Süüria ülestõusu käsitlusest on tänini puudu põhiline: rohujuuretasand!

02.05.2023

feminism laias maailmas inimõigused Lähis-Ida LGBT maailmasari naised pagulased queer revolutsioon solidaarsus Süüria vägivald

Kas Süüria revolutsioonist on meie asjatundjatel ikka piisavalt mitmekülgsed teadmised? Äkki on midagi olulist kogu üldisest käsitlusest välja jäänud? „Süüria revolutsioonilt riisuti tema agentsus, kui üle maailma hakati seda süvenematult kutsuma kodusõjaks, nagu sobis Süüria diktaatorile Bashar al-Assadile,“ ütleb intervjuus Feministeeriumile Süüria-Palestiina aktivist Razan Ghazzawi. Ta räägib, kuidas iseäranis ühiskondlikult marginaliseeritud isikute kogemuste puudumine konflikti käsitlusest muudab selle kirjeldamise ebaadekvaatseks. Razan annab meile aimu, millisena paistab Süüria revolutsioon rohujuuretasandi kväärifeministlikust vaatevinklist.

Süüria revolutsioon¹ puhkes juba umbes tosina aasta eest. Mis on selle taust? Kui lisada intersektsionaalne aspekt, siis milliseid muresid väljendasid naised jm marginaliseeritud rühmad?

Revolutsiooni õhutas see, et sama regiooni inimesi nähti militaristlike postkoloniaalsete autoritaarsete riikide vastu meelt avaldamas, eriti Tuneesias ja Egiptuses. Need näitasid Süüria elanikele, et võimalik on ka teisiti elada ja meelsust näidata. Nii et üldrahvalikke proteste Süürias tuleb vaadelda terve Põhja-Aafrika ja Edela-Aasia taustal.

Inimesed Süürias taipasid, et demonstratsioone sai korraldada isegi „igikestva juhi“ vastu, nagu Hafez al-Assad² end 1980. aastatel esitles. Süüria protestide põhjused on mitmesugused: nad on klassipõhised, tingitud sõnavabaduse puudumisest, vaesusest, tööpuudusest, mis tabab ühte koolilõpetajate põlvkonda teise järel. Bashar al-Assadi neoliberaalne poliitika, mis marginaliseeris äärelinnu veelgi, tuli kasuks araabia sunniitidest ülemkihile ja üldse ärimeestele Damaskuses, Aleppos ja Homsis. Bashar al-Assad jätkas majandusvaldkonnas oma isa semupoliitikat, mis tugevdas sõjaväge ja julgeolekujõude veelgi, ning neoliberaalsete meetmetega soosis ta suurlinnade ärimehi. „Omade“ eelistamise praktika ja neoliberaalsed meetmed tähendasid üha enam raskusi töökohata või stabiilse sissetulekuta inimestele, kroonilistele haigetele, aga eriti naistele, kodakondsuseta isikutele, võõrtöötajatele või LGBTQ inimestele.

Razan Ghazzawi (they/she) on Süüria-Palestiina blogija, aktivist ja teadlane. Ta pälvis Sussexi Ülikoolist (Brighton) doktorikraadi soo- ja seksuaalsuse uuringute alal. Väitekirjas „Pedagogies of Everyday Queer Protests: Rethinking Political Subjectivity and Violence in Syria and Lebanon 2011–2021“ („Kvääride enda eest seismise pedagoogika: uusi mõtteid poliitilisest subjektiivsusest ja vägivallast Süürias ja Liibanonis 2011.–2021. aastal“) käsitleb ta kvääride ja transinimeste kogemusi kontrollpunktides, vanglates ja varjupaikades terrorismivastase sõja ja põgenikekriisi vältel. Razan on programmi „Euroopa Lähis-Idas – Lähis-Ida Euroopas“ (EUME) stipendiaat 2022./2023. õppeaastal. Ta on endine Süüria poliitvang ja oli 2012. aastal rahvusvahelise inimõiguste kaitsja preemia „Front Line Defenders“ laureaat. Foto: autori erakogu

Nii polnud juhuslik, et massimeeleavaldustest võttis osa rohkesti harilikke inimesi: üliõpilasi, töölisi ja kodakondsuseta isikuid. Rahvaliikumise esirinnas ja juhtkonnas leidus naisi, vähemusi, kurde ja LGBTQ inimesi. See oli midagi uut, kuna opositsioonilisi parteisid ja kollektiive, nii vasakpoolseid kui ka islamistlikke, olid varem juhtinud enamasti keskklassi mehed. Protestiliikumine polnud elitistlik, vaid rahvalik. Sinna oodati kõiki Süüria inimesi. Opositsioon või kodanikuühiskond diasporaas oleks võinud revolutsioonile kaasa aidata, toetades rohujuuretasandilt pärit uusi liidreid.

