Sellest, miks ma ei valeta

Juhtus nii, et laps hakkas vannis täiest kõrist röökima ja läks näost paiste. Kui ta kakskümmend minutit hiljem ikka veel röökis, pakkisin beebi kokku ja sõitsin EMO-sse. Naine jäi meie poolteist kuud varem sündinud pojaga koju ootama.

Samal hetkel kui autosse istusin, helises telefon. Helistas meie beebide isa – mees, kes aitas meil korraga saada kaks last. Rääkisin talle siis ka, et näed, sihuke lugu, laps paistes, läheme EMO-sse. Tema muidugi ehmatas ära, jättis kõik asjad katki ja põrutas samas suunas.

“Oodake palun pisut, arstidel on just vahetus, kohe tuleb uus doktor,” juhatab õde meid arstikabinetti.

Oleme algusest peale järginud ranget põhimõtet – oma peremudeli osas me ei blufi. Kui küsitakse, siis ütleme ausalt. Et meie lastel on kaks ema ja üks isa.

Aga seekord ei teki võimalust seda mainida. Tundub nagu tobe ka sellest kohe juttu teha, sest milleks asju keeruliseks ajada? Mispeale hakkavad asjad algusest peale kuidagi viltu vedama.

“Mis siis juhtus?”, küsib tohter – vanem ja soliidne lokkidega proua. Selline range, natuke nagu arstitädid mu lapsepõlvemälestustes.

“Laps, näete, läks paiste,” vastan mina. “Parem silm ja näopool. Olime temaga vannis ja korraga pistis kisama. Ja enam maha ei rahunenud.”

“Äkki tilgutasite seepi silma?”, küsib seepeale arst. “Ei, ta istus mu vastas, elukaaslase süles, mul endal oli teine laps süles,” vastan mina juhmi aususega. “Ma oleksin näinud.” “Koos olitegi kõik seal vannis või?”, teeb arst suured silmad, ilmselt mingit kooliealist jõmmi mulle mõttes sülle manades. “Ja mahtusite ära?” “Noh, vann on üsna suur…”, asun ma end õigustama. “Mul on küll kodus suur vann, aga ma ei mahuks sinna üksigi lapsega ära,” vastab arst – ning mõõdab kahemeetrist meest mu kõrval.

Edasi läheb asi veel rohkem käest.

“No äkki ikka läks talle midagi silma? Olete kasutanud mingit kehakreemi? Pesugeeli?” “Need on meil kõik allergikutele, elukaaslase pärast. Tal on kergelt atoopiline nahk.” “Tõsi või?”, mõõdab arst pika pilguga meest pealaest jalatallani – too peidab häbelikult käsi selja taha – ja seejärel tagasi pealaeni. Vangutab pead ja lisab: “Nohune on see beebi teil ka, tundub? Läksite nohuse lapsega vanni? Külma ei kartnud saada?”

Räägime siis paari sõnaga beebi nohust, et millal see algas, nii ja naa, ning mina lisan: “Meil teisel lapsel oli nädal varem just nohu – tal lõpes ja tüdrukul algas.”

Lasteaedades on palju haigeid praegu, väga ebameeldiv kõhugripp on liikvel, samuti A-tüüpi gripiviirus,” kommenteerib arst. “Ta ei käi meil veel lasteaias, ta on sama vana,” õiendan ma miskipärast vastu. Arst vaatab mind arusaamatult: “Kaksikud või? Kellega tema siis praegu on?”

Vahime isaga kimbatust tundes üksteisele otsa.

Sest kahe lihtsa luiskega – no ütleme isegi, et lihtsalt ütlemata jätmisega – olen rääkinud end nii nurka kui üldse võimalik. Aga noh, parem hilja kui mitte üldse: “Ei, tema on teise emaga. Mul on kodus samast soost elukaaslane, naine, noh. Ja tema siin on laste isa. Vannis käisin ka laste emaga. Ja allergik on tema.” “Ahsoo… No see seletab nii mõndagi. Näiteks kuidas te vanni ära mahtusite,” vastab arst.

Koju naastes tunnen end äraütlemata lollisti. Sest kui ma midagi õppisin, siis seda, et aus olla on lihtsam. Sest siis pole meil olnud mitte üht probleemi. Ja inimesed, eriti meditsiinitöötajad on olnud ülisõbralikud.

Miks siis asju keeruliseks ajada?

Autor on toimetusele teada.