Eesti meedia kullafond

Postimees on viimastel nädalatel vorpinud arvamuslugusid mis käsitlevad „homoabielu“ või „soovahetust“ energiaga, mis paneb lihtsalt kadestama.

Kiire pildianalüüs sellest, kuidas Eesti meedia naisi ja mehi esitab ning soolisi norme hoiab ja toodab.

Taolistele lahmivatele hinnangutele reageerimine, olgu need ilmunud anonüümselt lehesabades, sotsiaalmeedias või mujal oma nime all, tundub paljudele naiivne ja üliemotsionaalne. Sellised kommentaarid ja arvamused on naiste suhtes norm, mitte erandite jada.

Miks väitlus sotsiaalteadustesse kuuluva sotsiaalse konstruktsionismi mõiste ümber Eesti ajakirjanduses¹ üldse lahti läks?

Pärast seda, kui mu CD-mängija katki läks, kuulan ma muusikat raadiost.

Heidame pilgu artiklitele, mis mullu kõige rohkem lugejaid kogusid.

Mäletan selgelt aastat, mil Erki Nool sai olümpiakulla.

Ausalt öeldes tahaks nüüd need ahistamisjutud ära lõpetada.

Kutsume kõiki lugejaid täitma oma kodanikukohust ja panustama, et leida eelmise aasta parim šovinist.

Meenutame artikleid, mis tänavu kõige enam hinge läksid. Nii meile endile kui ka meie lugejaile.

Eetiliselt küsitava väärtusega kampaania põhiline häda on see, et kiputakse pehmendama kurjategija vastutust ning võimendama tema väidetavaid teeneid Eesti taasiseseisvumisel, justkui tegemist oleks mingi riiklikult teeneka persooniga, kellest tuleb järeltulevatele põlvedele kindlasti rääkida. Kriminaali müstifitseeritakse, erotiseeritakse ning ta tegusid esitatakse kui seikluslikke ja vapraid.

Ajakirjanik Aleksei Ivanov kirjeldab, kuidas eri rahvusgruppe kohalikus meedias üksteise vastu välja mängitakse, ilma et ühele poolele sõnagi antaks.