Osa Süüria rohujuuretasandi feministe võtsid antimilitaristliku seisukoha. Olete rääkinud, et nad langesid seepärast eri poolte rünnaku alla. Kes nende seisukohtadele oponeerisid? Kas te oskate põhjendada, miks neid rünnati? Milliseid muid identiteete ja protestivorme niinimetatud revolutsioonilises diskursis eirati ja miks see on oluline?

Revolutsioon Süürias sai alguse rahumeelse liikumisena. Mida see väide tähendab? Eestvedajateks olid ja on tavainimesed³: taksojuhid, ehitustöölised, migrandid, tudengid, põgenikud, emad, lapsed ja töötud. Kõik need kogukonnad läksid tänavale, et marssida, kirjutada, abi osutada, läbi kontrollpunktide piiramisrõngas asumeisse hädatarvilikku kohale toimetada.

Kõik need tegevused kuulusid protestide juurde, need võimaldasidki üldrahvalike meeleavalduste jätkumist aastate kaupa. Protest on materiaalse töö vorm⁴. Seetõttu saab rääkida tohutust hulgast hooletööst ning materiaalsest tööst, millest isegi paljud paguluses või diasporaas elavad vasakpoolsed ei kõnele, sest nad ei olnud kohapealsete aktivistidega kontaktis. Tugev silmiyyeh’ (rahumeelsete protestide) faas domineeris 2011. ja 2012. aastal ning jätkus mitmel pool Süürias, nagu Al Souweidaas, ka hiljem.

Kui režiim võttis terrorismivastase sõja ettekäändel sihikule rahumeelsed meeleavaldajad, alustas ta kontrollpunktidest, reididest, piinamisest ja massilistest vahistamistest. Järgmisena võttis ta appi õhurünnakud, keemiarelva ja näljablokaadid. Arvukad liberaalsetesse või Moslemi Vennaskonna⁵ rühmitustesse kuuluvad Süüria diasporaapoliitikud kasutasid võimalust, et relvastatud grupeeringute kaudu mitmes Süüria paigas võimu haarata. Ühtlasi vahetasid poolt Süüria sõjaväe ohvitserid ja sõdurid, kes olid demonstrantide ja külaelanike suhtes kuritegusid toime pannud. Nii tekkiski Vaba Süüria Armee (FSA). Ent Moslemi Vennaskond ning liberaalsed poliitikud USA-s ja Euroopas tahtsid Süüria poliitilistes liikumistes kaasa lüüa sõjaliste vahenditega. Režiim kasutas seda ära ning asus seda käsitlema kui rünnakut enda suveräänsusele, sõites nii Süüria inimeste eludest ja pürgimustest üle.

See faas tekitas Süürias militaarse mõttelaadi. FSA pooldamine on revolutsioonis normiks saanud. Domineerib nõue kukutada Süüria režiim sõjaliste vahenditega. Ehkki Süüriasse jäänud opositsioon ja aktivistid sellega ei nõustu, siis paguluses ja diasporaas arvavad paljud inimesed, et revolutsioon Süürias seisnebki relvastumises. Relvastumisele vastu vaielda tähendab, et teid tembeldatakse assadistiks ja Assadi kuritegudes kaassüüdlaseks.

Ehkki relvastumise vastu on Süürias paljud inimesed, siis assadistideks sildistatakse militarismivastasuse eest feministe, usulisi ja etnilisi vähemusi ning LGBTQ kogukonda. Neid hirmutatakse ja rünnatakse. Tänapäeval toetavad sanktsioone ja sõjalisi lahendusi üksnes poliitiline eliit ja osa organiseerunud kodanikuühiskonnast⁶. Seepärast tulebki kõnelda üldrahvaliku revolutsiooni kaaperdamisest vabaühenduste poolt.

