Tunnustusest vähikäiguni: heitlus Pakistani trans-inimeste õiguste eest jätkub

Transsooliste inimeste kogukond, keda Pakistanis tuntakse khawaja sira’na, on Lõuna-Aasias eksisteerinud sajandeid, sealhulgas Mogulite impeeriumis ja Briti koloniaalvõimu vältel. Termin „transsooline inimene“ ise on aga Pakistanis suhteliselt uus. Võib öelda, et seda terminit on laiemalt hakatud kasutama alates 2010. aastast, seni on inimesed harjunud sõnadega nagu khawaja sira ja eunuhh. Pakistani inimõiguste aktivist Uzma Yakoob annab Feministeeriumi maailmasarjas ülevaate, millised on olnud Pakistani trans-kogukonna kümne aasta suurimad võidud ja kaotused.

Trans-kogukond on püsinud Pakistani ühiskonnast lahutamatuna ja eriti transnaisi on alati märgata olnud. Paraku on nad pidanud leppima marginaalse seisundiga ja kannatama kõikide selle tagajärgede all: küll tõukavad neid eemale sugulased, sellele järgneb sotsiaalne tõrjutus alates argielust kuni poliitika- ja majanduseluni, hariduse ja tervishoiu ning kultuurieluni.

Transnaisi on ajaloos peetud dervišiteks – vagadeks inimesteks, kellel pole seksuaalsuhteid¹, – või fakiirideks, jumalaga eriti lähedasteks inimesteks, kelle roll oli seltskondlikel üritustel õnnistust jagada ja õnnestumise eest palvetada. Tegelikkuses on Pakistani transnaised olnud alati seotud seksitööga. Või siis kerjavad nad valgusfooride ümber, bussi- ja raudteejaamades, pühakodade juures või esinevad tantsijatena pulmades, sünnipäevadel, katsikutel või poissmeestepidudel. Vaid transmeeste nähtavus on kuni viimase ajani olnud pea nullilähedane.

Pakistani trans-õiguste liikumine jõudis 2009. aastal suurvõiduni: Pakistani ülemkohus otsustas tunnustada trans-inimeste kodanikuõigusi.

Ühtlasi on trans-inimeste ühiskondlikult marginaliseeritud rollidega kaasnenud äärmuslik vägivald, mida nad on pidanud kogema füüsiliselt, seksuaalselt, majanduslikult ja psühholoogiliselt. Neid tõrjutakse ühiskondlikust ja kultuurielust, neil ei lubata elada teiste inimestega koos samades kvartalites või isegi asulates, vaid nad suunatakse agulitesse või tasuma teistega võrreldes kõrgemat üüri. Neid kiusatakse avalikkuses, ühistranspordis, koolides, haiglates ja ametiasutustes. Neid ei lasta perekondlikele sündmustele ega pidudele, vahel isegi omaste matustele. Nad on pidanud kogema halvakspanu ja vihkamist vaid seepärast, kes nad on ning kuidas nad on otsustanud oma sugu väljendada. Mitmetasandiline välistamisel on märkimisväärsed tagajärjed, sealhulgas kesised hügieenitingimused ja kehv tervis. Depressioon, üksildus ja tõrjutus on viinud uimastite kuritarvitamiseni ja sugulistel teel levivatesse haigustesse nakatumiseni.

Heitlus väärikuse nimel tõi tunnustuse

Vaatamata kõigile ühiskondlikele takistustele jõudis Pakistani trans-õiguste liikumine 2009. aastal suurvõiduni: Pakistani ülemkohus otsustas tunnustada trans-inimeste kodanikuõigusi ning tegi Riiklikule Andmebaaside ja Registrite Ametile (National Database and Registration Authority, NADRA) korralduse anda trans-inimestele isikutunnistused ja võimaldada neil hääletada. Kohtu tunnustus julgustas trans-inimesi pöörduma isikutunnistuste saamiseks NADRA poole ja ajaloolisest eksistentsist oli saanud heitlus väärikuse nimel.

Alates 2009. aastast on trans-õiguste liikumisel Pakistanis mitu kordaminekut ette näidata. Tähtis roll trans-inimeste õiguste edendamisel Pakistanis kuulus mitmele kodanikuühiskonna organisatsioonile. Transsooliste inimeste grupid ja inimõigusaktivistid nõudsid üheskoos trans-inimestele õigusi koos juriidilise kaitsega. Riigis toimusid arutelud seaduste üle, mis kaitseksid trans-inimeste õigusi. Koostöös Pakistani sotsiaalministeeriumiga koostati vajalikud seaduseelnõud. Esimene seaduseelnõu oli koostatud ligimesearmastuse, mitte inimõiguste seisukohast ning selles esinesid terminid eunuhh ja naismees (ingl shemale), nagu tegu oleks meditsiinilise või psüühilise häirega.

