Ühiskond ei ole sinu sõber: mehe soorollist

Kultuur ja ühiskond pole inimese sõbrad. Need on tema ajutised liitlased sõdimaks tundmatu ja segadusse ajava välismaailmaga. Kultuuriruumid loovad vastavalt ajastu vajadustele omad kuvandid vajalikest rollidest, millesse siis inimesed imikueast surutakse. Hetkel on läänelik kultuuriruum sattunud punkti, mida negatiivse maailmavaategainimesed näevad kriisina ning positiivse maailmavaatega inimesed pigem vana süsteemi uuendamisena. Maailmavaadete valimine on uue ajastu üheks tunnuseks, kus kodanikud teadvustavad endale erinevate valikute olemasolu ega võta endale pimesi vanavanemate või autoriteetide seisukohti. Kuna vanad väärtussüsteemid on ümberhindamisel, ülevaatusel ja lahtimõtestamisel, võib paljudele tunduda nagu laguneks ühiskond koos oma turvalise kultuuriruumiga laiali. Kultuuriruum on tegelikult aga aed, mis hoiab koos mõtlemisest vabastatud karja. Nüüdses ühiskonnas käib tabude ja müütide lammutamine, mille tõttu on meil enneolematu võimalus arutleda kaua vaidlustamata kehtinud soorollide üle. Selles valguses ma seda siin ka järgnevalt teha üritan.

Kas füüsiline keha määrab sugu, on natuke teise vaidluse teema. Kindlasti saame aga väita, et tajutav sugu määrab kindlaks soorolli ning kehtestab inimolendile koheselt käitumisreeglid. Need käitumisreeglid on ühiskonna teadvustamata tabud, hõimusisene koodeks. Kuigi hõimuühiskonda enam ammu ei eksisteeri (kui vaid väikestes kogukondades, mida me haritud rahvastena ise viisakalt suguharudeks või ebaviisakamalt metslasteks kutsume). Ometigi käitume edasi hõimumälu alusel. Kui Lenin kordas kolm korda õppimise tähtsust, tuleb tänapäeva uues ühiskonnas pigem korrata „teadvustada, teadvustada, teadvustada“. Ka mehe tajutav roll on teadvustamata programm, millesse me inimesi sünnist saati suruma hakkame. Seega on kultuuriruum siiski ruum ehk suletud keskkond, mis ei soosi sealt lahkulöömist. Et keegi karjamaalt plehku ei paneks, programmeeritakse ta kindlasse rolli.

Inimese surumine teatud rolli on vägivaldne sündmus, mille tagajärjed saadavad teda kogu elu. Etteantud rolli surumine vähendab ja võimendab inimese potentsiaali. See tähendab, et ta ei saa kunagi oma tõelist olemust avastada vabades tingimustes, vaid kitsa, etteantud piiritluse sees. Mida paindlikum on ühiskonnas sooroll, seda õnnelikumad on seal elavad inimesed. Mida kitsam on piiritlus, seda enam on inimene vaimselt kammitsetud. Piiratud soorolli asetamine või teisisõnu inimesest stereotüübi tegemine võrdub metslooma kitsasse puuri surumisega: me kõik oleme näinud videosid karusnahafarmidest, milles puuri pistetud õilsad loomad hulluks lähevad. Sama kehtib ka inimeste puhul, kes kasutavad peale füüsilise ruumi vaimset ruumi. Meie praegune mehe sooroll ei ole tervislik ega jätkusuutlik, sest selle tulemuseks on patriarhaadi poolt ülal hoitud muinasjutt, millest paistavad ammu läbi neuroosid ja nendest tingitud vägivaldsed tendentsid.

Kollaaž: Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Mehe sooroll on hetkel Mehe ideaalne kuvand: stoiline, töökas, ratsionaalne ja… mehine. See roll on sotsiaalne konstruktsioon, illusioon. Illusiooni või vale üleval hoidmiseks peab sellesse lülitama enamust ületava arvu. See kestab vaid niikaua, kuni keegi seda küsimuse alla ei sea ega endale teadvusta. Seega kestab sooroll edukalt seni, kuni selle kasud ületavad keskkonnaga toimetuleku mõttes selle kahjud. Praegune patriarhaat ehk mehi inimkonna eliiti asetav kuvand on tegelikult surnud ja iganenud. Praegune meeste sooroll on n-ö „toksiline“, mis ei lase inimesel ennast avastada ja sunnibki ta kultuuripuuri.

