a man’s world

On hetki, mil ma tunnen end mõistliku kiisuna – saad kõigest küll aru, ent ometi peetakse sind ajutuks olendiks, kelle saatus on olla vaid diivanikaunistus või püüda hiiri.

Mari-Liis Sepper kirjutab valimisjärgse perioodi kohta, et mehed ei väsi naisi õpetamast. Ka poliitikas.

2018. aasta lõpus kuulis avalikkus sellest, kuidas mittebinaarne transsooline naine Julia Savinovskih kolis koos perega Venemaalt Hispaaniasse.

Kas ajad muutuvad? 1980. aastatel tähendas ahistamine seda, et olid kuum. Vägistamisstseenid filmides olid naljakad. Kõige naljakamad olid aga blondinaljad.

Paljugi. Mõlemad olid messiaanlikud liikumised, mis lubasid rõhutud klassidele lunastust ja ideed paradiisist: üks lubas seda selles elus ja teine järgmises.

Alati, kui satun järjekordse uudise otsa, mis kuulutab, et Afganistanis on taas midagi juhtunud või midagigi paremuse suunas liikunud, kerkib mu kujutlusse järgmine pilt: Afganistan.

“Rääkige ja õppige ladina keelt,” ütleb professor, pisut üle kuuekümne ja igati tähtis mees oma kateedris.

Me sünnime maailma, kus miski ei püsi iial paigal ning muudatused saadavad paratamatult meie elu, peegeldades inimsilmale märkamatut evolutsioonikulgu.

Mis põhjusel iganes, aga viimasel ajal olen ma arvutit avades põrkunud soolise võrdsuse paradoksiga.

Septembris toimus järjekordne rahvuskultuuride nädal. Ühe „segaverelise“ naisena ei ole see teema mulle sugugi võõras.

Paljud ei tea, ei saa aru, mida feminism tähendab.

Vanemad naised on oma välimusega rohkem sinapeal kui nende nooremad sookaaslased, samuti näitavad uuringud, et nad saavad lähedastest füüsilistest suhetest rohkem naudingut.