“Tal on mehelik juhtimisstiil”

Töötan ühe väikse tiimi juhina ja nagu iga teine juht, saan minagi regulaarselt enda aadressil kriitikat. Vahel pole ma piisavalt range, vahel olen seda liialt, vahel annan liiga palju vabadust ja vahel liiga vähe. Püüan neil puhkudel kriitikast lähtudes oma tööstiili analüüsida – mis tuli välja hästi ja mis halvasti, milliseid võimalusi ühes või teises olukorras teinekord kasutada ning milline tundub retrospektiivis edukam, kas oskasin olukorda õigesti hinnnata ja prioriteete õigesti seada või pidanuks ma keskenduma millelegi muule. Lisaks eneseanalüüsile huvitavad mind teised naisjuhid – milline on olnud nende karjäär, millised ametikohad on neil olnud, kuidas läheb neil praegu ja millist kriitikat nad saavad. Tahaksin neilt õppida parimat.

Olen sageli kuulnud äri või tiimi juhtivate naiste kohta: “Tal on mehelik juhtimisstiil.” See lause hakkas mind huvitama, sest mul jäi segaseks, mida see konkreetselt tähendab. Kas mehelik juhtimisstiil tähendab seda, et ta annab direktiivseid juhtnööre? Või et ta leiab, et tema arvamus on alluvate (ja üldse kõigi omast) tähtsam? Või katkestab ta teiste juttu? Või räägib äkki järsult? Või on ta lihtsalt endas kindel? Või kannab pükskostüüme? Andestage mulle need stereotüübid meesjuhtide kohta!

Selles artiklis tahangi rääkida meeste ja naiste juhtimisstiilist ja -käitumisest tööl. Kas erinevad stiilid on olemas? Kumma stiil on parem? Aga milline stiil on minul? Saan ma soovi korral vahetada oma stiili n-ö naiselikust mehelikuks?

Pererollide projitseerimine tööle

Alustuseks pakun, et naiseliku ja meheliku juhtimisstiili all peetakse silmas stereotüüpset ema ja isa rolli perekonnas. Naiseliku stiili all peetakse silmas ilmselt ema rolli. Sest nagu me teame, siis naine olgu pehme, hooliv, hell, valmis kõiki ära kuulama ja toetama. Naine annab teed ja armastab tingimusteta. Naine ei teeni raha, vaid kasvatab lilli.

Seevastu mehelik stiil on kindel, sirgjooneline ja otsusekindel ega salli vastuvaidlemist. Meest ja isa ei armastata lihtsalt niisama, vaid millegi pärast – saavutuste ja võitude tõttu. Mees peab perekonda ülal pidama ega tohi tegeleda tühjatähjaga, näiteks meeldiva atmosfääri loomisega.

Kui kanda need stereotüübid üle töö juurde, siis selgub, et kindlad, sirgjoonelised, vastutust kandvad mehed opereerivad “meheliku” stiiliga, aga pehmed, vaiksed, kompromissi otsivad inimesed töötavad “naiseliku” stiiliga. Sellisel moel öeldaksegi kindlate, sirgjooneliste, otsuseid vastu võtvate naiste kohta, et neil on “mehelik” juhtimisstiil.

Kuna veel hiljuti ei saanud paljud naised teha juhikarjääri ning neile jäi naise ja ema roll, siis ongi “pehme” liidri strateegia neile jätkuvalt kõige ohutum. Harvard Business Review kirjutab, et kaasajal seostavad mehed end ikka veel pragmaatilise juhtimisstiiliga (transactional leadership), mille aluseks on julgustamine ja karistamine. Naised peavad end suuremas osas perspektiivseteks juhtideks (transformational leadership) ning innustavad inimesi ühiste eesmärkide saavutamisega. Ja kui esimene laine naisjuhte kordas täielikult meeste juhtimisstiili, mida iseloomustas kontroll (command and control), siis nüüd on peale kasvanud ja karjääri ülesehitamas järgmine põlvkond naisi, kes on juba tõestanud, et tüüpiline “mehelik stiil” ei olegi ainus hea variant.

Miks kutsutakse tüüpilist juhtimisstiili mehelikuks?

Tervikuna kõneleb fraas “mehelik juhtimisstiil” justkui sellest, et suuremal osal meestest maailmas on üks ja sama stiil. On selge, et selline asi pole võimalik. Nagu igal inimesel on oma iseloom, unikaalne karjäär ja mentor, on ka juhtimisstiilid erinevad. Muide, võib ka kujutleda vastupidist olukorda – aga mis siis, kui pehme juht on mees? Kas nimetame teda siis naiselikuks juhiks? Pole sellisest asjast kuulnud? Vaat mina ka mitte. Selliseid mehi kutsutakse äärmisel juhul ebatüüpilisteks juhtideks.