Illustratsioonid aktivist-kunstnik Diala Brisly’lt. Autori loal alla laaditud Süüria kunstnike töid säilitavalt lehelt https://creativememory.org/ Diala töödega saab tutvuda lisaks arhiivile tema ametlikul kunstniku FB lehel @dialabrisly

Kuidas te kirjeldaksite praegust olukorda Süürias? Väljaspool Süüriat elab nüüd umbes kuus miljonit endist Süüria kodanikku. Kuidas nemad olukorraga suhestuvad?

Neile küsimustele on raske ammendavalt vastata. Kogukonnaõpetaja ja lektorina kõnelen oma kuulajaile, et Süüria revolutsioon on üle võetud. Ma pean silmas, et diasporaa liikmed ja paljud vabaühendused rakendasid Süüria massimeeleavaldused ja võitlused enda huvide teenistusse. Revolutsiooni algatasid eluga riskides inimesed Süürias, kellest paljud olid sunnitud lahkuma riigist ning trotsima Euroopa kinniseid piire, varjupaigarežiime, töökohtade ja elatise ebakindlust jm. See tekitas muutusi ses osas, kes revolutsiooni esindasid. Tekkisid uued eeskõnelejad, eeskätt vabaühendustesse kuuluvad diasporaategelased, kellel olid meeleavaldustest ja teisitimõtlemisest erinevad arusaamad.

Demonstrantidest endast tihemini hakkasid sõna saama vabaühenduste juhid jt ülemkeskklassist süürlased diasporaast, kellel pole rohujuurepoliitikaga pistmist. Selle asemel, et aidata Süüria enda häältel kõlada, asus diasporaaliikumine pooldama ainsate lahendustena sanktsioone ja militariseerimist. Kuna diasporaaliikumisel oli tänu välisriikide kodakondsusele, võõrkeeleoskusele ja sotsiaalsele kapitalile hõlpsam tähelepanu püüda, õnnestus tal lääneriike veenda, et need üritaksid konflikti lõpetada sõjaliste vahenditega. Ometi oli säärane variant autoritaarsele militaristlikule Süüria režiimile soodsam.

Lugejad ei tohiks unustada, et kõigepealt asusid üldrahvalikku liikumist lämmatama autoritaarne Süüria riik ja selle käsilased oma kontrollpunktide, vanglate, õhurünnakutega linnadele, teisitimõtlejate rühmituste ja nende abistajate piinamise, mahalaskmise või väljakihutamisega. Teisalt mindi Baa’thi režiimi kukutamisel koostööle probleemsete riikidega, nagu Saudi Araabia, Katar, Araabia Ühendemiraadid, Türgi ja lausa Iisrael. Liberaalne vastasrind diasporaas – vasakpoolsete vaadetega teadurid, kirjanikud, ajakirjanikud, isegi feministid – kas vaikisid säärase koostöö maha või isegi õigustasid seda.

Kuidas see Süürias toimuvat mõjutas?

Liberaalide lähenemine osutus üldrahvalikule revolutsioonile kahjulikuks, kuna nad mahitasid araablastes rassismi, vihkamist ja mahavaikimist. See tabas näiteks Süüria kurde, keda Türgi riik ning Süüria araablaste kollaborantlikud relvarühmitused rõhuvad ja sunnivad oma maalt lahkuma. Nii lõhuvad Türgi riik ja mitmed Süüria araablaste opositsioonilised ja kodanikuühiskonna rühmitused solidaarsussidemeid araabia ja kurdi kogukondade vahel, mida 2011. aastast peale Süürias kujunenud rahvaliikumine oli sõlmima hakanud. Kahjuks ei mõistnud paljud Süüria feministid liberaalide tegevust hukka.

Nad eelistasid kujutada Süüria naisi kinnipeetute abikaasade ja emadena, mitte kinnipeetute ja demonstrantidena. Arvukad Süüria juhtpositsioonidel feministid õigustavad endiselt militariseerimist kui rahva nõudmist, ent need feministid ei kuulnud oma kõrvaga, mida rahvas soovis. Tõepoolest leidus aktiviste, kes tahtsid militariseerimist, ent perekonnad ja üldse tavalised inimesed Süürias seda ei toetanud. Selle poolest erinebki rohujuurefeminism diasporaa eestvedajate feminismist. Revolutsiooni kaaperdamine on riigi ja kriitikavaba liberaalse diasporaa töö, näiteks vabaühenduste trügimine esiritta.