Üheks näiteks on meestele pealesurutud tabu emotsioonide vallas – mees peab olema rahulik ja ratsionaalne, tasakaalustamaks naise ebastabiilset ja lapsikut loomust. Nii on meie mees emotsionaalse raudrüü sees, milles kõik soorollist kõrvalekalduvad ilmingud alla surutakse. Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja ja tõesti – mees on nagu vedru mis võib igal hetkel destruktiivselt plahvatada. Kui soorollis pole ette nähtud kohta emotsioonidele (need on kantud naise soorollile), siis tekibki mehest robotlik ja tundetu olend, kellele on keelatud tunda. Tundlikkus on naistele. Mees peab olema tugev. Naise soorollide joonte ülevõtmine teeb ta „pedelikuks“. Seega on mehe soorolli turvamine justkui meestele politseiniku ameti määramine – ta peab käima ringi ja vaatama, ega ükski mees pole pede. Sest kui osad mehed hakkavad normist kõrvale kalduma, hakkavad ka Õige Mehe stereotüüpi kandvad mehed enda rollis kahtlema. Hõimus ei tohi olla eriarvamusi. Nii on mees sunnitud olema valvel, et ta täidaks ühiskonna ootuseid.

Ühiskonna ootused ei teeni aga indiviidi huve. Samas on õnnelik ja rahul see inimene, kes saab olla tema ise. Seega võib edukaks ühiskonnaks pidada sellist, mis annab indiviidile maksimaalse vabaduse end ise kujundada ega sunni teda ühessegi kastikesse. Puuri pistetud inimene muutub aga tigedaks. Seda on meie ühiskonnas hästi näha, kuidas emotsioone varjatakse ja häbenetakse. Säärane „sissepoole elamine“ on sarnane nõukogude ajale, mil inimene elas topeltelu – väliselt öeldi asju, mida neilt oodati, ja sisimas olid ketserlikult mõtted, mida karistada saamise hirmus kõvasti välja ei öeldud. Palju pole muutunud ka nüüd, kui ühiskonna poolt programmeeritud inimene üritab end „koos hoida“ ja mitte värvida väljaspool talle etteantud piire. Mehe soorollis on tal lubatud olla vihane vaid vaenlase peale. Seega vajab väljakujunemata inimene oma soorollis Vastase kuju. Hõimusiseselt on selleks igaüks, kes temast endast erineb. Olgu selleks juut, mustanahaline, gei või narkomaan – kõik need väliselt meestena näivad inimesed on eksinud hõimu tabude vastu. Nad tuleb kõrvale tõrjuda, sest nad on eksistentsiaalseks ohuks Päris Mehe identiteedile.

Kollaaž: Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Mehe sooroll on etteantud. See tähendab, et ta pole välja arenenud. Päris Mees on sordiaretusprojekt, nagu Kärdla Kollane või mõni muu soositud maitsega kartulisort. Kuna inimene ei ole päriselt väljaarenenud, siis ei teadvusta ta endale seda, mis ta tegelikult on. Soorolli uskuma jäänud inimene on kui näitleja, kes on oma pärisnime unustanud ja tunneb eksistentsiaalset ohtu, kui tema pärisnime hüüda. Soorollide küsitlemata ja ümberdefineerimata jätmisel on ühiskonnale suur oht, nagu iga stagnatsiooni puhul. Oht väljendub käärimaminekus, kus mees on hetkel tegelikult välja arenemata laps, kes on emotsionaalselt tasakaalutu. Säärane ebaküps inimene tuleb maailmaga toime jõudu kasutades. Kõik probleemid on lahendatavad ahvi kombel – kriisates või füüsilise rünnakuga.

Meesteühiskonna ebastabiilsuse tunnuseks ongi jõu kasutamine lahenduste otsimisel. Surmanuhtlus, ihunuhtlus, keelud ja käsud. Nii tuleb maailmaga toime väljaarenemata inimene, kes on sunnitud täitma rolli. Konfliktid on kerged tulema, sest igasugust keerukust on võimalik lahendada sõjalise sekkumise või löögiga. Säärane toksiline mehe sooroll väljendub ühiskonnas ka lähisuhtevägivalla näol mida võime jälgida nii Eestis, Ukrainas kui ka Venemaal: jäikade soorollide pärusmaadel. Rolli surutud inimene tunneb end alateadlikult millegi ohvrina. Tavaliselt näeb mees ennast Vaenlase ohvrina – talle teevad kuidagi ülekohut juudid või muud patuoinad. Tegelikult teeb ülekohut ühiskond ise. Hõimu aga ei tohi kritiseerida, sest hõim ehk ühiskond pakub sulle näiliselt tuge, peavarju ja turvalisust. Ühiskond aga pole kunagi inimense sõber, vaid lammaste aedik. Kuid allasurutud viha peab leidma väljapääsu ja tavaliselt pööratakse see perekonna või välisriikide vastu.

Seega võib öelda, et Tõeline Mees käib ringi, puur ümber. See on ühtlasi nii tema kaitsemehhanism kui ka vangla. See on vaimne vangla ja selle meeldetuletamine solvab teda. Meest ei tohi solvata, sest ta on ühiskonna tähtsaim alustala. Mees aga solvub kiiresti, sest tavaliselt ei julgeta tema rolli kahtluse alla seada. Mehelikkuses kahtlemine paneb teda reageerima ainsat teed pidi, kuidas teda on sünnist saati õpetatud: vägivallaga. Ta on terve elu sunnitud kaitsma ja tõestama, et ta on mees. Ei piisa ei bioloogilisest soomääratlusest ega isegi peenise näitamisest – mehisus on vaimne ning seda konstrukti tuleb pidevalt kaitsta kui kodusõjas riigipiiri.