Väljend “mehelik juhtimisstiil” formeerus kindlatel põhjustel. Firmat juhtivaid mehi on maailmas oluliselt rohkem kui naisi. Kui vaadata 2017. aasta USA näidet, siis naiste hulk juhipositsioonil eri organisatsioonides ulatub viiest 27 protsendini. Seega, suurem osa juhte on mehed. Pakun, et need mehed-liidrid võivad omavahel sarnaneda ka lihtsalt seetõttu, et nad on ettevõtete ja tiimide liidrid. Tiimijuhtimine tähendab miljonit erinevat tegevust, ent need tegevused kuuluvad ühtlasi konkreetsesse tegevuste klassi. Need mehed võtavad vastu vastutusrikkaid otsuseid, juhivad tiime, mõtlevad välja strateegiaid, päästavad olukordi. Suurem osa meesliidreid on (ilmselt) ambitsioonikad, töövõimekad, endas kindlad, oskavad oma ideed maha müüa jne. Enamik juhte on isegi praegu mehed ja nende stiilis on sarnaseid jooni. Seepärast me kutsumegi tüüpilist juhtimisstiili mehelikuks.

Foto: Rawpixel, Unsplash

Naised, kes ei mängi reeglite järgi, kasutavad “mehelikku stiili”?

Aga kuidas on lood selle 5–26 protsendi naisjuhtidega? Millised on siis nende loomupärased omadused? Äkki on neilgi nagu meesliidritel suurepärased juhieeldused? Paraku on naisjuhte ikka veel liiga vähe ning seetõttu ei näe me neid piisavalt või üldse mitte, et teha nende juhtimisstiili kohta mingeidki üldistusi.

Kui kõnelda minu juhtimisstiilist, on see ilmselt formeerunud mu iseloomu ja mentori koostöös. Loomulikult tegutsen minagi oma kõrgemate kolleegide järgi. Ja oh üllatust – nad kõik on mehed. Tuleb välja, et ma võtan üle mehelikku stiili?

Tegelikult on asi ilmselt selles, et kuna juhtivatel kohtadel näeme peamiselt mehi, siis me arvamegi, et tüüpilised juhiomadused väljenduvad “mehelikus stiilis”, aga naiste puhul on selline stiil laenatud.

Kui lõpetaks naistele meheliku stiili etteheitmise?

“Tal on mehelik stiil” kõlab ka pisut süüdistavalt. Nagu oleks see midagi meeste poolt patenteeritut ja naiste poolt varastatud. Oletan siinkohal, et mehelik juhtimisstiil on midagi head, mis annab eeliseid. See on väga sarnane 20. sajandini kestnud keeluga, mille kohaselt ei tohtinud naised kanda pükse – mehed mõtlesid püksid ammu välja ja kandsid neid, sest pükse kanda on ju väga mugav. Aga naistele keelasid nad miskipärast selle ära. Võib ju tunduda naljakas, aga Prantsusmaal muudeti see seadus alles 2013. aastal ära (pükste kandmise eest võidi naisi arreteerida). Rõõmu teeb vaid see, et viimased sada aastat ei võtnud keegi seda seadust tõsiselt.

Praegu tundub see kunagine keeld absurdne – kannan seda, mida tahan, ning meie ajal on püksid võrdselt nii meeste kui ka naiste riideese. Võib-olla läheb nii ka meheliku juhtimisstiiliga? Naised on vabad kasutama mehelikku juhtimisstiili ega saa selle eest kriitikat. Tahaks loota, et seda näeb varem kui saja aasta pärast.

Unistame!

Arvan, et väljend “tal on mehelik juhtimisstiil” muutub peagi millekski sama aegunuks nagu see, et “iga naine peab süüa tegema ja koristama”. Oleks tore, kui mind ei karistataks juhtimisstiili ja kontrolli pärast vaid seetõttu, et ma ei vasta kellegi ootustele olla pehme ja hoolitsev isegi tööl. Oleks tore näha rohkem naisjuhte erinevate juhtimisstiilidega – pehmeid, karme, kannatlikke. Siis saaksime tegutseda nende eeskujul, kes meid kõige enam inspireerivad. Ja mitte mõelda, et kui ma juba olen sündinud naisena, tuleb mul karjääri lõpuni olla armas ja pehme.

Selle artikli koostamist on rahaliselt toetanud on Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Artikli sisu eest vastutavad vaid rahastatava projekti koordinaatorid ja artikkel ei pruugi kajastada Põhjamaade Ministrite Nõukogu seisukohti ja tegevuskavu.