Razan, te kirjutasite juba Süüria revolutsiooni algusaastail, et Süüria revolutsiooni käsitlusest puudusid naiste hääled. Kas nüüdsetes käsitlustes on naiste hääli paremini kuulda?

Oma varasemates kirjutistes keskendusin naissoost aktivistidele, kes riigis meelt avaldasid ja meeleavaldusi organiseerisid. Samuti kirjutasin peredest ja kogukondadest, kellega töötasin Damaskuses ja selle eeslinnades, Yarmuki laagris, Latakia eeslinnades ja Idlibis. Toonitasin, et naisi ja mittebinaarseid inimesi Süürias polnud kuulda, ning ma väidan, et nii on praegugi. Tänapäeval on kõige parema esindatusega ülemkeskklassist diasporaa liikmed, kellel on otsustamiseks vaba voli või kes vabaühendusi juhivad. Nende seast, keda kuulatakse, on välja jäetud rohujuuretasandi meeleavaldajad, neid vaigistatakse ja nende olemasolu kustutatakse.

Milliseid platvorme naissoost aktivistid kasutavad?

Süüria ongi nende platvorm. Kuna nad töötavad otse kogukondadega, siis nad pole eriti nähtavad või ligipääsetavad elektronposti teel, rahvusvahelistel kohtumistel ja platvormidel. Erinevalt diasporaa- või eksiilitegelastest ei saa nad viisat ega pääse rahvusvahelistele konverentsidele.

Paljude naiste aktivismiks oli hooletöö, humanitaarabi jaotamine, piiramisrõngastest läbihiilimine, ravimite kohaletoomine ning tagaotsitavate meeste aitamine piiramisrõngas asumeist välja – ühesõnaga: naiste töö tegi revolutsiooni võimalikuks. Ilma vähemustaustaga naisaktivistideta, kodakondsuseta palestiinlasteta ja ilma LGBTQ inimesteta poleks revolutsioon saanud kesta. Nemad pole kodanikuühiskonna mänedžerid või teadurid, vaid on rohujuuretasandi organisaatorid, töötajad, ajakirjanikud, naised, kes veavad salaja toitu ja ravimeid või põetavad haigeid ja haavatuid. Tänu tugevale seosele esindatuse, ligipääsu ja kapitali vahel näeb endiselt kõige paremini vabaühenduste tegevust. Kahe silma vahele jääb rohujuuretasand, peale heteronaiste ka lesbid ja transnaised.

Milliseid lugusid me endiselt ei kuule?

Mainisin neid juba eelmises vastuses, ent ma võin lisada lihttöötajad. Marginaliseeritud isikud. Tavalistest süürlastest demonstrandid. Pagulased, võõrtöötajad või ramadyeen’id. Ühes oma artiklis kirjutasin ma ramadyeen’ide meeleavaldustest. Terminiga ramadyeen ehk „hallid inimesed“ tähistati kunagi Süürias inimesi, kelle hoiak polnud küllalt revolutsiooniline, ent kes siiski suhtuvad Assadi režiimi selge kriitikaga. Oma artiklis kirjeldan, kuidas selle terminiga on hakatud ründama revolutsionääre, kes ei nõustu domineerivate parempoolsete nõudmistega, nagu edasine militariseerimine, sanktsioonid ning liitlassidemed USA ja Türgiga. Kohalike Süüria kurdide hääli ei võeta kuulda, Süüria araablased nimetavad neid separatistideks. Endastmõistetavalt, nagu ma ülalmainitud artiklis arutlen, on sunniitlikest araablastest enamus võtnud need terminid tarvitusele selleks, et vaigistada vähemusi ning mittenormatiivseid revolutsioonilisi mõtteid ja tegevusi. Ilmselt pole kuulda neid, keda vaigistatakse ja hirmutatakse.

Alates revolutsiooni algusest olete teie ja paljud teised naised ellu viinud hulgaliselt feministlikke algatusi (näiteks andnud vastastikust abi, haridust, sh korraldanud lastele psühhosotsiaalset tuge pakkuvat Karama bussiprojekti, iganädalasi vanglakülastusi), mis tõepoolest moodustavad liikumisele vajaliku hooletööaspekti. Need algatused ei ole leidnud alati tunnustust ja neist ei ole kõneldud piisavalt. Kas te võiksite iseloomustada nende ettevõtmiste mitmekesisust ning mil viisil need on feministliku olemusega ja revolutsioonile elutähtsad?

