Pärlikee on päris … hetero

Me kohtusime Tallinnas ja nüüd oleme pea viis aastat abielus olnud. Timothy ja minu suhe on keerukas navigeerimine mõtetes ja ruumis, tegemistes ja tõlgendustes, suhetes ümbritsevasse keskkonda ja iseendasse. Timothy on ehtekunstnik ja minu töö keskmes on sooküsimused. Vahel arutame oma tööd igapäevase suhtluse, aga ka laiemate ühiskondlike võimusuhete taustal päris pikalt. Ühel pühapäeval arutasime Timothy loomingule vaadates, kuidas käsitletakse mehelikkuseid ehtekunstis.

Christian Veske-McMahon: Nüüdisaegsetes läänelikes käsitlustes peetakse ehteid ja ehtimist tavaliselt pigem naiselikuks. Ajaloos aga on ehted olnud just meeste võimu näitamise vahend. Kuidas sa seda vastuolu seletad?

Timothy Veske-McMahon: Nii nagu sa seda meeste ehtimistava võimusuhete kehtestamise vahendina kirjeldad, on ehted kogu teadaoleva ajaloo vältel olnud seotud raha või muude käibevahenditega. Nimelt on ehtekunstil mitmekesine tehnikaajalugu, kuhu kuuluvad nikerdajad, helmevalmistajad, rahavermijad ja mündimeistrid, kelle töö on lähedalt seotud rikkuse, võimu ja staatusega. Ja sõltumata sellest, kas ehe on või ei ole kinnitatud kehale, peidetud põrandalaudade alla või riietele, nagu nõelapiste, mis hoiab riietuseset koos või on riietusse pistetud — igal juhul on ehted alati mänginud olulist rolli ühiskondliku staatuse põlistamisel, oma rikkuse eksponeerimise kaudu. Näiteks kasvõi kroonijuveelid, teenetemärgid, kraed, medaljonid, vennaskonnad ja seltsid, kellel on alati oma sümboolikaga ehted, kas siis rinnamärgid või medalid, mündid, märgid, — kõik need asjad, kehal kantavad väärtesemed, märgivad meestevahelisi hierarhiaid.

Moodsal ajal pole meeste kehal kantavad ehted enam kuigi levinud ja meeste keha ehtimine on üpris piiratud. Meil on mansetinööbid, lipsunõelad, rinnamärgid, ja sõltuvalt põlvkonnast või päritolust, kannavad mõned mehed ka kõrvarõngaid, mõni kannab sõrmust või lausa väikese sõrme sõrmused. USA ehteid kandvate meeste või nende meeste puhul, kes on viimase saja aasta jooksul selle poolest silma paistnud, märgivad ehted nende kuuluvust mõnda religiooni, seltsi, ametisse, kultuurilisse identiteeti, või kriminaalset tausta. Seega ei pruugi ehted märkida ainult rikkust, vaid ka teisi staatuseid traditsiooniliselt homosotsiaalsetes võimusuhetes.

Maskuliinsuseuuringute üks populaarsemaid termineid “hegemooniline maskuliinsus” viitab domineerivale maskuliinsusele, mille saavutamine on eesmärk iseeneses. Selle mõiste üks alusepanijaid Raewyn Connell jõudis selleni, kui hakkas märkama korporatiivse maskuliinsuse või ärimehelikkuse valdavust. Selline ärimaailma maskuliinsus jätab väga vähe ruumi ehtimiseks ja isikupäraseks väljenduseks, sest ollakse kinni reeglites, kus ehted ja ehtimine on lubatud ainult võimusuhete piires. Samas mõned subkultuurid põhinevad võimalusel, et võid end ehetega visuaalselt positsioneerida, kutsuda esile viisi, kuidas inimesed sind vaatavad või sinuga räägivad.

Jätkates veel USA võimusuhetega, mida ehtimine subkultuurides tähendab?

TM: Eks see sõltub. Kindlasti kannavad mehed lääne subkultuurides ehteid, millega tihtipeale märgitakse popkultuurilist kuuluvust, mis põhineb muusikamaitsel, riietumisstiilil jne. Või näiteks identiteedi kujunemise perioodil on eriti oluline väljendada, mida tahetakse ja kuidas end teistest gruppidest ja vanematest põlvkondadest eristada. Vaadates näiteks hip-hopi- või pungikultuuri, kus piercing’ute asukohad ja tätoveeringud mehe kehal on kui tähendust kandvad ehted ja vastupanukultuurilised õõnestusvahendid. Läänemaailma enamus peab meeste rõngastamist ja ehtimist siiski pigem tabuteemaks. Nii et kui ärimees läheb rinnamärgi, mansetinööpide, lipsunõela ja abielusõrmuse tavakohaste kandmisviiside piirest välja ja tuleb tööle silmapaistva kaelakeega või kõrvarõngastega, mitte niisama neediga või teemandist kraenööbiga, aga rippuvate kõrvarõngastega ja pärlkaelakeega, siis saab ehete kandmisest vastupanuakt. Samas moe- ja loovtööstuses, kus hinnatakse idiosünkraatilisi žeste, millega näidatakse, et erined normatiivsetest mõttemallidest, millega sa ei sobitu ja sa oled tabude purustaja, ei pandaks pärlkaelakeega ärimehe juures midagi imelikku tähele.

