Telepurgis Onu Heinodega

Sattusin eile telepurki koos Onu Heinodega ja väikse seltskonna feministidega. Esmalt tehti mulle kiiresti selgeks, et esimeses reas, kuhu ma algul end istuma sättisin, ma ikkagi istuda ei tohi, sest “mehi võiks rohkem näha olla”. Olgu nii, küllakutsujaga ei sobi vaielda. Sobivam variant oli teletiimi arvates panna esimesse ritta istuma üks naine kahe mehe vahele. Ja loomulikult said need naised olla ainult need kõige olulisemad ja tuntumad saalis, eestkõnelejad, kutsutud väitlejad. Mõistsin oma kohta ja pugesin tahapoole. Ühtlasi sain endale tähtsa mikrofonihoidja rolli.

Kõigepealt rääkis saatejuht palgalõhest, sellest, miks see nii suur on ja kas see ikka on olemas. Algusest peale ei suutnud ta kahjuks otsustada, kas juttu tuleb rohkem üldisest soolisest palgalõhest, mis iseloomustab eri sugupoolte ebavõrdset sotsiaalset staatust ja palgaerinevusi ühiskonnas tervikuna, või sellest, kui palju on selle näitaja sees tegelikku soolist palgadiskrimineerimist, s.o sama töö eest erineva tasu maksmist. Minule tundus, et kui viimast nähakse probleemina (vähemalt ei kippunud keegi stuudios seda otse eitama), siis esimene olla saate staarkõneleja Jürgen Ligi sõnade kohaselt selgelt “vabadustesse sekkumine”. Mõned tahavad olla ja peavad saama olla teistest rikkamad. Reeglina on need enamasti mehed. Sest naised “tegelikult tahavad teisi asju.”

Naised olla alalhoidlikumad, naised ei taha võtta riske, naistel on lapsed (nad muidugi ka sünnitavad need lapsed!) ja hoolduskohustus. Laste saamine ja hooldamine ja selleks evolutsiooniliselt välja kujunenud teistsugune loomus, nii “sügavalt bioloogiliselt determineeritud”, olla põhjuseks, miks vajavad naised/tüdrukud ka meestest/poistest erinevat, seda loomust arvesse võtvat õpetamist ja kasvatamist. Naised ise valivad paremini toime tulevad mehed, neil meestel olla ka rohkem lapsi. (Üksikemadest ja meestevalikuga alt läinud naistest saates eriti ei räägitud, kuigi soovi ilmselt nii mõnelgi oli. Ei räägitud ka naistest, kes end meeste kaudu üldse ei teostagi). Väga palju asju ütlesid mehed selles saates naiste kohta, sh ka seda, et naised on kõiges paremad, „las siis mehel olla see üks asi“ (parem palk, Jürgen Ligi. Taas!).

Miskipärast ei taju just need mehed, kes enda suhtes mitte mingisugust kriitikat või üldistamist ei talu, et kõigi naiste järjekindel ühte patta panek ja sooliselt determineeritud sünnitusmasinaks taandamine on solvav. Nagu on solvav olla kutsutud saatesse, kus räägitakse naiste jaoks äärmiselt olulisel teemal, ja leida end väitlemas vanemas keskeas meestega, keda teema ei huvita, kes sellest teemast midagi ei tea ja oma teadmatust kuidagi vaka all hoida ei suuda. Ignorantsust peegeldas hästi saatesse kutsutud Jüri Mõisa seisukoht, et palgalõhe (mis vähemalt stuudiosse kogunenud arvukale osale naistest ja ka päris mitmele teemat jagavale mehele piisavalt oluline tundus, et kasvõi kaugemalt kohale tulla (Mina ja Kristina Papsejeva näiteks sõitsime telemajja Tartust ja Pärnust)) ei vääri käsitlemist, see olla umbes sama ebaoluline teema nagu suveajale üleminekust rääkimine. Tema ise olla alati kõigile õiglast palka maksnud.

Nii mitmegi silmad läksid suureks, hingamine sagenes, emotsioone võis nägudelt lugeda. Foto: ekraanitõmmised saatest

Naiste käed tõusid. Nii mitmegi silmad läksid suureks, hingamine sagenes, emotsioone võis nägudelt lugeda. Mitte sugugi kõik naised stuudios polnud alalhoidlikud, ((oma) meeste) poolt ettekirjutatud rolliga leppivad tasased kaunitarid. Mõned mehedki tundsid end nii suurtest üldistustest puudutatuna. “Ärge võtke nii isiklikult!”, “Laske teine pool kirjeldab teid”, ütles Jürgen Ligi mu väite peale, et tahan küll tööd teha, julgen riske võtta ja pole sugugi kõige alalhoidlikum isend saalis, aga lapsehoiukohtadest on nappus ja emadele, kes soovivad näiteks alla 1-aastast last lapsehoidu panna vaadatakse liigagi hukkamõistvalt.

Ministeeriumi esindajad ja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik andsid asjalikku informatsiooni viimase soolise võrdõiguslikkuse monitooringu ja statistika kohta. Näiteks, et naised ei julge töö kaotuse hirmus enamasti palka küsida ja küsivad seetõttu korraga väiksemaid summasid, mehed aga ei tunnetagi nii sageli vajadust palka juurde küsida (neil kas tõstetakse palku tööandja algatusel või on palk juba parasjagu hea). Mehed saavad pärast abiellumist ja laste saamist palgatõusu, naiste palk pigem väheneb. Sissetulekute sooline ebavõrdsus on Eestis (ja igal pool maailmas) veel palju suurem kui palgalõhe (sest viimast sotsiaalabi ja toetused pisut tasandavad). Sooline ebavõrdsus sissetulekutes süveneb. Avaldati lootust, et vanemahüvitise süsteemi muutus olukorda pisutki parandada aitab. Ma loodan, et need mõtted jäid siiski kõlama ka televaataja jaoks, mitte aga saatejuhi suutmatus saatekülalistele võrdväärselt sõna anda ja osade tuntud ja poliitikas mõjukate meeste ilmne soovimatus mingilgi määral teemaga tegeleda.

Kuidas mikrofoni tagasi vallutada. Foto: ekraanitõmmised saatest

Naistelehe peatoimetaja Manona Paris võttis oma osaluse saates kokku umbes samade tunnetega nagu minagi: “Eile sain ma kaks korda modelli mängida. Esimene kord oli lahe – 40+ (jutt on suurusnumbritest) sektsiooni tutvustamas ja levitamas mõtteviisi, et riidenumber ei määra iial inimese elu. Teine kord – saate “Suud puhtaks” esireas, Jürgen-alustasin-valimiskampaaniat-Ligi kõrval kui naissoost modell ja comical relief. Ehk siis ilusad ilmekad silmad (oo, ma sain kenasti kaamera-aega) kinnise suu (loe puuduva mikrofoni) kohal. Jürgenit see mure muidugi ei painanud, tema sai järjest pärle poetada, sest ta sai mikrofoni ka kulmukergituste peale, samal ajal kui näiteks mina sain sõna sekka ilmse lapsuse peale alles siis, kui ma temalt kõnepulga käest tirisin. Ehk siis – mehed räägivad, naised on vaikima sunnitud. Milleks sellisesse saatesse oli mind vaja NII tungivalt kutsuda, et isegi vabandus – mul on kodus haiglane laps vaja magama panna – ei pädenud eriti? Ja siis kuulata seda, kuidas naised peavadki vähem palka saama, sest nad on vähem ambitsioonikamad, küsivad halvemini, kuuluvad koju ja laste juurde (sest mees, khm, ei saa sellega hakkama – vabandust Krister) ning muud iidvana kräppi. Ei ole lahe. Ega lähe ka kordamisele. #kinninesuuilusateilmadekohal“

Eilne saade pähklikoores, nagu Lobjakas ütleks. Foto: ekraanitõmmised saatest

Teleekraani ees teemale kaasamõtleja Martin Paluoja tõstatas saatega seoses veel mitu olulist küsimust ja ei peljanud saate tegijaid ka avalikult noomida. “Ma ei tea, mis tung sundis saate tegijaid panema saatesse ilmuvate twiitide üle otsustajaks inimest, kes ilmselgelt polnud teema suhtes neutraalne ja lasi läbi vaid sellised sõnavõtud, mis eitasid palgalõhe eksistentsi, relevantsust või rääkisid sellest läbi sotsiaalselt konservatiivsete teemade. Sellist jama ei tohiks küll enam korraldada, eriti kui arvestada, et palgalõhe eitaja positsioon on sotsiaal- ja majandusteadustes sama tugev kui kliimamuutuse eitajatel. Saate devalveerumine diskussiooni, kas naised on ikka sama võimekad, intelligentsed või kompetentsed kui mehed on samuti hämmastav ja kurbusttekitav. Aasta on 2017, palgalõhe struktuurseid aspekte ja põhjusi on selgitatud ja kontrollitud aastakümneid üle maailma. See, et saatejuht andis pidevalt sõna Jürgen Ligile, kes on saate teema suhtes irrelevantne ja kes tõestas korduvalt, et ei ole huvitatud konstruktiivselt sellest rääkimisest, on selge teiepoolne eksimus. Perevägivalla apologistile Mihkel Kunnusele anti minu mälu järgi teemakohases saates sõna kord või kaks, mis lubas saatel olla sisukas ja arendada diskussiooni selle probleemi kohta edasi, mitte ringiratast joosta. Miks otsustati see saade niimoodi käest lasta? Kas teema on teie toimetusegi meelest sama tähtsusetu kui merevee taseme kõikumine aastaringselt?”

Kahju, kui saate kvaliteet tulevikus veelgi väheneb, kuna sinna kaubeldud asjatundjad ja eksperdid tunnevad, et nende panusest lugu ei peeta ja arvamust saates isegi ei küsita. Milleks oli vaja nii suurt hulka inimesi ruumi, kui tegelikult oodati sõnavõttu palju vähemailt ja eeskätt tegevpoliitikuilt, kes rahva silmis juba tuntud (mistahes siis nende seisukohad või kuitahes ka mittehuvitunud nad teemast on)? Kui teine kord plaksutajaid on vaja, siis võiks sellest ju ette teada anda.