Need algatused olid kohalike inimeste, kogukondlike aktivistide ja liidrite feminism. See aktivism polnud visandatud rahastustaotlustena Gaziantepis, Berliinis, Pariisis või Washingtonis. See on oluline, kuna nii moodustataksegi kogukondi ja kujutletakse teistsugust tulevikku ja alternatiivset reaalsust. Olen juba maininud, et protestid said alguse tavainimestest. Mitmekesisuse all pean ma silmas klasse, sugusid, seksuaalsust, usulist kuuluvust ja poliitilisi vaateid.

Revolutsioonil puudub praegu piisavalt mitmekesine esindatus, selle nägudeks on pigem teadlased, kodanikuühiskonna eestvedajad ja eksperdid. Ise doktorikraadiga teadlasena kohtan harva teadlasi, kes on kohal käinud ning saavad praegusi diasporaateadlasi oma aktivistikogemusega rikastada. Uuest teadlaste kihist puudub enamikul side Süüria rahva või revolutsiooniga. Poliitilise eliidi teke diasporaas ja rohujuuretasandi unustamine on arvatavasti suurim möödalaskmine, millega opositsioon diasporaas ja pagulastest revolutsionäärid on hakkama saanud.

Rohujuuretasandi organiseerimisega, mis on abolitsionistlik⁷, tegelevad Süürias aktivistid, kes mõistavad vangide katsumusi isikliku vanglakogemuse tõttu. On feministlik, kui nad pööravad tähelepanu inimeste klassi- ja soovõitlusele ning meetoditele, millega riigistruktuurides ja revolutsioonilistes ringkondades eelistatakse mõningaid naisi (tippjuhte, sõjategevuse ja sanktsioonide pooldajaid) teistele, eelkõige rohujuuretasandi organisaaatoritele ja aktivistidele, keda tõrjutakse.

Muidugi pole kogu kodanikuühiskonna töö feministliku olemusega. Mina mõistan feminismi mõtteviisina, mis seab kahtluse alla igasugust võimu, ükskõik kas see on kapitali, riigi, sõjaväe, sanktsioonide või revolutsioonivastaste oma. Minu feminism hakkab vastu võitluse kaaperdamisele ja rassismile.

Razan Ghazzawi teaching kids of Karama Bus project

Razan Ghazzawi õpetamas Karama bussiprojekti lapsi Süürias. Allikas: autori erakogu.

Teil on endal Süüriast arreteerimise ja vanglakogemus. Kui te võiksite ajas tagasi rännata ning tuletada meelde vestlusi, mida te vanglas naistega pidasite, siis kuidas need teid mõjutasid?

Mul on väga kahju, ent mul on ebamugav kõnelda oma vanglakogemustest. Enne, kui ma vastaksin küsimustele teiste naiste üleelamistest vanglas, tuleks mul endistelt vangidelt kõigepealt nõusolek hankida.

Teie artikkel Kohli ajakirja erinumbris antikoloniaalsetest feministlikest kujutluspiltidest kritiseerib lõikavalt nii imperiaalset vägivalda rahvusvahelise terrorismivastase sõja raamistikus kui ka postkoloniaalse riigi (Assadi) vägivalda Süüria revolutsiooni kontekstis. Kirjeldage lühidalt mõlema vägivallaliigi tunnuseid ning millised on olnud nende tagajärjed naistele.

Artikkel räägib sellest, kuidas Süüria riigiametnikud kasutatavad palestiinlaste ja jawlānī’de (Jawlāni ehk Golani süürlaste) võitlust enesemääramise ja vabanemise nimel ettekäändena, et õigustada massilisi inimõiguste rikkumisi Süürias alates ülestõusu puhkemisest. Selles artiklis paljastame me – Nayrouz Abu Hatoum ja mina – Süüria režiimi propagandamasinat. Seejuures kummutame Süüria režiimi argumente, et ta tegutseb regioonis antiimperialistliku ja antisionistliku vastupanujõuna. See, kuidas režiim defineerib vastupanu imperialismile, loob arusaama, et igasugune üldrahvalik või valitsusväline võitlus Süüria režiimi vastu on ise imperialistliku olemusega, toetab sionismi või on selle kuritegudes kaasosaline. Oma analüüsi alustame sellest, et vaatleme okupeeritud Jawlāni (Golani kõrgendikke) ja palestiinlaste laagreid alates ülestõusu puhkemisest Süürias; me defineerime sumoud’i⁸ ümber ja võtame selle Süüria riigilt tagasi. Me kritiseerime riigi väiteid ja soovitame säärast riiklikku propagandat kutsuda sumoud’ipesuks. Meie mõtleme sumoud’i all palestiinlaste ja jawlānī’de vankumatust Iisraeli kolonialismi suhtes.

