Sugu on tegu, mis nõuab poksija häbitut enesekindlust

Kunstnik Maria Izabella Lehtsaar kirjutab, et tema ja paljud teised mittebinaarsed inimesed seostavad feminiinsust muu hulgas ka oma seksuaalse, mitte ainult soolise identiteediga. Lehtsaar uurib, kuidas keeles ja ühiskonnas, sh poksitrennis kehtivad kirjutamata reeglid enesetunnet mõjutavad.

Ma ei ole kunagi soovinud oma välimust kardinaalselt muuta. Ma tunnen end mugavalt, mulle on mu pikad juuksed ja ilusad asjad ikka meeldinud. Olen aga soovinud, et minust mõeldakse kui minust ning sellele ei pandaks külge silti, millega ma seost ei tunne. End naisena raamistades olen tundnud pidevalt närivat ebamugavust, mis lõpuks päädis sisemiste vastuoludega. 

Olen aastate jooksul eriti Tumblris näinud lesbisid arutlemas, et sooline eneseväljendus on lesbiidentiteedi vältimatu osa, me saa rääkida ainult seksuaalsusest. Aastaid hiljem hiljem leidsin, et sildiga lesbi on võimalik ka minu soolise identiteedi kese kokku võtta, kuid lisaks sellele aitab mõtteid mu soost koondada ka silt mittebinaarne. Binaarsusest väljaspool eksisteerimine tundus esialgu võimatuna, sest olin alateadlikult sidunud enda väljanägemise – mida tõlgendatakse feminiinsena – oma identiteediga, kuid nüüdseks olen mõistnud, et naiseks olemine ja feminiinsus ei ole võrdelises seoses.

Maria Izabella Lehtsaar. “Loveless 3”. Poksikindad, 2021. Vaade näituselt “Sinikalilla”, 2024. Foto: Kertu Rannula

Kujutlus mittebinaarsest inimesest on olematu, sest me oleme ühiskonnas nähtamatud. Sooidentiteet ja sooväljendus on binaarses kontekstis ükssama ja sellise käsitluse järgi saab naiselikuna tõlgendatav inimene olla ainult naine. Mittebinaarset identiteeti vaadeldakse sellest lähtuvalt justkui kolmanda soona, kuid tegelikult pole binaarses sookäsitluses sellele kohta.

Soo tähendus ei hõlma vaid välimust või sünnil määratud tähte passis, vaid ka silmale nähtamatut.

Neil harvadel kordadel, kui mittebinaarsetest inimestest räägitakse, kujutatakse neid tihti androgüünselt, meheliku ning naiseliku vahepealsena, üritades masinlikult kuvada midagi üheselt mõistetavat ja lihtsasti kategoriseeritavat. Aga tähendus ei hõlma vaid välimust või sünnil määratud tähte passis, vaid ka silmale nähtamatut. Ükskõik kelle soost käib jutt, on sugu alati paljude argiste, suurte ja väikeste tegevuste pidev kogum, sugu on performatiivne.

Esiteks tuleks minu feminiinsuseesitust vaadata kvääripilguga.

Olles pikemat aega jälginud, kuidas inimesed feminiinsuse mõistet tõlgendavad, olen jõudnud kahe tõdemuseni. Esiteks tuleks minu feminiinsuseesitust vaadata kvääripilguga ja teiseks, et mu feminiinsus on palju enam seotud lesbilise identiteedi kui naiseks olemisega. Viimasega ma nüüdseks enam ei samastugi.

Maria Izabella Lehtsaar. “Loveless 5”. Paelast tehtud poksisidemed, 2023. Vaade näituselt “Sinikalilla”, 2024. Foto: Kertu Rannula

Täpset aega ma ei mäletada, aga millalgi nooremas eas hakkasin teadlikult kandma maski. Tegin seda selleks, et teistel inimestel oleks mugav ja lihtne, tahtsin, et mu sooesitus teisi ei koormaks. Moonutasin oma minapilti, kohandusin teiste inimeste järgi, järgisin narratiivi, mida pidasin õigemaks. Püüdsin heteronormatiivses ühiskonnas mitte eristuda, kuid selleks tuli pidevalt sisemisi järeleandmisi teha. 

