta palku ja pensione ning hoolitseda infrastruktuuri ja üksikute arendustööde eest. Tahaplaanile jäävad pehmed teemad: tervishoid, teadus- ja arendustegevus, isegi haridus. Hariduseelarvest jõutakse peamiselt tasuda üldkulusid, nii et hariduse kvaliteeti ei saagi tõsta: tellida uurimis- ja arendustöid, luua häid või turvalisi haridusasutusi, ehitada uusi hooneid, seada sisse raamatukogusid või laboreid.

Millist rolli mängib selle kõige juures koloniaalminevik?

Pakistani kriminaalkoodeks rajaneb endiselt koloniaalõigusel. Nii Pakistani kui ka India õigussüsteem on võrsunud Briti õigusest. Need seadused pärinesid riigist, mis erines Indiast ja Pakistanist peaaegu igas mõttes – usundi, kultuuri, ühiskonna, majanduse, isegi keele poolest. Kunagised Briti seadused määravad meie igapäevaelu ja õigust tänapäevalgi. Toon väga lihtsa näite: Pakistani kriminaalkoodeksi paragrahv 377 kuulutab homoseksuaalsuse kuriteoks. See ei tulene siinsest kultuurist, ühiskonnast või tavadest, ja vabariiki luues oli keskmes heaoluriik. Arvatavasti pole Pakistanil kunagi jagunud piisavalt finantse, et kõik seadused üle vaadata ja luua uus õigussüsteem. Vajame nüüd seadusi, millest oleks rohkem kasu kõigile ühiskonnaliikmeile sõltumata usundist, kultuurist ja kastist.

Kuidas eelmainitud faktorid kokku – militarism, ebastabiilne ja patriarhaalne naabrus, islam ning koloniaalpärand ühiskonnas naisi mõjutavad?

Arvan, et naised kuuluvad kõige haavatavamate gruppide hulka. Kuna riigieelarves haridusele raha eriti ei jätku, siis meessoost elanikkond on eelisseisus. Menstruatsiooni tõttu kipuvad tüdrukud koolist puuduma. Kui kooliminekuks on vaja kõndida 2–3 km, siis võib juhtuda, et nad ei lähegi kooli, sest neile on raskem iga päev jalgsi kooli minna, tagatud pole nende füüsiline turvalisus ja esineb seksuaalset ahistamist; samuti on takistuseks äärmuslikud ilmastikuolud. Paljud tüdrukutest ei saa endale lubada eratransporti või rikša eest tasumist ja koolid ei paku transporditeenust. Menstruatsioon on tüdrukute jaoks eraldi probleem, sest koolides ei ole kas üldse tualette, või kui ongi, siis pole need töökorras, seal pole sanitaartarbeid, voolavat vett, ustel lukke ega valgust. Paljud naised kannatavad alatoitumise all, kuna neile ei jagu kunagi piisavalt või head toitu – piima jm valku sisaldavaid toiduaineid antakse pigem meestele, sest nemad peavad perekonna eest hoolitsema, väljas tööl käima jne.

Paljudes perekondades on kuus või seitse last (Pakistanis sündis 2019. aastal 3,45 last naise kohta, sündivus naise kohta on langustrendis. HH). Naiste reproduktiivkoormale lisanduvad nurisünnitused ja abordid. Unustada ei tohiks palgalõhet. Naised töötavad tehastes näiteks pakkijatena. Kui naised tikivad või teevad muud käsitööd, siis edasimüüja on kindlasti mees, kuna temal on hõlpsam turgudega sidemeid luua. Paljudes (maa)piirkondades pole see kommetega kooskõlas, et naised käivad kodust väljas või teenivad raha. Naiste osakaal ametlikul tööjõuturul on umbes 25%. Üks asi on transpordivõrgustiku üldine puudulikkus. Teine asi on traditsioonilised väärtused ja kultuur. Paljudes paikades ei meeldi inimestele valitsusega tegemist teha ja tööl käia. Näiteks Punjabi provintsis töötavad naised perekonna heaks kodust. Kõige kurvem on, et naiste tööd ametlikult ei tunnustata, mis tähendab, et tööseadused naisi ei kaitse ja nende tulu ei arvestata SKT-sse, ehkki nad ühel või teisel moel makse tasuvad.