Miks laiahaardelisem vägivallakäsitlus on Süüria revolutsiooni kontekstis oluline? Mida on feministidel mujal õppida teilt ja teie kirjutistelt?

Vägivalda Süürias mõistetakse peamiselt läbi heteronormatiivse prisma: märgatud on seda, kuidas sihikule võeti isasid ja emasid, ent ei käsitletud vägivalda, mis tabas mittebinaarseid inimesi või kogukondi, kes ei kuulunud enamust moodustavate sunniitlike araablaste sekka. Läbi enamuse prisma vaadates arvestatakse üksnes Süüria sunniitlike araablastest elanikega ja eiratakse ülejäänuid. Revolutsiooniline õiglus peab tegelema igaühega, kõigi inimestega, ning see peab puudutama mitte üksnes Assadit, vaid näiteks ka kontrrevolutsiooni, mida sunniitlik enamus tahab maha vaikida.

Feministidel on õppida seda, et Süüria sotsiaalne liikumine on paljastanud mitmete nii-öelda imperialistlike riikide ja globaalse vasakpoolsuse koloniaalse suhtumise, selle, et esmajoones soovitakse diktaatorit kukutada, aga Süüria maast, vetest ja inimestest ei teata sisuliselt midagi. Süüria näide ütleb, et me ei suuda Süüria revolutsiooni mõista, kui me ei tule Palestiina, hooletöö ja vägivalla küsimuse juurde tagasi mitte-heteronormatiivsel ja mitte-homonormatiivsel viisil.⁹

Vasemalt: Razan Ghazzawi, kunstnik Diala Brisly ja Birgit Poopuu Londonis konverentsil. Foto: Birgit Poopuu erakogu

Kui te saaksite revolutsioonilise feministina jagada oma teadmisi Ukraina naistega, siis mida te neile ütleksite?

Ma soovin olla solidaarne mitte üksnes mässavate kogukondadega Ukrainas ja kogu maailmas, vaid ka põgenikega, kes on Euroopa piiridel lõksus, töötute kodakondsuseta migrantidega, vangistatud hooletöö tegijatega, kõrvalejäetud ja demoniseeritud kvääridest ja „feministidest tujurikkujate“¹⁰ ning kartmatute feministlike demonstrantidega Iraanis, Sudaanis, Bahreinis, Palestiinas, Ukrainas ja Erdoğani-vastaste feministidega Türgis.

Ma usun solidaarsusse ja feministidevahelisse kogemuste jagamisse. Arvan, et Ukraina feministidel tuleb Süüria ja Palestiina feministidelt Süürias tundma õppida Palestiina küsimust. Kui riigid normaliseerivad suhteid Iisraeli koloniaalse asunikeriigiga või näitavad selle suhtes üles vaenulikkust, siis pole kumbki suhtumine laitmatu. Süüria palestiinlased võivad jutustada, kuidas Iisrael on neid koloniseerinud ja välja tõuganud, aga ka seda, kuidas neid on Süüriast välja tõugatud või mõrvatud. Paljudel feministlikel liikumistel on siit õppida rahvuse, rahvusluse, revolutsiooni ja feminismi lõikumiste kohta.

Arutagem Süüria tulevikku. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on ilmnemas tendents, et regiooni valitsused lepivad al-Assadi võimulpüsimisega. Isegi Eestis toetavad mõned orientalistid seda mõtet. Mida tähendab see Süüriale, mitmekesisele rahvastikule riigis endas ja sellest väljas? Mida tähendab see naistele ja vähemustele?