Kas sel hetkel muutuvad ehted queer’iks?

Võib olla tõesti! Ma ütleks, et objekt ise ei ole queer, aga see sõltub ühiskondlikust ökosüsteemist — ja see huvitabki mind loominguliselt kõige rohkem! — kust jookseb piir, kus näeme ehteid sotsioloogiliste nähtustena ja kus me vaatame ehteid, eriti kaasaegset ehtekunsti kui ökoloogilise nähtust. Minu arvates on huvitav märgata, et pärlkaelakee on päris hetero. Kui ärimees kannab pärlkaelakeed juhatuse koosolekul, siis ta ei queer’i seda kaelakeed kuidagi, st ta ei muuda oluliselt selle pärlkaelakee heteronormatiivset konnotatsiooni ega mõtestamise viisi.

Aga ehitud inimene on siis queer’itud?

Jah, mehe keha ja isiku identiteet on selle kaelakee kandmise läbi queer’itud, eriti sellises selgelt reglementeeritud kommetega keskkonnas nagu ärivaldkond. Mida ehted ühiskonnateaduslikust ja ökoloogilisest perspektiivist vaadates pakuvad või lihtsalt, mida toovad ehted inimeste, objektide ja keskkonna vahele? Selle küsimuse taustal tulebki välja, et see, mis on ehtimine ja mis muudab ehte queer’iks, sõltub keskkonnast.

Timothy Veske-McMahon. Teem VI

See, mida peetakse traditsiooniliseks ehtekunstiks, vääriskividest ja -metallidest ehted, on sisuliselt kaasaegsest ehtekunstist väga erinev. Kaasaegne ehtekunst on üks väga väike nišš kunsti, disaini ja tarbekunsti vahel. See on pigem akadeemiline töö, kuigi on galeriid, kogujad ja inimesed, kes neid armastavad ja kannavad. Ja üldiselt on kogujad kunstnikele mingil viisil lähedal seisvad isikud. Nii et kaasaegne ehtekunst on niikuinii argipäeva kontekstis nii pretensioonikas, et muutub oma ekstravagantsuses queer’iks. Võrreldes tavaliste ehetega on kaasaegse ehtekunsti objektid normatiive nihestavad ja queer’ivad, et mitte öelda perversioonid tavalisest. Queer ei tähenda siinkohal tingimata orientatsiooni, vaid kummalist vormi, liikumist, struktuuri, mahtu, paigutust, kogemust jms.

Michael Kimmel on meeste keskel valitsevat maskuliinsuse pinget sõnastades viidanud maskuliinsuse, meeste sotsialiseerumise ja homofoobia vahelistele keerukatele suhetele. Ta ütleb, et tänapäeva USAs tähendab meestele meheks olemine “mitte naiseks olemist”. Minu arvates viitab see meeste internaliseeritud misogüüniale. Peavoolu geikultuur on tihti võtnud omaks väga heteronormatiivsed arusaamad soost. Heteroseksuaalne mehe keha on unistuste ideaal, mille kõrval naiselikkust tajutakse ebaihaldusväärsena. Kas geikogukond on kaotanud oma võime tõusta elus normatiivsusest kõrgemale? Kas ehted on nüüdisajal kaotanud oma potentsiaali geikultuuri edendada?

Mind ajab see meestevahelistele pingetele mõtlemine natuke naerma. Ma pole kindel, et see on ainult USA-le omane asi, aga kui ma olin noorem, siis polnud meestel kõrvarõngad üldse tavalised, või kui olid, siis subkultuurist sõltuvalt, oli vahel ühes kõrvas auk ja siis oli väga oluline, et kummas. Nii et see pingespektrum ei ole vaid teooria, vaid tõesti eksisteerib ka ehtimise reeglites.

Ma mäletan, et lugesin 15-aastasena, kuidas kõrvarõngastega saab teiste geimeestega kommunikeerida. Kas see oli üksteise ära tundmise vahend?

Jah, aga selliselt märgistamisel olid ka aspektid, mis ei puutunud ehtimisse. Minu arvates lõi selle müüdi normatiivse kultuuri paranoia, mis ei lase inimestel spektrumi peale juhuslikult sättuda, vaid vajab pidevat fikseerivat sildistamist ja identifitseerimist.