Oled öelnud, et enne 1979. aastat oli Pakistan liberaalsem. Mis sellel aastal toimus?

Pakistani riigi rajaja on Mohammed Ali Jinnah, kes lõpetas Oxfordi ülikooli ja töötas advokaadina. Ta juhtis iseseisvusliikumist, mille tulemusena asutati 1947. aasta 14. augustil Pakistani riik. Tema ja ta võitluskaaslased seadsid sihiks islamimaa, mis oleks progressiivne. Muhammad Ali Jinnah rõhutas 11. augustil 1947, et tema rajatav riik pole usuga seotud. Meil on voli käia mošeedes, templites või muudes pühamutes ning tunda rõõmu edumeelses riigis elamisest. Riigi kohustus on meie õigusi kaitsta. See kõne andiski Pakistanile ilme. Ent 1979. aastal tungis kunagine Nõukogude Liit Afganistanile kallale. Kuna see oli õige hetk kahe jõukeskusega maailma süsteemi murdmiseks ja Nõukogude Liidu lagundamiseks, siis mõistagi tahtis USA Nõukogude Liidule vastu astuda.

Siis valitses meid kindral Zia ul-Haq, kes otsustas islami sildi all Afganistanile appi minna. Tulipead hakkasid kõnelema lausa Nõukogude Liidu vallutamisest. Miks Pakistan seda kaasa tegi, seda ma ei taipa. Meie riik jäi oma aust ilma, aga vastu sai vaid peotäie dollareid. Siia tulvas külluses uimasteid ja relvi. Kuigi erandeid muidugi leidus, siis varem meie noored uimasteist ei hoolinud. Kuna piirid olid lahti, võisid noored modžaheedideks hakata. Kuna Kašmiiri rinne oli varemgi olemas, siis nüüd hoidsime islamiusu nimel juba kahte rinnet. See oligi Pakistani pöördepunkt – edumeelse islami nõrgenemine. Kui kindral Zia ul-Haq poleks võimu haaranud ja Pakistani varisõtta paisanud, oleksime praegu üks arenenud riikidest, sest seni olime kiiresti edenenud. (Kuigi Pakistan iseseisvus juba 1947, suudeti esimene põhiseadus ratifitseerida 1973. aastal. Selleks, et seda saaks vastu võtta, tuli teha mitmeid järeleandmisi mõjukatele konservatiivsetele islamivaimulikele. Põhiseadus kuulutab, et kõik kehtivad seadused tuleb viia kooskõlla islami ettekirjutustega, nagu on sätestatud Koraanis ja Sunnah’s, ning vastu ei võeta seadusi, mis oleks selliste ettekirjutustega vastuolus, HH).

Uzma Yakoobil on kaks magistrikraadi, ta on suunamudija, avalik esineja ja blogija.
Foto: Hille Hanso

Kas inimesi oli usu nimel hõlpsam mobiliseerida? Kas oli ka tagasilööke?

Islami nimel hakkas elu muutuma. Usujuhid kehtestasid uue korra: naised ei tohtinud enam väljas käia. Kui mõni naine mõisteti abielurikkumises süüdi, anti talle 70 piitsahoopi ja pilluti siis avalikult kividega surnuks. Teisalt, kuna naiste õiguste piiramiseks kehtestati lausa seadusi, siis sai Pakistani naisliikumine alles tegelikult alguse.

Mul oligi kavas küsida, et kas see ei kutsunud esile reaktsiooni naistelt?

Kutsus. Siis rajati naisfoorum. Maailmakuulsuse pälvinud proua Nigar suri kahe aasta eest (Mohtarma Nigar Ahmed (1945–2017) oli Pakistani naiste õiguste aktivist, kes asutas Naiste Tegevusfoorumi ja Aurat Fondi, mis tegutseb tänagi naiste õiguste edendamisega, HH). Oleme südamest tänulikud neile 10–15 kõrgest seisusest naisele, kes trotsisid sõjaväelist režiimi.

Kuna ütlesid, et militarismile ja konservatiivsusele astus vastu feministlik liikumine, siis millised on Pakistani feministide narratiivid? Patsifism? Islami põhimõtteil rajanevad inimõigused? Midagi muud?

Pakistani feministid ei kujuta ühtset liikumist. Feministide seas on nii usklikke kui ka ilmalikke inimesi ja sestap nad ei lähtu oma nõudmistes usulistest väärtustest, nende lähenemine on kaasav. Kui on olemas üks eesmärk, siis see, et naised võiksid teha kõike, milleks meestel on õigus. Põhiseadus keelab soolise diskrimineerimise selge sõnaga. Erinevalt teatud Euroopa riikidest või USA osariikidest oli naiste valimisõigus kirjas juba Pakistani esimeses põhiseaduses. Meil oli islamimaadest esimesena naissoost peaminister. Meie rahvuskogu spiiker oli Fahmida Mirza. Naisi ei piira mitte põhiseadus, vaid selle täitmise viis ja paraku on sõjaväevõimud alati edendanud parempoolset agendat, välja arvatud Musharrafi režiim 2008.–2013. aastal. Ehkki ta oli kindral, kes sai riigi presidendiks referendumi teel, oli tema valitsus edumeelne. Ta tegi naiste õiguste heaks palju ära. Kuna Musharraf oli kindral, nähakse teda paraku tumedates toonides. Enam kiitust oleks pälvinud, kui naiste õigusi või meediavabadust oleks ellu viinud poliitikute valitsus.

Mida parempoolsus Pakistani kontekstis tähendab?

Usuäärmuslust. Natsionalismi on sõjaväeladvikus alati esinenud. Niiviisi õigustatakse sõjalist eelarvet. Parempoolsus tähendab usuäärmusluse tugevnemist. Usuäärmuslus omakorda tähendab võimu naiste kehade, liikumisvabaduse ja õiguste üle.

Islamiusulistel on palju mooduseid, kuidas seda religiooni egalitaarsena tõlgendada. Kui levinud on islamifeminism Pakistanis?

Meil pole islamifeminismi. Pakistani feministid ei otsi usklike naabrite sümpaatiat. Ühena vähestest põhimõtetest oleme ühte meelt selles, et Pakistani feminism on ilmalik, mitmekesine ja kaasav. Neid põhimõtteid me viime praktikasse. Mõistagi leidub erinevate gruppide vahel pingeid, aga enamasti on asi tunnustuses, rahastuses või ligipääsus ressurssidele. Ideoloogilised erinevused on minu meelest tingitud isikute eripärast. Meie naised seisavad oma feministlikul teekonnal erinevates punktides: kes peavad meid meestega täiesti võrdväärseks, kes mitte.

Me ei taha, et meestele jätkuks vähem ruumi, vaid palume oma ruumi mitte kärpida. Minu meelest pole igale soole võtta eraldi planeeti. Seda ainsat planeeti tuleb viljakalt, mõistlikult ja lugupidavalt omavahel jagada. Teatud rühmitused arvavad, et mehi pole vaja, aga mina mitte. Ma armastan oma isa ja vendi ning olen nende sõprusega rahul.

Väärikusfoorumi tiim. Foto: FDI

Mis on tähtsaimad seadused, mida Pakistani feministlik liikumine on kätte võitnud?

Kurb tunnistada, aga kõik need seadused tulid kindral Musharrafi valitsusajal, kes naiste õigusi tuliselt pooldas. Meile tuli naiste kaitsmise seadus. Tuli seadus ahistamise vastu töökohtadel. Meile tuli lastekaitseseadus. Meile tuli seadus naiste omandiõiguse kaitseks. Seadus aumõrvade vastu oli hädavajalik, sest au nimel tapeti rohkesti naisi. Kõik need murrangulised seadused võeti vastu 2008.–2011. aastal.

Maailma tähelepanu alla on sattunud mitu skandaalset aumõrva, Qandeel Balouchist on lausa raamatuid tehtud. Kas seda tava on seadusega suudetud lämmatada?

Seadusest on mõnevõrra abi olnud, ehkki nõudmistes tunnistajaile ja tõendeile on põhimõttelisi puudusi. Tavaliselt pakub keegi enne kohtupidamist altkäemaksu, et asitõendeid kõrvaldataks või hävitataks ning inimesed loobuksid kohtus tunnistamisest. Mõistagi annab kohus endast parima, et otsus ei sünniks meediakajastuse ega avaliku arvamuse alusel, vaid lähtuks tõendeist ja seadusest.

Mida te arvate seadusesättest, et ohvri perekond võib süüdlasele andestada?

Nüüd on süüasjast loobumine sugulastele seadusega keelatud. Aumõrvad toimuvad peaaegu alati sama perekonna liikmete vahel. Meid on 220 miljonit inimest ja kohtud on ülekoormatud. Ühel kohtul on tuhandeid juhtumeid käsil. Vahetevahel sureb kohtualune otsust ära ootamata. (Samuti sooritatakse aumõrvu nüüd kavalamalt, nt sunnitakse naisi või tüdrukuid end ise ära tapma, nt mägedest alla hüppama, end uputama või mürgitama. Siis läheb aumõrv kirja enesetapuna. HH)

Kuidas kirjeldaksid LGBTQ+ õiguste olukorda Pakistanis?

Pakistanis ei tunnustata samasooliste suhteid, vaid üksnes soolisi vähemusi. Soovi korral saab kirurgil lasta soo korrigeerimise operatsiooni teha. Pakistanis tunnustatakse intersoolisi (intersex) ja transsoolisi, aga mitte lesbisid, geisid, biseksuaale või kvääre. Transsooliste inimeste tarvis on Pakistanis 2018. aasta märtsikuus vastu võetud seadus transsooliste isikute õiguste kaitseks (Transgender Persons (Protection of Rights) Act, 2018), selles on kõige tähtsam õigus soolist identiteeti ise määrata. Võrdluses ülejäänud Lõuna-Aasia, isegi teatud Euroopa riikide või USA osariikidega on seadus väga põhjalik: siin kõneldakse õigusest pärida, õigusest haridusele, õigusest valitavaisse ameteisse kandideerida ja neid ameteid pidada, õigusest hääletada, õigusest majanduslikule võimestamisele. Paraku vaikib seadus transsooliste õigusest perekonda luua, nende valitud või bioloogilisest perekonnast, õigusest lapsi saada, abikaasa või partner võtta. Transkogukonna esindajaina oleme siiski rahul, kuna transinimeste kaitseks vägivalla või õigustest ilmajätmise eest on vähemasti midagi olemas.

Transnaised seisavad silmitsi küll tavalise soolise diskrimineerimisega – nad pole Pakistanis nähtavad sügavalt juurdunud patriarhaalsete normide tõttu. Neid kammitsevad ühiskonnas samasugused piiranguid nagu teisi bioloogilisi naisi.

Naissoost meheks üleminekut mitte ainult ei aktsepteerita, vaid selle üle rõõmustatakse soopõhiste eelistuste alusel, sest siis on peres rohkem mehi. Samas kui transmehed nõuavad oma seksuaalseid õigusi ja valivad bioloogilise naise enda intiimpartneriks või abikaasaks, siis võib sama perekond nõuda tema karistamist, nimetades teda homoseksuaalseks. Nii et vastuolusid leidub.

Transkogukond Pakistanis. Foto: Hille Hanso

Üleminek mehest naiseks, kas see vastab šariaadile?

Šariaadis on asi väga selge. See kehtib ka transinimestele. Kui te määrate ennast naisena, siis pärite naise jao. Kui määrate ennast mehena, pärite mehe jao. Kui perekonnad otsustavad pärandit võrdselt jagada, pole see samuti keelatud. Igatahes on šariaadis sätestatud miinimumprintsiip. Mees pärib üksnes oma vanematelt, aga naine saab pärandi ka oma abikaasalt.

Ükskõik, kas ühiskond on rohkem või vähem edumeelne, puutub transkogukond paljude väljakutsetega kokku. Millised need Pakistanis on?