Olen olnud Süüria palestiinlasest mittebinaarne kväärfeministlik rohujuuretasandi organisaator Süürias ja Liibanonis alates 2005. aastast, kui ma alustasin oma blogi Decentering Damascus. Mina ja paljud teised kirjutasime Assadi vastu juba kuus aastat enne revolutsiooni puhkemist. Ei kartnud me siis Assadi vastu protestida; noored ja vanad ei karda tema vastu protestida nüüd ega tulevikus. Usun Süüria inimestesse rohkem kui ma usun rahvusvahelise üldsuse või diasporaa sõjalistesse ja sanktsioonilahendustesse emantsipatsiooni saavutamiseks. Emantsipatsiooni relvajõul pole olemas. Need meetodid valitsuste ja diktaatorite vastutuselevõtmiseks on paljudele globaalse lõuna maadele aastakümnete jooksul kahjulikuks osutunud.

Mina usun rahvaliikumistesse ning arvan, et diasporaa peaks ühinema kohapealse rahvaliikumisega, mitte sepitsema eemalt revolutsioonivastaseid tegevusi ega sanktsioone nõudma. Mida tähendab see Süüriale ja vähemustele? Pikka võitlust. Väga pikka võitlust. Emantsipatsioonis on tähtsad hoopis vahendid, mitte eesmärk. Seegi on ammune feministlik õppetund.

Inglise keelest tõlkinud Andreas Ardus.

Süüria aktivistid kasutavad tihti sõnu uprising ning revolution vaheldumisi, nii mõtleme ka siin revolutsiooni ja ülestõusu all sama asja. – HH
Hafez al-Assad oli Süüria sõjaväelane. Ta haaras Süürias võimu sõjalise riigipöördega ning oli president alates 1971. aastast kuni oma surmani 2000. aastal. – HH & BP
Tavainimestest Süüria aktivistid ei ole üksmeelel, et revolutsioon on läbi või kas seda saab üldse ajaliselt rangelt piiritleda. Nt leiavad nad, et revolutsioon on idee ja see elab Süürias edasi. – HH & BP
Protest kui materiaalne töö revolutsioonide kontekstis tähendab, et tavainimesed loovad paralleelühiskonna ja institutsioonid. Süürias lõid aktivistid haiglaid, koole, varjupaiku, elektri- ja veejaotustaristuid, kogukonnaraadioid, tegelesid kodanikuajakirjandusega jne. – HH & BP
Süüria Moslemi Vennaskonna asutasid 1940. aastate keskel Mustafa al-Siba’i ja Muhammad al-Mubarak al-Tayyib, kes olid Egiptuse Moslemi Vennaskonna asutaja Hassan al-Banna sõbrad ja kolleegid. Iseseisvuse alguses oli Süüria Moslemi Vennaskond osa seaduslikust opositsioonist ning 1961. aasta parlamendivalimistel sai see kümme kohta. Pärast 1963. aasta riigipööret, mis tõi võimule sekulaarse pan-arabistliku Ba’athi partei, Vennaskond keelustati. Sealt alates mängis Vennaskond olulist rolli peamiselt sunniitlikus vastupanuliikumises. Loe lisaks: Conduit, Dara. (2019) The Muslim Brotherhood in Syria. Cambridge: Cambridge University Press. – HH & BP
Razan toob välja ühe olulise jõuvahekorra: rohujuuretasand (n-ö tavainimesed) vs organiseerunud kodanikuühiskond/vabaühendused. Võib kehtida arusaam, et vabaühendused esindavad rohujuuretasandi aktivismi, kuid Süüria kontekstis ei saa n-ö tavainimesi alati panna ühte patta vabaühendustega, kel on suuremad ressursid. – HH & BP
Abolitsionism on selles kontekstis praktika, mis tegeleb rõhuvate struktuuride lammutamisega ja n-ö alternatiivsete ja inimväärsete reaalsuste loomisega, nt vanglakülastused või koolihariduseta laste õpetamine, nagu Karama bussiprojekt. Loe lisa näiteks Angela Davise ja Ruth Wilson Gilmore’i töödest. – HH & BP
Palestiinlaste vastupanufilosoofia. Araabiakeelne sõna sumoud tähendab meelekindlust, vankumatust. – HH & BP
Lugege heteronormatiivsete ja homonormatiivsete ideoloogiate kohta täiendavalt Jasbir Puari teostest, nt Terrorist Assemblages: Homonationalism in Queer Times. – BP
Termini feminist killjoy võttis kasutusele Sara Ahmed raamatus „Living A Feminist Life“, selle värskeima käsitluse saab raamatust „The Feminist Killjoy Handbook“. – HH & BP

Loe ka: