fbpx

Soolise enesemääramise sõjas vajab feminism rohkem ruumi

Anna-Maria Sörberg. Foto: erakogu

Elame ajastul, mis annab meile üha uusi võimalusi juurelda oma keha, oma soovide ja oma seksuaalsuse üle. Samal ajal on mitmel pool, Rootsist Suurbritanniani, viimasel aastakümnel pead tõstnud nn TERFlus, ehk transvaenulik radikaalfeminism. Kuigi Eestis võrdlemisi nähtamatu, on TERFlus meilgi esindatud läbi sookriitikute ehk feministide, kes leiavad, et bioloogiline sugu on “tõeline, oluline ja muutumatu” ja et rääkida tuleks vaid naistest. (Mõistagi on nii meil kui ka igal pool mujal esindatud ka tavapärane transvaenulik antifeminism.) 

Rootsi ajakirjanik Anna-Maria Sörberg luges briti sotsioloog Finn MacKay raamatut “Female Masculinities and the Gender Wars: The Politics of Sex”, kus jääb kõlama mõte, et feministliku võitluse edasi liikumiseks, on vaja veelgi rohkem ruumi ja feministlike positsioonide mitmekesisust. 

Mäletan aastatuhande vahetuse paiku toimunud kohtumist lesbist separatisti Sheila Jeffreysiga. Mind ja meie väljaantava kvääriajakirja Zoni kaastoimetajat võeti hotellitoas vastu lahke tervitusega ”Hello, sisters”. Intervjuu aluseks oli püüdlus välja selgitada, millised on need ideoloogilised eraldusjooned, mis meid lahutavad.

Kulus umbes veerand tundi, enne kui Jeffreys jõudis järeldusele, et see, mille eest me seisame, pole mitte ainult lootusetu, vaid ka ”täiesti haige”.

I’ve had it with this queer shit, ütles Sheila Jeffreys, enne kui ta meid välja viskas ja hotelliukse kinni lõi. See oli meile õppetund.

Oli enesestmõistetav, et Briti radikaalfeminismi koolkond, mille Jeffreys 1970. aastatel asutas, ei sobinud kokku meie eksperimentaalsete sugudeüleste ning rajude seksuaalsuste ja fetišidega. Aga mis sundis meid üleüldse üritama teha intervjuud, mis oli algusest peale määratud läbikukkumisele?

Radikaalfeminism kui oluline element

Lugedes raamatut “Female Masculinities and the Gender Wars: The Politics of Sex ehk Briti sotsioloogi ja kirjaniku Finn MacKay isiklikku ja teoreetilist ülevaadet kolme aastakümne feminismist, tundub nagu oleks meie kohmakas vestluskatse pärit hoopis teisest ajastust. Ajastust, mil kväärifeministlikus arutelus osalesid isegi sellised raevukad feministid nagu Jeffreys ise, enne kui ta transvaenulikku retoorikasse täielikult ära kadus.

”Nostalgitsemiseks pole küll otsest põhjust, kuid praegu on tunne, nagu poleks mõni vestlus üldse kunagi toimunudki. Tänasel päeval tunduvad need võimatuina,” kirjutab MacKay. Ühendkuningriigis tegutsev aktivist ja sotsioloog MacKay esindab töölisklassi, on alati lojaalne kvääri vaatenurgaga, samastub transmaskuliinse butch’ide, stud’ide ja transpoiste kontekstiga ning on täiesti veendunud selle poliitilise teooria potentsiaalis, mida nimetatakse radikaalseks feminismiks.

Kui asuda kaitsma feministlikku veendumust, koolkonda, mida tänapäeval tihedalt seostatakse 2010. aastate suures sugudesõjas ühe poolega, tähendab see ehk hetkelist kaotust. Kuid Finn MacKay näeb oma ülesandena tunnustada radikaalset feminismi kui olulist elementi ja eeldust feministliku kasvulava tekkeks. Kui mitte muul põhjusel, siis vähemasti selleks, et edasi liikuda.

Soolise enesemääramise sõda

Miks toimus viimase kolme aastakümne suurim soolise enesemääramise sõda just Inglismaal? Ilma sotsiaalmeediata poleks see muidugi võimalik olnud. Ega ka ilma tänasel päeval Euroopat kummitava populismi ja natsionalismita ning samuti mitte selle initsiatiivita, millega pea viis aastat tagasi olnud konservatiivide valitsuse ajal pakuti välja 2004. aastal vastuvõetud sugude tunnustamise seaduse (Gender Recognition Act) reform. Eesmärk oli õilis ja mitte eriti vastuoluline. Soolise kuuluvuse muutmise võimalus ametlikes, näiteks isikut tõendavates dokumentides, oli ammu olnud enesestmõistetav – nüüd sooviti, et eneseidentifitseerimise õigus laieneks ka sünnitunnistusele.

Ja siis järsku tõusid kõik tagajalgadele. Osa feministe reorganiseerisid end värskelt tuvastatud ohu ees: et mehed, kes soovivad naisi oma naiseliku identiteedi varjus ära kasutada, hakkavad siis pääsema ruumidesse, mis on loodud naiste kaitsmiseks meie ühe suurima ülemaailmse probleemi, nimelt naistevastase vägivalla eest. See on mure, mida tasub tõsiselt võtta, on MacKay seisukoht. Meeste vägivald naiste vastu on hiiglaslik probleem, mis puudutab naiste, transsooliste ja laste igapäevaelu kõikjal üle maailma. Probleem on aga selles, et siirast arutelu ei tekkinudki. Radikaalfeministid või nn sookriitikud ning konservatiivid ühinesid peagi vandenõukampaanias, mida korraldasid tabloidid, ilma igasuguse arusaama või huvita selle vastu, mida kväärielu sisuliselt tähendab. Peagi täitusid nende esilehed mustvalgete lugudega noortest, keda oli ”sunnitud soovahetusele”.

Elame paradoksaalsel ajastul

Me elame ajastul, mida MacKay nimetab post transiks (unustamata sealjuures ignorantsust ja rünnakuid, millega trans-inimesed jätkuvalt on sunnitud kokku puutuma). See on ajastu, mis on andnud meile vabaduse sugude olemuse ümber sõnastada ja kus paljudele meist on antud uued võimalused mõelda oma kehale ja soovidele väljaspool ettemääratud norme ning kus seksuaalsust peetakse voolavaks. Kuid samas puudub meil täielikult feministlik revolutsioon, millele toetuda. Ja me liigume jätkuvalt maailmas, kus ähvarduste ja vägivalla narratiivis on endiselt kesksel kohal mehed ja mehelikkus.

MacKay seisukoha järgi vajame me eneseidentifitseerimise ajastul feministlikus võitluses edasiliikumiseks veelgi rohkem ruume ja positsioone, mitte polariseerumist, millesse me kahjuks nii sageli jõuame. Ärge kartke eraldusjooni, kuid jätke kommentaarid lugemata. See ei kõla küll üliradikaalselt, aga võib-olla on see tulevikku silmas pidades hea algus.

14
FacebookTwitterEmail

Toeta meid!

Sinu annetus aitab Feministeeriumit töös hoida — algatada uusi projekte, tasuda kaaskirjutajatele ja arendada kohalikku feministlikku mõtet.

Anneta

Loe ka

Hoia end meie tegemistega kursis

Feministeeriumi uudiskiri ilmub iga kuu alguses. Loe eelmisi uudiskirju siit.

Ostukorv
  • Ostukorvis pole tooteid.