Ehkki transinimesed on seaduse ees kõigiga võrdsed, pole mõnikord sellest stereotüüpide või ühiskondlike normide murdmiseks abi. 1973. aastal jõustunud Pakistani põhiseaduses on vähemasti 28 paragrahvi, milles kõneldakse inimõiguste tagamisest. Saime täienduseks transsooliste kaitsmise seaduse. Isegi enne selle seaduse vastuvõtmist polnud politseil volitusi transinimeste väärkohtlemiseks sooidentiteedi väljendamise pärast. Koolidel, haiglatel jne polnud volitusi vastuvõtust keelduda. Pakistani ühiskonnas on transinimesed aktsepteeritud ja lugupeetud, kuni neid nähakse marginaliseerituna, kerjamas. Aga kui transinimesed soovivad võrdseid õigusi ja tunnustust kodanikena, siis tekib probleem, kuna süsteem ja inimesed peavad seda egoistlikuks sooviks.

Takistuseks on sotsiaalsed normid, stereotüübid. Arvan siiski, et olud lähevad tänu seadusele paremaks. Pakistani transkogukonnal on väga vedanud, kuna nad saavad palju tähelepanu. Meie sotsiaalmeedias kohtab transinimesi alatasa ning riiklikes kanalites on nad nähtavad isegi kõige vaadatavamatel tundidel. Pakistani vähemuste spektris on see midagi ebaharilikku. 2018. aasta valimistest võttis Pakistanis osa viis transsoolist kandidaati. Muidugi nad ei võitnud, ent see oli ikkagi edasiminek. Mina ütlen stereotüüpide kohta alati, et me ei peaks inimeste peale solvuma, sest nad ju õpivad, kuidas mitmekesisusele kaasaval moel reageerida. Kui me 10–15 aasta pärast sama teema juurde tagasi tuleme, on perspektiivid ja kogemused võib-olla täiesti teistsugused.
Erinevalt transkogukonnast on usulistel ja etnilistel vähemustel poliitiline taak küljes ja see tekitab lõhenemist.

Aitab see kaasa muude vähemuste, näiteks geide aktsepteerimisele?

Kahjuks mitte. Ma ei arva, et neid minu lähikonnas ja võib-olla isegi lähemate põlvkondade vältel Pakistanis tunnustataks. Sisuliselt peetakse homoseksuaalsust intiimsuse või seksuaalsuhete ebaloomulikuks ilminguks. Minu meelest peavad inimesed aru saama, et seksuaalne orientatsioon on midagi privaatset. Inimesed ei peaks teiste pükstesse ega voodisse piiluma. Islamivabariigis jääb see siiski probleemseks, kuna homoseksuaalsus on islamis keelatud. Ma küll ei tea, kas rangelt või on see tõlgendamise küsimus. Võib-olla uued põlvkonnad investeerivad uuringutesse ja veenavad inimesi tunnustamise vajalikkuses. Ma küll ei usu, et Pakistanis järgmise 50 aasta jooksul lesbisid, geisid või biseksuaalseid inimesi tunnustataks.

Tantsimine, kerjamine ja seksitöö on tavalised elatusviisid Pakistani transnaistele. Foto: Hille Hanso

Kas sooviksid rääkida mõne sõna mitmekesisusest? Sufistlik mõtlemisviis islamiusus on vahabiitlusest või muudest fundamentalistlikest suundumustest täiesti erinev ja propageerib pluralismi.

Sufism on üks kõige edumeelsemaid islami kui religiooni väljendusvorme, kuna see on aktsepteerivam, mitmekesisem, kaasavam, rahumeelsem. Laialt on levinud arvamus, et sufid ei pea šariaadist kinni, ehkki see pole tõsi. Paraku pole sufismil piisavalt potentsiaali ühiskonnas laiemat toetust võita, kuna demokraatia on militariseeritud. Endine peaminister Imran Khan on praktiseeriv moslem, kes manitses inimesi usu poole pöörduma. Ta käis koos oma naisega erinevais pühamuis. Ta ei soovinud sufistlikke väärtusi õppekavadesse või poliitikategemisse lisada. (Ka praegune peaminister Shehbaz Sharif on usuline konservatiiv – ta on sunniitliku ja konservatiivse Pakistani Moslemiliiga (Nawaz) president. HH)

Kuidas Pakistani naispoliitikutel läheb? Mida parteid naiste kaasamiseks teevad?

Ausalt öelda pole parteid naiste osalusest huvitatud. Nad on põhiseadusega kohustatud naisi kaasama, kuna naistele kehtib 33% kvoot. Parteidele soovitatakse pidevalt anda naistele kohti ringkondades, mille peale nad võivad kindlad olla. 2017. aastal toimus Pakistanis valimisreform, millega kõiki parteisid kohustati andma igas ringkonnas 5% nimekirja kohtadest naistele. Vastasel korral kuulutataks valimistulemused kehtetuks. Sellest ei hoolinud keegi. Valimiskomisjon kehtestas mittetäitmise eest karistusi, aga neist polnud abi. Parlamendis on naisi vähemasti 17%, ent valitsuses ei saanud naised olulisi ministriportfelle, ei kaitse-, tervishoiu- ega haridusministri kohta. Naissoost on kliimaminister ja veel paar ministrit. Isegi, kui naised pääseksid olulistele ministrikohtadele, siis pole ma kindel, et neil lubataks teha olulisi otsuseid naiste õiguste kohta tervishoius, hariduses või tööelus.

Olen kuulnud valimisringkondadest, kus naised tegelikult ei käi valimas. Kõigepealt pole neil isikuttõendavaid dokumente. Samal ajal pole valimistulemused kehtivad, sest naised ei käinud kohal.

Nad ei taha, et neid pildistataks. Jah, Pakistani 2017. aasta valimisreform nõuab, et kui ringkonnas pole naiste osalus vähemasti 20%, siis valimisi korratakse. See on väga hea. Eelmistel valimistel juhtus mitmes valimisringkonnas nii; üksikutes jaoskondades ei hääletanud ühtki naist ja need tulemused tühistati. Kahjuks on 17% sees palju naisi, kes on parlamendis vaid seepärast, et on abielus mõne senaatori või rahvuskogu liikmega. Iga viie parlamendikoha kohta tuuakse lisaks üks naine. Nüüd on valem, et viis võrdub ühega; enne oli see olnud, et kolm võrdub ühega. Kui ühe naise meessoost perekonnaliikmed võidavad kohti, toovad nad ta parlamenti. Ta pole seal seepärast, et poliitika köidaks. Selline on kurb reaalsus. Pool naistest parlamendis on rahvuskogu saadikute naised ja pool on senaatorite naised. Perekonnaettevõte! Kellegi naisele ei saa poliitikasse minekut keelata. Ent naistest pole parlamendis erilist kasu, kui neil puuduvad poliitilised motiivid, kui nad on parlamendis vaid seepärast, et ees on abikaasa, äi või õemees.

Naiste valimisjaoskonnas loetakse hääli kokku. Foto: EUEOM Pakistan 2013

Vaatamata kõigele ei saa me naisi vaadata kui ohvreid. Kuidas naised Pakistanis poliitikat mõjutavad?

Parteidele toob kõige enam edu see, kui valijate uste taga käivad neid veenmas naised. Parteid saavutavad edu suuresti tänu naistöötajate jõupingustele. Lugejail tuleb aru saada, et Pakistan pole iseenesest konservatiivne ühiskond. Meie imelised naised on igal pool. Pakistani seadused lubavad naistel end teostada. Asi on ühiskondlikes normides ning mõnel puhul poliitilistes põhjustes. Loeb see, kellel on rohkem kontakte. Ressursid on eriti olulised aktiivses poliitikas, kasvõi kampaaniate tegemiseks – naistel pole kas ressursse piisavalt või siis pole neid üldse. Majanduslikult iseseisvaid naisi eriti pole.

Samas on vähehaaval näha muutusi: nüüd pääsevad Pakistani naised ja tüdrukud ülikoolidesse. Hiljuti käisin kolledžis, mille ma omal ajal lõpetasin. Mind rõõmustas, et seal õppis tuhandeid noori naisi. Kui mina 1998. aastal lõpetasin, jõudis diplomini vaid paarsada neidu. Aga nüüd on lisatud uusi erialasid ja õppeaineid.

Meie ajal oli erialasid vähe, näiteks inglise kirjandus, sotsiaaltöö, majandus, psühholoogia. Nüüd õpitakse meediat, reaalaineid, rahvusvahelist arengut ja arenguabi. Nüüd on naised nähtavamad. Oleme mitmes mõttes väga edumeelsed. Leidub küll piirkondi, kus naised on pimeduseajastu tavades kinni. Ent naisi näeb avalikes ruumides rohkem, näiteks turgudel või kaubanduskeskustes. Suurim takistus, mis naistel aktiivsemalt osaleda ei luba, on arvatavasti majanduslik sõltumatus. Olen märganud, et naised teevad imesid kõikjal, kus saavad. Soovin murda lugejate väärarusaama, et Pakistan on olemuselt konservatiivne ühiskond.

Mainisid, et siinsed feministlikud liikumised lähtuvad põhiliselt ilmalikest argumentidest. Töötad väärikusfoorumis. Kuidas teie organisatsioon oma eesmärke saavutab ja milliseid eesmärke olete seadnud?

Väärikusfoorum on uurimissuunitlusega algatus ja survegrupp. Kui me tahame, et noored naised osaleksid mõtestatult poliitikas nii parlamendis kui ka sellest väljaspool, siis on parteides vaja struktuurseid muutusi, et naiste õigused poleks esindatud mitte üksnes nende manifestides, vaid ka juhtorganeis. Noortele naistele tuleks anda vastutusrikkaid ameteid, nagu peasekretär või finantssekretär, milles nad saavad parlamentaarseks tööks valmistuda. Naisi on vaja lülitada aktiivsesse poliitikasse kohalikel ja regionaalvalimistel, siis üleriiklikul tasandil. Väärikusfoorum püüabki seda Pakistani naiste heaks saavutada. Mõistagi on meil nii lühema kui ka pikema perspektiiviga sihte.

Kui me tegevust alustasime, siis polnud Pakistanis palju organisatsioone, kes vähemuste, eriti transinimeste õiguste valdkonnas oleksid töötanud. HIV ennetamise, ravimise ja rehabilitatsiooni kallal tehti küll tohutult tööd, millega päästeti inimelusid. Väärikusfoorum tahtis tegutseda laiemast perspektiivist lähtudes. Tahtsime töötada lõimimise alal, anda kõrvaletõrjutud gruppidele paremaid haridusvõimalusi, et neil oleks valik teostada end seksitöö, kerjamise ja tantsimise asemel tavalistes majandusharudes. Marginaliseeritud inimrühmi pole vaja varustada üksnes kondoomide või libestitega, vaid riik peab nende tervisest hoolima kõigis aspektides. Meie eesmärk on luua kaasav ja turvaline ühiskond, kus kõik inimesed oma mitmekesisuses tunneksid end turvaliselt ning end maksimaalselt teostaksid, ükskõik kas nad tahavad olla pedagoogid, aktivistid, teadlased jne.

Palju tööandjaid soovivad olla kaasavamad ja transinimesi palgata. Paraku peavad nad olema vähemalt keskharidusega. Meie kogukonnas nad küll oskavad lugeda ja kirjutada ning veidi arvutit kasutada, aga formaalset haridust napib. Teiseks võib juhtuda, et nad ei saa tavalise palgaga hakkama, kuna teenivad kerjamise, tantsimise või seksitööga enam. Kellelegi ei saa paraku maksta 100 000 ruupiat (peaaegu 500 eurot, keskmine palk oli aga 2021 aastal umbes 459 eurot kuus. HH) vaid seepärast, et ta on trans, vaid lähtuda tuleb tööturu tingimustest. Palgad tekitavad suuri tülisid, kuna transinimesed tahaksid saada rohkem, kui nende haridustaust, kogemused ja oskused lubaksid.

Meie poole pöörduvad hotellid, korporatsioonid ja pangad, palvega soovitada transinimestest kandidaate, kes kõige paremini sobiksid. Paraku me ei leia neid kergesti. Sadadest transinimestest, keda me tunneme, on hädavaevu mõned, kes sobiks personali, eriti teadus- või lobitöö alale.

Kuna meie arvates on juriidilisest küljest palju tehtud, on nüüd vaja kaasamine praktikasse viia – pakkuda haridust ning kaasata tööjõu hulka transinimesi, saada rohkem transsoolisi üliõpilasi ja õppejõude.

Valimisjaoskonna järjekorras. Foto: EUEOM Pakistan 2013

Kas saad tuua näiteid kordaminekutest?

