Säästuriik toob säästuprokuratuuri
Pihlakodu juhtumi probleem ei seisne selles, nagu dementset inimest ei oleks võimalik vägistada, vaid et eksiti selles, mida kannatanud pidid tõendama, et kohtus mittevaralise kahju hüvitamist nõuda.
Küll aga on avalik šokk Ekspressis kirjutatu üle arusaadav, sest paljastab valusalt hoiakute lõhe avalikkuse ja menetlejate vahel selles, kuidas justiitssüsteem peaks kannatanuid kohtlema.
“Mittevaraline kahju eeldab, et inimesel tekkisid vägistamisest mingid häired”
Prokuratuur ei väida, et dementset inimest võib vägistada, sest ta ei ole võimeline midagi tundma. Ka praegune vägistamise definitsioon katab selle olukorra selgelt ning süüdistusega minnakse edasi kohtusse. Samuti ei ole dementse vägistamine kuidagi vägistamist kergendav asjaolu.
Nõusolekuseadus võimaldaks samamoodi toimetada, lihtsalt teistsuguse rõhuasetusega, mille keskmes oleks ohvri nõusoleku puudumine. Selle juhtumi puhul siin määravat vahet ei ole. Küsimus on hoopis selles, millistel tingimustel saab kriminaalmenetluses esitada mittevaralise kahju hüvitamisele suunatud hagiavalduse.
Siin lõikuvad kaks juriidilist maailma, kus ühes maailmas tegutseva juristi arusaam teise juristi ja maailma kohta on pigem napp, ja vastupidi. Prokuröridel pole olnud kombeks seksuaalvägivalla juhtumites paralleelseid tsiviilhagisid vormistada ja neil pole selleks ka institutsionaalset ettevalmistust.
Mittevaraline kahju ei piirdu ainult tervisekahjuga
Vägistatud naistele riigi määratud advokaat ja prokurör paistsid Ekspressis kirjutatu põhjal arvavat, et selle hagi esitamiseks on üks moodus ehk vägistamisest saadud tervisekahju tõendamine, mis on kitsalt defineeritud, ning seda nad tõendada ei suuda.
Vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik aga sellega ei nõustu: vägistamise tõendatuse korral ongi mittevaralise kahju tekkimine juba iseenesest tõendatud. Selleks, et mittevaralise kahju hüvitamist nõuda saaks, ei peagi vägistamine tekitama tervisekahjustusi, nii nagu prokuratuur seda mõistab. Piisab ka inimväärikuse riivest ja vägistamise kaudu inimese objektiks muutumisest, sest isikliku õiguse rikkumine kahjustab a priori isiku psüühilist seisundit ja tegevust. 1
Ka justiits- ja digiminister Liisa Pakosta kommenteeris Õhtulehes, et ainuüksi vägistatu inimväärikuse kaotus on mittevaralise kahju põhjustaja. Samuti tõi ta välja Euroopa kohtute praktika, kus selgitati, et mittevaraline kahju on ka näiteks “perekonnale või ühiskonnale tekkinud usalduskahjus”.
Mida saaksid poliitikakujundajad sellest olukorrast õppida? Seksuaalvägivalla ohvreid abistaks niisugustes juhtumites näiteks juriidiline nõustamine, mille võiks Soome eeskujul lisada meie psühholoogilisele nõustamisele, ohvriabi peamisele suunale. Kindlasti arvavad paljud, et eeskätt tuleb harida prokuröre, sest nii on odavam. Minu küsimus on sellisel juhul, kuidas me menetlejatele rohkem aega ja muid vahendeid anname, et nad tsiviilhagisid kirjutada jõuaks?
Töö on tellija materjalist
Huvikaitsjana näen, et Pihlakodu juhtum peegeldab mitut omavahel põimunud süsteemset ning ajas üha süvenevat probleemi, mida ei saa taandada mugavale tõdemusele, et kuskil on üksikud hoolimatud inimesed, kes tuleb välja vahetada.
Justiitssüsteem on sarnane teiste suurte ja konservatiivsete süsteemide ja institutsioonidega nagu haiglad või haridusasutused, millele meie ootused seoses ühiskonna arenemisega täiesti põhjendatult üha kasvavad, aga mis peavad paradoksaalselt tegutsema järjest suureneva ressursinappuse surve all.
Selline keskkond paneb inimesed käituma psühholoogilises säästurežiimis. Menetlejad peavad lisaks sellele tegutsema veel kriminaalõiguse jäikades piirides ja väljastpoolt vaadates näib mulle, et isikuvastaste kuritegude korral uute lähenemistega eksperimenteerimist kohtus ei premeerita, vaid karistatakse. Seda vaatamata sellele, et ühiskond ja isegi õigusteaduse taustaga inimesed aeg-ajalt sellisest ootusest märku annavad.