Me oleme nüüd päris pikalt rääkinud kantavatest ehetest. Aga tegelikult oled sa tuntud just kaasaegse ehtekunstnikuna ja selle mõtestajana. Sa oled mulle mitut põnevat kaasaegset ehtekunstnikku soovitanud, kelle looming käsitleb maskuliinsusega seonduvaid pingeid, nagu näiteks Andrew Kuebeck või Keith Lewis, kes murravad tabusid varjamatu fallotsentrismiga. Minu silmis käsitled sina oma teostes maskuliinsust veel teistmoodi. Maskuliinsete väljendusviiside mõistmiseks tuleb näha nende kompleksseid kihistusi. Mis sa arvad, miks jätavad kaasaegsed ehtekunstnikud mehelikkust käsitledes tõlgendustele nii vähe ruumi?

Andrew Kuebeck. Sailor

Hea küsimus! Mehelikkust võib käsitleda obstsöönsena, tabuteemana, madalalaubalisena või sardoonilise kättemaksuna, aga seegi looks kategooriad, kuidas mehe keha nendes keskkondades kujutatakse. Selles mõttes, et tegelikult pole mehe kehas midagi jubedat, aga ühiskond on selle lihtsalt ära peitnud. Mõne kunstniku looming, nt nende, keda mainisid, on otseses dialoogis temaatilise kultuuriga. Alasti mehe keha on lisaks tabule, liigsele haavatavusele meeste mehelikkuse kuvandis, veel ka hirmutav objekt – paljas mees kui vägivalla subjekt. Ma arvan, see on teema, mida pole kuskil arutatud. Vägivalla all kannatav mehe keha on jällegi olnud päris populaarne vanas kunstis. Nende teoste teemaks on binaarsuste tajumisviisid heteroseksuaalse ja queer’i mehe kehade, riietatud ja alasti kehadega, pilguheitja ja vaadatu vahel. Nende teoste puhul võib rääkida õnnestumisest näiteks siis, kui see šokeerib või on silmapaistvalt vaatemänguline ja muudab tõrjutud perspektiivid nähtavaks ning paljastab midagi piisavalt, et vaatajal tekiks objektiga selgelt isiklik suhe.

Oma loomingus katsun ma selgepiiriliselt ettekujutatud identiteete vältida. Mu loominguliseks impulsiks on soov uurida identiteedi väljendumise mitmepalgelisust. Samas ei ole mulle tingimata oluline ühiskondlikke tavasid või kehale pandud ootuseid väljendada läbi ehtimise akti. Inimene tajub vaimselt ja kehaliselt, et see objekt võib potentsiaalselt olla kantav ehe ja mis tähendust ta sel juhul kannaks, aga ta ei pea tingimata seda selleks ise kandma. Igat sorti töödega suhestumine sõltub sellest, missugune keha seda tööd kannab, missugune identiteet seda ehet omab, ja kellega need kokku puutuvad. Näiteks Kuebecki teoseid võib kandmas kujutada ka täiesti tavalist naist, kui talle näiteks meeldib teoses peituv tunnetus või väärtushinnang või see tundub niisama ilus, eks. Samas võib ette kujutada queer’i meest seda juhatusekoosolekul kandmas või hoopis nädalvahetusel, kui ta pole ümbritsetud rangetest reeglitest ja korportatiivse kontori piirangutest. Me ei tea.

See viib meid vältimatult teemani – sugu kui kestev performatiivne esitus. Maskuliinsus kui etteastete esitus.

Kas ehtimist on üldse võimalik kirjeldada mitte-performatiivsena?

See on minu küsimus sulle.

Ma ei kujuta tegelikult ette ehtimist, mis poleks kuidagi demonstratiivne. Ehtimine eeldab teatavat ebapraktilisust, see pole nagu riietumine, et külmas ellu jääda või end päikse eest kaitsta.

Aga kui sa mõtled Tobias Almi loomingu ja tööriistavööd käsitleva artikli peale? Ta ütleb, et tööriistavöö on korraga nii kaunistus kui ka funktsionaalselt vajalik. Nii et ehtel ikkagi on lisaks kaunistamisele veel funktsioone.

Tööriistavöö on tõesti, nagu paljud teisedki asjad, n-ö funktsionaalsuse ja ilu piiriala. Väljaspool ehitustöökeskkonda kaotab see oma funktsionaalsuse ja muutub ta ikkagi ehteks — peaaegu drag’iks, kas sa ei leia? Või on see pigem heteroseksualiseeriv vahend? Almi asjad on minu silmis nagu trans-objektid, mitte soolisuse mõttes, vaid dekoratiivsuse ja funktsionaalsuse binaarsuse vahel liikuvad ja üleminekute piire kompavad.

Minu kui ehtekunstniku jaoks on põnev mõelda erisustest stiili, moe, popkultuuri ja riietumistrendide, keha riietega ja ehetega ehtimise vahel ja siis veel ehetest kui aksessuaaridest, kus küsimuse all on see, kas ehitakse riideid või isiksust.

