Rahvuseta naine

Iga inimene kannab endas kahte impulssi – ta on osa millestki üldisest ja samal ajal indiviid. Nii tajub ta märkamatult neid kahte erisuunalist tunnet, mida võib võrrelda tsentrifugaal- ja raskusjõuga – üks tõukab ja teine tõmbab. Ent vaid koos tagavad nad maale eksisteerimiseks vajaliku universumi tasakaalu.* Nii ongi iga inimese puhul enesestmõistetavad nii tung kuulumise järele, mis vabastab üksildustundest ja tagab kaitstuse tunde, kui ka soov peita end teiste inimeste mõju eest, mis tagab vabaduse ja annab isikliku arengu tunde.

Neid impulsse võimaldab hästi käsitleda rahvuslik kuuluvus – teema, mis ei anna mulle mitmel põhjusel asu. Alustuseks muudab mind murelikuks globaalne natsionalistlike tunnete innustamine. Teiseks on see küsimus mu kodumaal, Eestis, olnud alati äärmiselt aktuaalne. Ja lõpetuseks – mitte päris mu enda valikute tõttu pole mul rahvust. Seetõttu tunnen end rahvuse küsimuses aeg-ajalt justkui kõrvalseisjana – tahtmata poolt valida muretsen ma kõigi pärast.

Kes ma olen?

Eestis, mu kodumaal peetakse mind venelaseks ja see on loogiline – mu kodune keel on vene keel, ma käisin vene koolis, kus minus kasvatati kiindumust vene kultuuri vastu, ning mu tutvusringkonda kuuluvad valdavalt venekeelsed inimesed. Vähesed teavad, et tegelikult pole ma venelane.

Mu emaisa oli sõjaväelane, mistõttu kolis mu ema kuueaastaselt Ukrainast Eestisse. Ukraina keelt nad Nõukogude Liidus ei vajanud ja seepärast sain ma Ukrainast vaid vanaema vareenikud hapukapsa või kirssidega.

Inimene, keda pean oma isaks, oli rahvuselt poolenisti venelane ja poolenisti poolakas. Tema pere ei andnud mu rahvuslikule identiteedile juurde midagi, mis pannuks mind tundma end venelasena. Meil polnud erilisi vene traditsioone, välja-arvatud uusaastapidustused kohustusliku kartulisalati ja kasukaga, mida ma kunagi ei söönud.

Vene usutunnistus ei olnud nõukogude ajal teab mis populaarne. Seetõttu ei tutvunud ma jumala kontseptsiooniga tänu õigeusklikele traditsioonidele, vaid lugedes värvilist, läikivate paberitega baptistlikku lastepiiblit. Selle saatis mulle vaarema Ukrainast, kes külastas regulaarselt baptistide kogunemisi.

Kõige selle tõttu õppisin ka vene kultuuri armastama hoopis koolis, kirjandustundides. Bulgakov, Dostojevski ja hõbesajandi poeedid jutustasid mulle vene hinge sügavusest, ent mitte minu rahvusest.

Muutuv rahvus

Ma sündisin Tartus ja elasin selles vägagi eestilikus linnas minimaalse eesti keele oskusega kuni 19. eluaastani. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astusin ma Tartu Ülikooli, kus sain suhteliselt kiiresti, ent mitte raskusteta selgeks selle lõputult ilusa ja meloodilise keele.

Ka eesti kultuuri iluga puutusin ma esimest korda kokku ülikoolis, tänu dotsent Tiiu Jaagole, kes laulis meile eesti folkloori loengutes regilaule. See vaimustas mind tohutult ja tekitas isegi kadedust. Mulle tundus, et kui oleksin eestlanna ja kogu see ilu oleks mu võõrandamatu osa, oleksin ma osa millestki suuremast. Olin end alati tundnud valge varesena ja kogu nooruse püüdnud vabaneda üksinduse tundest. Otsisin seda miskit, mis ühendaks mind teistega.

Ma ei teadnud veel tollal, et mu bioloogiline isa on eestlane. Olin 28aastane, kui ema pühendas mind suurde peresaladusse ja mu realiseerimatu soov olla eestlane sai korraga tõeks. Sel hetkel tundus mulle, et vaat nüüd on kõik selge, üksindus kaob ning minust saab osake kõigist neist inimestest, sellest kultuurist ja kodumaast. Ma olin sel hetkel tohutult õnnelik.

Ent see romantiline ja väga naiivne arvamus kadus kähku. Mõistsin väga ruttu, et geenid määravad rahvuse ainult kaasfaktorite kaasabil. Esimene faktor on keel, teine on see, kui palju toetab su pere rahvuslikke traditsioone. Kolmas on suhtluskeskkond lapsepõlves ja kasvamise ajal. Sest ükskõik kui hästi sa ka keelt ei valda, kui sul ei ole ühiseid kultuurilisi meenutusi, pole sa nagunii teemas sees.

Foto: Ingo Joseph, Pexels

Rahvusest loobudes

Ja nii juhtuski, et ma pole ei eestlane ega ukrainlane. Saan ma end vahest venelasena määratleda? Justkui saan – mu kodune keel on vene keel ning tänu sellele on vene kultuur mulle ikka veel teistest lähedasem, kartulisalat kannab mu rahvuskoodi ja mul on slaavi nimi. Nii et miks mitte.

Aga kujutlegem nüüd, et mu bioloogiline isa olnuks hoopis lõuna-aafriklane ja ma oleksin üks sümpaatne tumedanahaline naine. Kõik! Siin poleks mul enam mingeid šansse jääda venelaseks, paljudele oleksin ma lihtsalt “neeger”, poliitkorrektsuse nõudest hoolimata. Sajad võhivõõrad inimesed jõllitaksid mind päevast päeva ning kardaksid ja vaenaksid mind, sest ma tunduksin selles nii kindlas maailmas neile võõras. Nad muutuksid mind nähes rahutuks, sest ma meenutaksin neile, et kõik muutub ja võib-olla varsti on tänavatel sadu minutaolisi. Nad tulevad ja võtavad ära meie töökohad, toovad endaga kaasa barbaarsed kombed, hirmutavad oma kommetega meie lapsi, meie maailm paindub nende kultuurituse all ja me kõik hukkume.

Selle jõhkra näitega tahtsin ma tegelikult öelda, et rahvuslik identiteet on esiteks suhteline ja teiseks väga ohtlik mõiste. Valesti teadvustatud või isegi teadvustamata rahvuslikkus on raskusjõud, mis sunnib meid nägema vaenlast kõiges, mis langeb kriteeriumidest välja. See rajab inimeste vahele piirid ja tapab inimlikkuse, võimaldab inimestega manipuleerida ja sünnitab vihkamist. Ja sageli juhib see tähelepanu eemale riigi jaoks märksa elulisematest probleemidest.

Minu maailm

Rahvusliku identiteedi määratlemine kassaegses maailmas on iga inimese isiklik asi nii nagu usu valimine või oma soo tunnetamine sõltumata sellest, kellena ja kus sa oled sündinud. Just seepärast ei saagi keegi teine mu rahvust minu eest otsustada, sellese sekkuda ja sellel põhjal teha mu isiksuse kohta järeldusi. Seepärast olengi teinud teadliku valiku rahvusest loobuda.

Milline on siis minu jaoks rahvuseta maailm? Minu jaoks ei ole minu ja teiste kultuuri. Kõigis kultuurides on miskit meie ühiste esivanemate 40 000 aastasest kogemusest ning kõik nad väärivad lugupidamist. Jah, ma olen rõõmus, et kõnelen Tarkovski ja Tolstoi keeles, ent ma poleks vähem õnnelik, kui mu emakeel oleks Nietzche, Frommi, Sartre’i või Pärdi keel.

Viimane pool aastat olen õppinud Lõuna-Prantsusmaa ülikoolis ja suhelnud inimestega Süüriast Ameerikani, Jaapanist Itaaliani, enamikus lahkete ja huvitavate inimestega. Muide, nahaalseid ja lugupidamatuid inimesi leidub absoluutselt igas riigis. Seda tasub mäletada, kui tahaks öelda – need kuradi venelased, eestlased, süürlased …

Ma armastan maad, kus sündisin, armastan seal elavat rahvast ja nende kultuuri, mis on lõppeks ka minu kultuur. Kuid mind häirivad tugevalt mõne poliitiku kultiveeritavad rahvuslikud tunded. Innustades eesti- ja venekeelsete inimeste vahelist konflikti, kergitavad nad nii vaid isiklikku rahvuslikku eneseteadvust. No milleks?

Selle kõige pärast ei suudagi ma näha ühtegi objektiivset põhjust pidada rahvuslikku identiteeti mingilgi moel eluväärtusena kasulikuks. Hoopis teine asi on kultuuri ja traditsioonide säilitamine ning esivanemate austamine.

Barjääride rajamine pole paraku ainult Eesti trend, vaid ülemaailmne utoopiline nakkushaigus, mis viib tupikusse. Ning piir rahvusliku kuuluvuse ja natsionalismi vahel on väga õhuke ja ohtlik. Meie maailm paraku on habras. Miks siis mitte olla kosmopoliit ja ühtlasi universumikodanik?

* F. Riemanni idee “Hirmu põhivormid. Süvapsühholoogiline uurimus” ainetel.