Kaotama ei tohi minna. Riigi raha ei tohi raisata.
Kärpekrokodillid meid ei aita
Meie, kes me tahame, et ka kõige nõrgemad saaksid õigusriigilt kaitset, milleks neil õigus on ja mida nad väärivad, peaksime demokraatlikult valimiskastide juures ja vajadusel ka protestide kaudu nõudma, et vägivallaohvrite julgustamine abi otsima käiks käsikäes selle abi andmise soodustamisega, mitte pelga nentimisega, et küll keegi kuskilt vahendid leiab. Praegu jäävad üksikud inimesed igapäevases triaažis teisejärguliseks. Usun, et prioriteetide ja ressursside ümberjaotamine saaks märkimisväärselt leevendada seda survet, mida on näiteks kohtunike puhul ilmekalt kajastanud Pealtnägija.
See, et meedia probleemist räägib, on väga hea, aga kui sellele järgneb vaid nentimine, et ajad on sellised ja midagi pole teha, siis ma kinnitan, et ka edaspidi üha kasvava tööpataka taga ägavad inimesed püüavad asjad võimalikult kiiresti läbi töötada, et need kaelast ära saada. Siin pole asi kellegi erakordses isiklikus moraalses läbikukkumises, see trend on psühholoogiline paratamatus. Ma ei pea õigeks ühe prokuröri ründamist olukorras, kui tervet institutsiooni kummitavad struktuursed probleemid.
Kas nõusolekuseadus oleks midagi muutnud?
Ekspressi sõnul kuulsid ohvrite tütred arusaamisvõimetuse terminit esimest korda prokurörilt ja advokaadilt. See on praegu üks viisidest, kuidas kohtus vägistamist tõendada – tuleb näidata, et ohver ei saanud aru, mis temaga toimus. Artiklist jäi mulje, et advokaadi ja prokuröri just sellele tingimusele keskendumine viis neid järelduseni, et mittevaralise kahju hagi esitamiseks vajalikku tervisekahju ei saa olla, kuna ohvrid olid dementsuse tõttu arusaamisvõimetud. Kuidas kohtus korraga väita, et ohver oli arusaamisvõimetu, aga vägistamine põhjustas näiteks vaimset tervisekahju? Viimane ju justkui eeldab arusaamisvõimet.
Kas see oleks võinud mõjutada asjaosalisi psühholoogiliselt olukorrast teisiti mõtlema, kui meil oleks vägistamise säte juba praegu sõnastatud nõusolekupõhiselt ehk näiteks selliselt, et vägistamised on kõik penetratiivsed suguaktid, millele pole antud vabast tahtest nõusolekut? Vaimsed kannatused, mida vägistamine kahtlemata tekitab, ei oleks vastuolus väitega, et hoolealune ei andnud vabast tahtest nõusolekut. Kui aga arusaamisvõimetusele rõhuda, paistab väidetes vastuolu.
Humanitaarina usun, et sõnadel, mida kasutame, on suurem jõud, kui tahame tunnistada. Siiski ei arva ma, et see siin väga suurt rolli mängib. Nõusolekuseadust on vaja teistel põhjustel. Esiteks sellepärast, et igasugune tahtevastane seks on vägistamine ning seadus peab seda peegeldama, ja teiseks sellepärast, et kui kõigil on kohustus veenduda, kas seks on konsensuslik, aitab see enim neid ohvreid, kes enda tahet ei väljendanud.
Vabandamine ei ole nõrkuse märk
Tsiviilhagi oleks saanud esitada samal ajal, et vähendada kannatanute ja nende lähedaste solgutamist õigussüsteemis. Mittevaralise kahju nõuet oleks saanud sisustada ka muudel viisidel kui tervisekahju kaudu. Vägistamisega kaasneb ka alandamine ja objektistamine – seda oleks saanud põhjendusena kasutada. Saab jätkuvalt.
Praegu on vaja, et prokuratuur oleks näoga tavalise inimese poole. Ma ei ole kunagi mõistnud, kust tuleb uskumus, et vabandamine on ühele institutsioonile alandav. Prokuratuur jätkab kangekaelselt juttu tervisekahju piiritlemisest, kuigi asja teravik on ammu mujal. See tähendab, et võeti aega sõnumit seada, et öelda “meie pole midagi valesti teinud”, kui oleks saanud öelda “me eksisime”.
Antud juhul aitaks vabandamine taastada usalduse tervesse institutsiooni, laiemalt võttes meie riiki.