Pakistani trans-kogukond enda õiguste kaitsel. Foto: FDI

2016. aastal jõuti järjekordse teetähiseni. Nimelt oli korduvalt keeldutud trans-inimestel esitada kaebusi grupiviisilise vägistamise kohta. Näiteks ei võetud inimest, kes oli tõsiselt vigastatud ja kelle kehas oli mitu kuuli, haiglasse vaid seepärast, et administratsioon ei teadnud, kas paigutada teda meeste või naiste palatisse. Ta kaotas elu.

Trans-inimeste õiguste kaitseks vastu võetud tähtsaim seadusesäte oli õigus oma sooidentiteeti määratleda ja seda väljendada.

Trans-õiguste aktivistid ja kodanikuühiskond korraldasid seepeale proteste kogu riigis. Kuna meedia osutas trans-inimeste muredele ja meeleavaldustele rohkesti tähelepanu, siis otsustasid nii Pakistani kui ka selle provintside parlamendid võtta vastu seadused, mis trans-inimesi kaitsevad.

7. märtsil 2018. aastal kiitis Pakistani parlament heaks ajaloolise seaduse trans-inimeste õiguste kaitseks (Transgender Persons Protection of Rights Act 2018). See oli tohutu samm, et luua trans- ja intersoolistele inimestele kaasavat ja turvalist Pakistani. Väga mahukas seadus kaitses trans- ja intersooliste inimeste põhilisi inimõigusi, mis ulatusid õigusest haridusele, tervisele, tööle, valimistest osavõtule kuni avalike ametite pidamiseni, pärimiseni, koosolekuvabaduseni jne, ent tähtsaim seadusesäte oli õigus oma sooidentiteeti määratleda ja seda väljendada.

Ainsa põhiõigusena puudus seadusest õigus abielluda või perekonda luua. Seaduseelnõu menetlemine kestis kaua, kuna arvesse võeti kõigi osapoolte arvamusi, samuti oli eesmärgiks tagada kooskõla islamiusu väärtustega. Muuhulgas peeti nõu Islamiideoloogia Nõukoguga (CII). Pärast edumeelse seaduse vastuvõtmist sai Pakistan sai kogu maailmas tohutu heakskiidu osaliseks.

Seadus võeti vastu 2018. aasta märtsikuus ja jõustus 2018. aasta mais. Juba juulis toimusid Pakistanis üldvalimised, kusjuures valijaiks vähemalt 2000 trans-inimest ning kandideeris viis transsoolist inimest üle terve maa. Väärikuse ja lugupidamise nõudmist jätkati – inimõiguste ministeeriumi läks 2019. aastal tööle transsooline inimene, kes 2020. aastal võttis Pakistani delegatsiooni liikmena osa naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise komitee (CEDAW) tööst. Nüüd õpivad trans-inimesed ülikoolide arsti- ja õigusteaduskondades, pälvivad rahvusvahelistes ülikoolides prestiižikaid stipendiume, neid võetakse tööle tasuvatele kohtadele avalikus ja erasektoris, äriettevõtteis ja õppejõududena ülikoolides.

Kohtumine piiskop Samuel Azariah’ga Pakistani Kristluse Õppekeskusest, kellega arutati transkogukonda kaasava kirikuelu üle. Foto: FDI

Õiguste kaitsest tagasilöökideni

Paremkonservatiivid aga ei jätnud asja niisama. 2020. aastal anti föderaalsele šariaadikohtule üle esimene petitsioon transsooliste isikute õiguste kaitse seaduse vastu. Kahe aasta jooksul laekus kohtule üle 12 petitsiooni seaduse poolt ja vastu. Allakirjutanute hulgas oli nii paiksoolisi inimesi, aga ka transsoolisi inimesi. Mitu petitsiooni olid trans-inimestelt, kes vaidlustasid seaduse kui „islamiga sobimatu“.