Timothy Veske-McMahon. Borne XIII

Suur osa su loomingust käsitleb kodu ja igatsuse teemat, mis annab kaasaegse ehtekunsti kontekstis maskuliinsusele omakorda teistsuguse perspektiivi. Kust see tuleb?

Ma arvan, et mu teoste mõte liigub nüüdiskultuuri seatud ootuste ja tegelike identiteetide, ajaloo ja soovide vahel. See tekib siis, kui proovid kultuuriviidete vahel orienteeruda ja end neis paigutada, kui püüad korraga vastata välistele ja sisemistele ootustele.

Aga paljud asjad tulenevad minu ehtekunstniku ametipieteedist, mitte kandja ega omaniku perspektiivist. Ma näen end ehtekunstnikuna kellenagi, kes on dialoogis inimesega, kes seda ehet lõpuks kanda otsustab. See ehtimine on meie vahelises koostöös sündiv performatiivne, subversiivne, queer akt. Nii et see eksisteerib olukorras, mis on avatud võimalusele, et keegi saab seda kanda, keegi saab seda omada ja anda kellelegi teisele.

Kui nüüd võtta sinu ehtesarjad “Kantud” (Borne) ja “Kihav” (Teem), siis mulle tuleb kohe meelde see melu, mis tekkis ühel sinu näituse avamisel, kui inimesed aru said, et see leiba meenutav pross on tehtud su rinnakarvadest. Mis sa arvad, mis selle sagina tookord esile kutsus?

See tekkis, sest inimesed olid natukene üllatunud ja samas pidid otsustama, kas nad on päri mõttega, et need on päriselt kellegi keha karvad, täpsemalt rinnakarvad. Näiteks, kui pildi peal oleks olnud minu pealae karvad või habemekarvad, oleks reaktsioon olnud teistsugune. Käekarvadest isegi mõeldakse teistmoodi kui rinnakarvadest. Sest kuidas rinnakarvu tavaliselt kogetakse? Pigem intiimses olukorras. Nii et kui keegi on avalikus ruumis rinnakarvadega silmitsi, siis nad juba esitavad selle teose sisu omal viisil, oma pilguga, lähedale tulemisega, uudishimuga ja sellega, kuidas nad käituvad, kui kogemata satuvad intiimsesse kontakti kehaga, millega nad muidu kokku ei puutu. Peale selle, need polnud mingid suvalised rinnakarvad, vaid minu, identifitseeritava inimesed omad. Nii et selles esines ka teatavat enesepaljastust, vaataja vaimusilmas – isegi kui see on keegi kunstihuviline inimene – avanes pilt, kuidas ma olen särgita teises toas, võib-olla vannitoas või magamistoas või elutoas, aga kindlasti mitte galeriiruumis ega üldjuhul isegi mitte võõraga tänaval.

Timothy Veske-McMahon. Teem-III

Sa ise ei kanna eriti ehteid?

Ma kannan kahte asja peaaegu iga päev.

Ja need on väga tagasihoidlikud!

Ja mõlemad on väga normatiivsetes kohtades! Vasaku käe sõrmuse sõrmes, nagu sa tead, on mu abielusõrmus ja parema käe sõrmuse sõrmes on tavaline pitsatsõrmus, mis on tegelikult pärit ühe teise ehtekunstniku kontseptuaalsest projektist, aga see sobib mulle väga hästi. Mu abielusõrmus isegi ei pruugi nii silmatorkamatu olla, sest see on natukene ebakonventsionaalne, aga pitsatsõrmus on täiesti tavaline. Samas, kui see oleks mu väikses sõrmes, võiks see viidata see poliitilisele kuuluvusele.

Aga miks sa kannad normatiivseid ehteid?

No tead, ma olen omaette mõelnud, kas mulle sobiks kõrvaaugud. Küsimus on peamiselt selles, kas sa oled esineja tüüp või mitte, sest ehted on väga performatiivsed ja mitte kõik ei taha pidevalt laval olla. Mõned meist on hoopis pühendunud rekvisiitide tegemisele ja tänavapildi lavastamisele. Teised mängivad oma unelmad välja akadeemilistes kirjutistest või kasvõi Vogue’is. Aga ma mõtlen, et ma ise ei ole eriline performance’i-kunstnik.

Butler arvaks siinkohal teisiti! Soo esitamine on järjepidev protsess.

Noh, minu pealava on mu tööpink.

Tõlkinud Rebeka Põldsam

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.

Selle artikli koostamist on rahaliselt toetanud on Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Artikli sisu eest vastutavad vaid rahastatava projekti koordinaatorid ja artikkel ei pruugi kajastada Põhjamaade Ministrite Nõukogu seisukohti ja tegevuskavu.