Türgi feminist Nevin Öztop: “Lesbi ei saa olla vaba, kui kurd ei saa kõnelda oma keelt.”

Türgi kohta levib palju stereotüüpe ja sellest on kahju. Sellest hiigelsuurest riigist tuleb nii Nobeli laureaatidest kirjanikke kui ka tipptasemel teadlasi. Türgis on ka tugev inimõiguste liikumine. Lähis-Ida, Balkanite ja Põhja-Aafrika rahvusvahelise solidaarsuse liikumist korraldav Nevin Öztop avab tagamaid.

Nevin Öztop korraldab Lähis-Ida, Balkanite ja Põhja-Aafrika rahvusvahelise solidaarsuse liikumist.

Millised on türgi feministliku ja LGBTIQ liikumise põhiprobleemid?

Alates Osmanite impeeriumist kuni kaasaegse Türgi kujunemiseni on meil naiste õigusi eesmärgipäraselt ära kasutatud. Osmanid tahtsid päästa impeeriumi kokku varisemast ning pidada sammu reformidega Euroopas. Vabariigis taheti luua kaasaegset, võrdsete kodanike kontseptsiooni, kus suurimat rolli mängis türklus. Mõlemal juhul olid naised vahendiks riigi rajamisel ning nende nimel tehti reforme juhtpositsioonidel meestele. Seetõttu on naisliikumine tänagi osaliselt halvatud: meil oli pikalt illusioon, et meie naiste õiguste eest on ammu hoolt kantud, isegi enne euroopa naisi. Niisiis peetakse radikaalseks ja irratsionaalseks iga mõtet, mis kritiseerib türklust, rahvusriiklust ja riiklikult sponsoreeritud feminismi, mis kõik toidavad traditsioonilisi soorolle. Naisi on riiklike reformidega liiga kaua relvitustatud ja blokeeritud.

Naisliikumise teine nõrk koht on kurnatus. Aumõrvad ja -kuriteod toimuvad iga päev. Pole ühtki päeva, mil mõni naine ei saaks oma meessugulase, poiss-sõbra või abikaasa käe läbi surma. See kurnab naisi. Surmaga tegelemine tapab motivatsiooni. Seda aega saaks kasutada selleks, et midagi muuta, mitte aga surnute leinamiseks. Naisaktivistid korraldavad proteste ja kirjutavad meediasse, et reageerida oma õdede ja kolleegide surmale. Ent nii ei pääse naisliikumine kaugemale igapäevaselt reageerivast opositsioonist, kuigi võiks olla liikumisena palju strateegilisem ja süstemaatilisem.

Mis puudutab LGBTIQ liikumist, siis õnneks pole seadused ja poliitikud teinud midagi peale LGBTIQ reaalsuste täieliku ignoreerimise. Seetõttu, mida iganes see liikumine ei ütleks või nõuaks, suhtutakse sellesse kui murrangulisse. Alul oli see eeliseks. Ent sotsiaalsed koodid ja traditsioonilised moraalsuse ja religiooni tõlgendused teevad aktivistide elu väga raskeks. Jõuda päriselt päris inimesteni on mentaalsete ja traditsiooniliste piiride tõttu keeruline. See võtab aega, ent muutus tuleb. Peamiselt koolide, artiklite, advokatuuride ja ametiühingute kaudu.

Millised on Türgis viimase viie aasta inimõiguste liikumise arengud?

Kurdide liikumine on teinud viimasel dekaadil läbi uuestisünni. Konservatiivse rahvusliku üldsuse ning kurdi poliitikute ja elanikkonna vahelised mentaalsed piirid on murdunud. Kurdide nõudmised, esmajoones haridusõigus, on muutunud täielikust tabuteemast millekski “arutatavaks”. See pole kaugeltki veel hea, ent tabu on murtud, tagasiteed pole.

LGBTIQ liikumise mõned võidud on tulnud kohtuvaidlustes. Mida enam liitub meiega üksikuid juriste ja advokatuure, seda enam võidame kohtujuhtumeid. Nii rahvuslikul kui Euroopa tasandil, mille hulgas on rida sümboolseid võite Euroopa Inimõiguste Kohtus.

Ja liikumine on muutunud üha nähtavamaks, vahel puhta vihkamisena konservatiivsete ja populistlike ajalehtede esikaantel, enamasti meespoliitikute suu läbi. Aga ka see on nähtavus. Üha enam on positiivset nähtavust, näiteks poliitikute näol, kes valimistel osalevad ja omavalitsustes kohti saavad. Tean, et need on väga haprad lootuskiired, ent nende väärtus on hiigelsuur.

Eestis tõi hiljutine kooselu seaduse arutlus esimest korda kokku eri inimõiguste liikumised nagu feministid, LGBTIQ aktivistid jt. Türgis on ju taoliste liitude moodustamisel pikem traditsioon?

Kui huvitav, et see Eestis alles nüüd juhtus! See suhe on Türgis olnud tõesti pisut orgaanilisem, isegi kui nad kõiges omavahel ei nõustu. Liitude moodustamine on LGBTIQ liikumise üks tugevusi. Näiteks usaldavate suhete rajamine töötajate ja ametiühingute ning loomulikult kurdi liikumise vahel. Pean siinkohal rõhutama, et kurdi liikumine on üks parimaid asju, mis Türgis eales juhtunud on ning üks demokraatia viimaseid piisku. LGBTIQ liikumine õppis kurdiaktivistidelt, eriti naistelt, kuidas panna vastu ja võidelda. See suhe tõi kokku kaks ühiskonna segmenti, kellest poleks seda iial oodanud, ning pani nad unistama samast vabadusest. Meie spetsiifilised eesmärgid võivad olla erinevad, ent me vaatame taevasse samas suunas. Lesbi ei saa olla vaba, kui kurd ei saa kõnelda oma keelt. Kurd ei saa olla vaba, kui transsooline ei saa minna koju, ilma et teda ahistataks.

Naistepäev on Türgis poliitiline püha, mis toob kokku türgi, armeenia ja kurdi naised.

Üpris ateistlikus Eestis võib viimasel ajal täheldada liite religioossete gruppide ja parempoolsete poliitikute vahel. Kuidas on lood Türgiga?

Suurim religioosne opositsioon Türgis on alaviidid, sest ausalt öeldes oleme teised maha tapnud või deporteerinud, valdavalt kreeka ja armeenia kristlased. Meil on käputäis religioosseid erinevusi ning nad annavad endast parima, et säilida. Ning meil on omad äärmuslikud religioossed grupid, kes teevad koostööd ühiskonna rahvusliku segmendiga.

Ent seni on LGBTIQ liikumine olnud religioosse faktoriga suhestudes strateegiline. Sa võid olla usklik ja lesbi, see on suurepärane. Ent queer-liikumises pole mõtet ajada taga religioosset vabadust. Me ei tohiks äratada parempoolseid ja religioosseid konservatiive. Täpsemalt, me ei tohi neid provotseerida, sest nad on juba ärkvel ja ründavad homosid iga päev.

Mitte keegi ei võida sellest, kui teemaks saab islam versus homoseksuaalsus. Pealegi on see nii orientalistlik ja vanamoodne. Oluline on näha seda temaatikat inimõiguste raamistikus ning mitte lasta religioonil sekkuda, sest inimõigused on liiga olulised, et lasta religioonil sõna sekka öelda. Kui inimesed tahavad rääkida islamist ja homoseksuaalsusest kaasavas perspektiivis, siis on see täiesti võimalik. Aga see on islami feministide ja inimõiguslaste töö. Islam peab oma probleemid enda sees lahendama, mitte kiskuma LGBTIQ liikumist lõputusse debatti.

Olen Eestis täheldanud ka eri inimõiguste liikumiste vahelisi põrkumisi. Näiteks võib lesbiaktiviste riivata queer-aktivistide soov dekonstrueerida perekonna mõistet, aga ka vastupidi. Kuidas on lood Türgiga?

Need kokkupõrked on olulised, sest õpetavad ja ühendavad meid, isegi kui see esmapilgul nii ei näi. Mõistan vajadust dekonstrueerida perekonna mõistet. Mõistan ka, miks see feministe pahandab. Need asjad ei välista teineteist. Usun, et muutused on võimalikud ka läbi konfliktide. Aga diskussioon peab arenema. Ei saa igal aastal sama asja pärast põrkuda nagu katkine plaat. Seepärast on oluline arhiveerida meie debatid ja tunded läbi lugude, publikatsioonide, filmide, paneelide ja muude kunstivormide. Paigal tammumine on palju hirmutavam kui tülid, mis tulevad ja lähevad.