Transsooliste inimeste petitsioonid seaduse vastu osutusid kõige huvitavamateks, kuna nad mitte üksnes ei kuulutanud end meelevaldselt intersoolisteks², vaid nimetasid ka seadust halvustavalt „LGBTIQ seaduseks“³. Aastail 2020–2023 toimusid seaduse üle tuliseid arutelud nii kohtus kui ka avalikkuses. Sotsiaalmeedias korraldati transfoobseid kampaaniaid – transsooliste õiguste aktiviste ja liitlasi nimetati LGBTIQ aktivistideks, ning selle nimetuse eesmärk on mõnitada, samuti riigi ja islamiusu vastasteks –, mis tekitasid tõsiseid riske transsooliste inimeste, inimõiguste aktivistide ja liitlaste elule. Mõlemad pooled esitasid argumente oma parima teadmise kohaselt. Kohus kuulas kannatlikult ja huviga ära kõigile petitsioonidele allakirjutanute argumendid.

Kui alussätted enesetunnetatud sooidentiteedi ja selle väljendamise kohta on tagasi lükatud, siis on transsoolistel inimestel peaaegu võimatu pretendeerida ülejäänud õigustele.

Mais 2023. aastal võttis Pakistani föderaalne šariaadikohus seisukoha kõigi petitsioonide kohta, mis olid tehtud transsooliste inimeste õiguste kaitse seaduse poolt või vastu. 108 lehekülge pikas otsuses leidis kohus, et seadus oli siiski „islami ettekirjutuste vastu, nagu need on sätestatud pühas koraanis ja püha prohveti sunnas“. Kohus väitis, et koraan tunnustab üksnes sündimisel määratud sugu⁴ ning seega on vaba sooline enesemääratlus islami eeskirjade vastu. Föderaalne šariaadikohus tühistas seadusest kolm olulist paragrahvi. Nimelt pidas ta islamiusu õpetuste vastasteks paragrahve, mis käsitlesid:

sooidentiteeti – inimese enesetunnetust mehena, naisena, seguna mõlemast või mitte kummagina;
transsoolise inimese identiteedi tunnustamist – transsoolisel inimesel on õigus olla tunnustatud vastavalt enesetunnetatud sooidentiteedile ja tal on õigus olla registreeritaks vastavalt enesetunnetatud sooidentiteedile kõigis valitsusasutustes, kaasa arvatud NADRAs; neil, kes on saanud 18 aasta vanuseks, on õigus, et NADRA väljastaks talle tema enesetunnetatud sooidentiteediga digitaalse isikutunnistuse (CNIC), sünnitunnistuse (CRC), juhiloa ja passi vastavalt NADRA põhikirjale; transsoolisel inimesel on õigus muuta nimi ja sugu enesetunnetatud identiteedile vastavaks digitaalsel isikutunnistusel, sünnitunnistusel, juhiloal ja passil;
õigust pärida⁵ – transsoolisi isikuid ei diskrimineerita pärimisseaduses ette nähtud seadusliku pärandiosa omandamisel, nende pärandiosa määratakse digitaalsel isikutunnistusel deklareeritud soo järgi vastavalt Pakistani pärimisseadusele (transmeestel on pärandiosa nii nagu mehel, transnaistel on pärandiosa nii nagu naistel).

Vastuvõetud muudatused on valuline, lausa miljoni sammu pikkune eemaldumine Pakistani tõrjutud trans-kogukonna kaitsmisest. Eri ringkondades on levinud absurdne väärarusaam, et kohus pole tühistanud tervet seadust, vaid üksikuid sätteid. Paraku tühistas või peatas kohus sätted, mis olid transsooliste inimeste identiteedi ja eneseväljenduse tunnustamise aluseks. Tagasilükatud sätteist johtusid kõik ülejäänud.

Kui alussätted enesetunnetatud sooidentiteedi ja selle väljendamise kohta on tagasi lükatud, siis on transsoolistel inimestel peaaegu võimatu pretendeerida ülejäänud õigustele. Huvitaval kombel võttis kohus eeskuju Läänest (endise koloniaalriigi Suurbritannia varasemalt kehtinud seadustest), aga mitte islamimaadest.

Nimelt 1987. aastal oli ajatolla Homeini kuulutanud sugu korrigeerivad operatsioonid Iraanis lubatavaks ja juba 1988. aastal olid Egiptuse pealinnas Kairos teatanud al-Azhari ülikooli⁶ õpetlased, et soolist üleminekut toetav kirurgia on islamiõiguse järgi vastuvõetav. Ikkagi peeti Pakistanis seadust islamiga vastuolus olevaks ning kohtuotsuses sedastati, et see eksib islami vastu.

“Naised on ärganud, Chitralist Karachini!” ja “Minu mõtted loevad!” meeleavaldused õiguste kaitseks jätkuvad. Foto: FDI

Ilmselt eksitasid kohut inimesed, kes nimetasid end meelevaldselt intersoolisteks ning kellel oli paremäärmuslike isikute ja rühmituste toetus. Seaduse saboteerimine johtus trans-kogukonna sisekonfliktist, tülist vahendite (näiteks ühingutelt ja üksisikutelt laekuvate annetuste) ja tunnustuse pärast. Seda sisekonflikti kasutas paremtiib jõhkralt ära.

Alguses tagasi

Kohtuotsus kajastab Pakistani riigi kinnismõtet kontrollida inimeste seksuaalelu, kehalist autonoomiat ja valikuid. Otsuse tekstis viidatakse korduvalt naiste kaitsmisele „meestest naisteks saanud“ transnaiste eest hirmust potentsiaalse seksuaalvägivalla ees. Otsusest paistab enam hirmu selle ees, et meeste pärandiosale pretendeerivad transsoolised mehed, kui kartust, et naiste pärandiosa võiksid tahta transsoolised naised.

Kohtuotsusel on trans-inimeste õigustele Pakistanis negatiivsed tagajärjed, millest peamised on transfoobia ning vägivalla ja diskrimineerimise teravnemine. Terminid nagu häire, defekt, soodüsfooria, ebaseaduslik suguakt, mida diskussioonis kasutama hakati, põhjustavad rahulolematust, kuna need halvendavad transsooliste inimeste olukorda ja pärsivad trans-inimeste, inimõigusaktivistide, liitlaste ja ühingute turvalisust. Otsus takistab ühiskonna enamikul väljendada toetust, empaatiat ja lugupidamist trans-inimestele ning teeb raskeks luua keskkonda, kus trans-inimesed saaksid oma potentsiaali teostada, jõuaksid ühiskondliku ja kultuurilise omaksvõtuni ning tõusta juhirollidesse.

Nüüd on Pakistani riigi föderaaltasandil õigus šariaadikohtu otsus edasi kaevata ja seaduse asjus ülemkohtu poole pöörduda.

(Varasemat intervjuud Uzma Yakoobiga Pakistani inimõiguste olukorrast saate lugeda siit.)

Tõlkinud Andreas Ardus.

1. Pakistani ühiskonnas kujutatakse seksi tihti millegi räpasena, et inimeste seksuaalsust kontrollida ja hoida neid eemal abieluvälistest seksuaalsuhetest. – HH
2. Khunthaa’sid ehk intersoolisi inimesi on islami reeglistikus mainitud ja intersoolistele inimestele tehtavaid meditsiinilisi sekkumisi peetakse lubatavaks, et saavutada kooskõla inimese välisilme, kromosoomijaotuse või suguorganite vahel. Seda peetakse raviks, mitte Jumala loomingu muutmiseks või vastassoo jäljendamiseks. – HH
3. Homoseksuaalsus on Pakistanis keelatud kololiaalõiguste pärandina ja reglementeeritud kriminaalkoodeksis. Nii ei saa ükski seadus heteroseksuaalsest erineva  sättumusega inimeste õigusi toetada ega kaitsta. Vastalised asusid argumenteerima, et kui varasemalt meheks peetud isik saab naiseks, aga on hiljem vahekorras teise mehega, on ikkagi tegu Pakistanis tunnustamata homoseksuaalsusega. – HH
4. Sestap tehakse Pakistanis nt mõlema soo suguelunditega sündinud lastele korrigeerivaid operatsioone vastavalt vanemate suvale. – HH
5. Pärandi jagamine islami jurisprudentsi koolkondades paljuski erineb, kuid üldiselt saab Koraani kohaselt mees pärandiks naisega võrreldes kahekordse osa. Selle põhjendus on, et tütred lähevad reeglina abielludes kellegi teise majapidamisse elama, kus mehed on juba saanud või saavad hiljem kahekordse osa. Kuna pojad saavad kaks korda suurema osa kui tütred, siis sookorrigeerimisega need küsimused kerkivad esile. – HH
6. Al-Azhari ülikool on Egiptuses Kairos asuv avalik-õiguslik ülikool, mis asutati juba aastal 970. See on Egiptuse vanim kraadiõppega ülikool ja tuntud kui üks maailma prestiižsemaid islamiõppe keskusi. – HH