Kollaaž: Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Mees peab kontrollima ja kontrolli säilitama. Mehe dominantsuse kohta on meil küllaldaselt vihjeid ka vanasõnadest („mees teab, mis mees teeb“ ehk naine ei tea). Mees peab kontrollima naist, sest naine pole mees. Naine on „täiuslik pederast“, mitte-mees kelle poole on „nõiduslik“ tõmme. Mees defineerib end mitte-pedena: öelda „olen Mees“ on teisiti sõnastatud „ma pole naine“ ehk pederast. Naine on aga pedena sündinud, naiselik mees aga downgrade ehk ennast naiselikkuse poole alandanud. Seega on lubatud seksida naistega, kuid mitte meestega. Naise üle tuleb hoida majanduslikku kontrolli. Kui tänapäeval tahavad naised võrdsemat palka (ehk vähem varalist sõltuvust meestest), siis tekib mehe rollil küsimus „kuidas naist saada?“. Armastus on naiselik teema ega kuulu ratsionaalse mõtlemise alla.

Üks viis naist kontrollida on läbi enesehinnangu hävitamise: öelda, et naine ei saa iseseisvalt hakkama. Mees defineerib naise, mitte vastupidi. Mees peab naise saama, see on tema roll. Nii tuleb naistele pidevalt sisendada, et nad pole tervikud ilma meheta. Naisel võib olla raha, kuid kuna naine on ebaratsionaalne, on tal tarvis meest, kes seda rahaasja valvab. Ka abielu on meherolli ettenähtud näidendiosa, sest sellega kinnitab mees fakti, et pole pede. Samuti on see varaline leping, millega teist enda külge siduda. Mees peab kaitsma oma au läbi naise allutamise ja enda naiselikkuse lämmatamise, ta tohib naiselikku elementi omada vaid väliselt läbi pruudi.

Kollaaž: Brit Pavelson ja Maarja Jullinen

Meie ühiskonnas pole üleminekuriitusi, millega poisist väidetavalt mees saab. Halvasti asendab seda riiklik sõjaväepropaganda, kus siis sinust peab mees saama. See on aga ühiskonna katse teha inimesest siiski lammas, mitte indiviid – sa oled surutud rolli, mis on mõeldud pühkima minema su individuaalsust. Seda muidugi grupis tõhusa funktsioneerimise nimel. Kui naise soorolliks on määratud „lapsega koju jäämist“, siis mehe soorolli hulka käib „kodu kaitsmine“. Ükski mees ei tohi sõja korral lapsega koju jääda. Mehe roll pole last kasvatada, see on jäetud naisele. Mehe rolli juurde käib sõdimine, vägivallaga asjade lahendamine. See on lõbus ja see aitab kodust eemale saada. Mehed naudivad olukordi, kus nad saavad tihtipeale loomastuda ja olla „tõelised mehed“. Sõdimine on üks neist meetoditest. Lapse eest hoolitsemine, õrnus ja empaatia on lubamatud kogemused. Mees ei kasvata last, ta teeb temast poisi või tüdruku, sest nii treeniti välja ka teda.

Säärane roll laastab inimese psüühikat terve tema elu ja loob temast tiksuva inimpommi, kes hävitab kas teisi (väljapoole suunatud vägivald) või hävitab iseennast (depressioon, alkoholism) ning nii on tegelikult ühiskonna tugevaimaks osaks Naine, sest Mees on varjatud Laps. Naine on see, kes teda koju lohistab, lööke talub ja mehe „au“ hoiab. Mehe sooroll pakub talle vägivallast karistuseta pääsemist, sest seda peetakse mehe juures normaalseks. Tegelikult hävitab säärane sooroll ühiskonna funktsioneerimise, õnnetunde saavutamise võimalikkuse ja paiskab riigi vägivallatsüklisse mille elanikkond hävitab end ilma sõjatagi alkoholi, riskikäitumiste ja halbade emotsioonidega.

Soorollide uurimine ja ümbermõtestamine on tervitatav avalik debatt, mis päästab tulevikus rohkem noorte elusid kui miski muu. Inimesel tuleb lasta olla vaba ning pidada meeles, et ühiskond ei ole sinu sõber. „Teadvustada, teadvustada, teadvustada.“

2018. aastal kirjutab Feministeerium senisest rohkem meestest ja mehelikkusest. Uurime, mida tähendab meheks olemine, millised on ootused mehelikkuse suhtes ühiskonnas ja küsime, kas “õigeks meheks” olemisel on hind ja tagajärjed. Loe ka teisi mehelikkuse teemat käsitlevaid lugusid siit.

Selle artikli koostamist on rahaliselt toetanud on Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Artikli sisu eest vastutavad vaid rahastatava projekti koordinaatorid ja artikkel ei pruugi kajastada Põhjamaade Ministrite Nõukogu seisukohti ja tegevuskavu.