Minu kogemust saab võrrelda köielkõndmisega. Ainus olemise viis seisnes ettevaatlikult mööda köit edasi liikumises ja allavaatamisest hoidumises. Alateadlikult tunnetasin, et kõike tuleb teha hästi, õigesti ja kiiresti ning kõik peab olema korralikult tehtud esimese korraga. Selline õpitud perfektsionism on laastav, sest sellisele pingele on võimatu vastu pidada. Mul oli meeletu ärevus, aga ma ei näinud ka võimalust etenduse lõpetamiseks, sest kartsin näida halva või läbikukkununa. Kogu mu mina oli üles ehitatud „tubliks tüdrukuks” olemisele, sest “halva tüdruku” varianti valikus ei ole, seda silti ei taha keegi.

Selline õpitud perfektsionism on laastav, sest sellisele pingele on võimatu vastu pidada.

Kui sünnihetkel naisesildi saanud inimene oma sugu ootuspärasest teistmoodi esitab, teeb seda valesti, siis  on ta naiseks olemises läbi kukkunud. See ei tähenda, et ta pole enam tüdruk või naine, vaid seda, et ta pole tüdruk või naine olemise viise ära õppinud ja teda tuleb järele aidata. „Imelik tüdruk” on peaaegu sama halb kui „paha tüdruk”, sest peale selle, et teda üritatakse pidevalt parandada ja õpetada, on tal veel kaelas süüdistus selle eest, et ta esitab sugu valesti tahtlikult, meelega. Tegelikult ta teab küll, kuidas õigesti olla, ta lihtsalt mässab, tahab tähelepanu jne.

Maria Izabella Lehtsaar. “Loveless 4”. Poksiring, 2022. Vaade näituselt “Sinikalilla”, 2024. Foto: Kertu Rannula

Selline binaarne elumudel oli mõnes mõttes ka lihtne, sest ega ma teisi olemise viise ei teadnud ja kõik näisid sama stsenaariumit kaasa mängivat. Aga vanemaks saades hakkas üha tugevamalt närima tunne, et ma ei tunne end selliselt elades mugavalt. Usun, et nii tunneb end ilmselt iga mittebinaarne inimene. 

Hakkasin inglise keeles suheldes kasutama mittebinaarseid asesõnu ja kasutasin enda kirjeldamisel sõna mittebinaarne, kuid alati leidus keegi, kes justkui nimme kasutab eriliselt soolistatud sõnu. Ma tean, et soolistatud sõnadest hoidumine on paljude jaoks uus ja harjumatu, kuid tajun seda suuresti ka austuse küsimusena. Sa ei pea mu identiteeti mõistma, aga minuga suhtlemise eeldus on, et sa pead mind inimesena võrdväärseks, see tähendab ka seda, et austad mu identiteeti. Mulle ei ole oluline, kuidas poemüüja või ametnik minu sugu tõlgendab, tean hästi, et iga viimne kui inimene on kasvatatud elama ja mõtlema soost viisil, et see jaguneb rangelt kaheks ning tegema välimuse põhjal eeldusi. Kuid pidevalt parandada inimesi, kes mind tunnevad ja kellega ma olen neist teemadest rääkinud, on väsitav. 

Loomulikult võiksin selle kõik lihtsalt alla neelata ja püüda mitte mõelda, kas minule suunatud naisestavaid soosõnu kasutatakse tahtlikult või tahtmatult, kuid kokkuvõttes mõjutavad sellised argised suhtluserrorid mu enesetunnet ja mõjuvad mikroagressioonidena. Kindlasti on mul vedanud, et olen vaid mikroagressioonidega kokku puutunud, ent isegi sellist lauset tundub naeruväärne kirjutada. Ma ei oska arvata, kui väga on need mind tegelikult mõjutanud. Need kogemused panevad mitu korda läbi mõtlema, kelle juuresolekul saan tegelikult lihtsatest igapäevastest asjadest ilma enesetsensuuri rakendamata rääkida.

Maria Izabella Lehtsaar. “Loveless 2”. Kunstikohver, 2021–2024. Vaade näituselt “Sinikalilla”, 2024. Foto: Kertu Rannula

Kuna mind tõlgendatakse naiselikuna, siis ähvardab mind alati oht saada süüdistatud naise valesti etendamises. Aga keegi ei peaks tundma pidevat ebamugavust lihtsalt eksisteerimisest. Feminiinsuses peitub minu heaolutunne. Olen küll aastatega aru saanud, et ei suuda enam teiste heakskiidu nimel köiel kõndida ja enda heaolu kõrvale heita, aga see ei tähenda, et pole päevi, mil välised mõjud veidike liiga sügavale naha alla ei poeks

Sisemist kinnitust mõtetele oma sooidentiteedist sain aga hoopis poksitrennist. Keskealiste meeste ja noorte neiude vahel ei leidnud ma trennis kohta, kuhu sobituda. Trennisaal võimendas soorolle ja eeldusi nende täitmiseks. See polnud verbaalne, vaid seisnes pigem inimeste käitumises. See oli kuidagi „õhus”. Selles, kuidas trenni tulnud end hoidsid. Selles, mis riideid või meiki nad kandsid või isegi selles, kuidas oma väsimust peideti ja sellest olenemata edasi suruti. Sest kuigi seda välja ei öelda, tuleb sul oma sugu ja sellega kaasnevaid tõekspidamisi tõestada. Poks on olemuselt vägivaldne. Ka soo etendamine võib olla vägivaldne. End suruda väljamõeldud normidesse on valus, soorollide järgimine on enese distsiplineerimise viis.

End väljamõeldud normidesse suruda on valus, soorollide järgimine on enese distsiplineerimise viis.

Poksis ja sooesituses on oma mänguilu ning püüdlus perfektsuse poole. Mõlemad on performatiivsed, mõlemal on oma ettekirjutused. Poksiringis on kindlad reeglid ja nendest kinnipidamine on auasi. Soomängus on ettenähtud reeglid hulga absatraktsemad, samas kehtib eeldus, et neid mõistetakse üheselt ja järgitakse kollektiivselt. Poksile on omistatud hüpermaskuliinseid omadusi, mis stereotüüpse soopõhise kasvatuse järgi tähistavad kõike seda, millisena tüdrukuna üles kasvades esineda ei tohi. Eksida võib ainult piiratud kordi. 

Maria Izabella Lehtsaar. “Loveless 2”. Kunstikohver, poksisidemed, A5 fotoseeria, mini-poksikindad, mini-südamekett, A2 sidumisõpetuse plakat, mini-kunstnikuraamat, pakendis poksipükste logod, mini-poksiring, , 2021–2024. Vaade näituselt “Sinikalilla”, 2024. Foto: Kertu Rannula

Patriarhaalses ühiskonnas võetakse maskuliinsust tõsisemalt ja feminiinsust jälle ülistatakse rohkem. Femme’ina või ilustandarditele vastava naiseliku naisena tundub võimatu olla tõsiseltvõetav. Feminiinsusega kaasnev roll ei lase lavalt lahkuda ning ootab tippesitust, meeste maskuliinsuse esitamine paistab olevat vaikeroll. Selliste tõekspidamiste lahtiharutamine on üsna keeruline, sest õige sooesituse reegleid õpetatakse lapsest peale.

Ma julgesin poksile võimaluse anda, sest see oli piisavalt võõras. Sain loogiliselt aru, et vähemalt esialgu olengi koba, sest mul pole ealeski olnud sellele ligilähedast kogemust. Poksima minemine oli mulle kui esimene julgust andev tegu, et lõhkuda ebameeldivast etendusest läbipõlenud tubli tüdruku maski. Kui väga halvasti läheb, ei pea ma pärast esimest korda sinna enam kunagi tagasi minema, olen külaline. Üllatavalt ei häirinud mind poksis täielik koba olemine, see just motiveeris mind veel proovima. Ehk andis poksija häbitu enesekindlus mulle lükke otsustada, et ükskõik, kuidas mind on kasvatatud, mul ei ole sundust ennast sellest lähtuvalt piirata.

Ma ei käinud trennis kuigi pikalt, sest iga korraga võimendus trennieelne ärevus ning ma ei suutnud seetõttu mõttega kohal olla ega tunda seda mõnu, mis esimestel kordadel. Oma peas olin taaskord see, keda kehalise kasvatuse tunnis viimasena valitakse. Poksimine ise mõjus mulle vabastavalt ja sain maandada pingeid, millega muud moodi toime ei tulnud, kuid lõpuks polnud ka poksitrenn koht, kus sealsete kirjutamata sooetenduse reeglite keskel end hästi tunda. Praeguseks on kõigest sellest natuke aega möödas, aga tajun siiani neid olukordi, kus oleksin pidanud käituma kindlaksmääratud sooliste ootuste järgi, ning kuulen peas häält, mis loetleb viise, kuidas nende eiramise tõttu ei vasta ma sotsiaalsetele normidele. 

Unistan kväärist poksitrennist.