Kõigepealt tõendab väärikusfoorumi edukust kaitseõiguste seadus ise, kuna 2013. aastast peale olime üks survegruppidest, kes senati komisjoni seejuures aitas. Siis osalesime 2019. aastal transsooliste inimeste kaitse tegevuskava väljatöötamisel. Pälvisime Pakistani valitsuselt inimõiguste auhinna. Saime auhinna ülemaailmselt noorte naiste abistamise konsortsiumilt tunnustusena töö eest noorte naiste reproduktiivtervise, õiguste ja poliitilise osaluse alal. Nüüd me teeme lobitööd, et saavutada noortele parlamendisaadikutele vanuses 18–24 kvoot 2%. Ühtlasi veename parteisid, et kui nimekirjades on naiskandidaate üks viiendik, siis seejuures tuleks vähemasti 2% eraldada noortele naistele alates 18. eluaastast.

Oleme seadnud endale selged sihid, mille nimel lobitööd teha. Oleme uhked, et kõik viis transsoolist kandidaati 2018. aasta valimistel olid lõpetanud väärikusfoorumi juhtimiskursused. Õpetame juhtimiskursustel õiguslikku ja põhiseaduslikku raamistikku, regionaalseadusi, rahvusvahelisi lepinguid ja konventsioone. Teoreetiliste teadmiste alusel töötavad kandidaadid välja omaenda tegevuskava ja korraldavad siis näidiskampaaniaid. Nad harjutavad rahvasaadikuna tegutsemist. Nad käivad valimisringkondades kampaaniat harjutamas ja tutvustavad kogukondadele oma valimisprogrammi.

Kas nn läänes mõistetakse Pakistani olusid piisavalt? Kuidas seestpoolt vaadatuna tundub?

Paljude aktivistidega koos töötades adun ma, et nii eurooplased kui ka ameeriklased on omaenda konteksti sulgunud. Kui kõnelda Lõuna-Aasia elanikest üldse või konkreetselt pakistanlastest, siis ma arvan, et nemad teavad Euroopast ja Ühendriikidest rohkem.

Paari minuti eest arutasime, et erinevalt lääne arvamusest pole Pakistan konservatiivne ühiskond. Tead ju isegi, et olen iseseisev naine ja minu arvamused ei pärine mõnest romaanist. Pakistan ei ole kiviaegne konservatiivne ühiskond. Hea küll, poliitiliselt oleme halva juhtimisega. Ent me teame teistest kontekstidest palju rohkem. Tunneme Iraani, Saudi Araabiat, Katarit. Me tunneme Euroopa riike, me tunneme Ühendriike, aga nemad meist ei tea.

Olen vahel solvunud, kui reisidel küsitakse mult riiete pärast, kas me oleme indialased. Meil on Indiaga palju ühist, aga oleme siiski erinevad. Mina tunneksin ära, kas keegi on sakslane või hollandlane, aga nemad ei tee vahet, kas ma olen indialane või pakistanlane. Kui keegi elab Euroopas ega ole kunagi reisinud, siis ma suudan tema teadmatusega leppida.

Aga kui palju reisinud inimene ei tee vahet India ja Pakistani köögil või kultuuril üldse, siis ma olen haavunud. Pakistan on küll konservatiivne ja islamistlik, aga eurooplased ei taipa, et asi pole religioonis. Süüdi on poliitiline olustik, mis on osaliselt meie tekitatud, osaliselt välisjõudude peale sunnitud. Meil pole kordagi omaenda otsuste tegemiseks ruumi jätkunud. Ma ei salli jutte, et Pakistan on ekstremistide ja konservatiivide maa. Siin on tohutult mitmekesisust. Meil on juhitav demokraatia, aga sellega pole veel kõik öeldud. Riiki valitseb küll eliit, aga see ei kajasta tavaliste pakistanlaste arvamusi või elustiili.

Jah, poliitikud juhivad kehvasti, ent see ei iseloomusta meid rahvana. Ma ei näe oma Pakistani naisi ega noori säärasena. Ma tean, et nemad on edumeelsed ja annavad endast parima, aga meie probleemid on nii suured, et meie head küljed jäävad märkamatuks.

Väärikusfoorumi tegevusi saab jälgida Facebookis Forum For Diginity Initiatives lehel.

Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus.