Ukraina inimõigusaktivist Yuri Yoursky: paljud LGBT inimesed on praegu üksi

Kuidas läheb Ukraina LGBT+ kogukonnal praegu, kuidas saavad Eesti inimesed praegu Ukrainat kõige paremini toetada ja mida võiks vältida? Sellest ja muust rääkisime sõja valguses Feministeeriumi taskuhäälingusaate “Ära kaaguta” 3. märtsi külalise, aktivisti Yuri Yourskyga.

Yuri on sündinud Ukrainas ja pikalt töötanud Zaporižžja linnas, kus ta tegeles LGBT õigustega üle Ukraina. Viis aastat tagasi kolis ta Eestisse ja töötab nüüd inimõiguste koordinaatorina regionaalses organisatsioonis ECOM, mis seisab LGBT õiguste eest Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias. 

Intervjuud saab kuulata podcastina, siinse artikli jaoks seda kohandatud ja toimetatud. Intervjuu tegid Kadi Viik ja Aet Kuusik.

Milline on sinu pereliikmete, sõprade ja kolleegide hetkeolukord Ukrainas? 

Kahjuks on Venemaa invasioonist Ukrainasse möödas juba üheksas päev ja olukord ei lähe kuidagi paremaks. Ukrainas on täiemõõtmeline sõda. Iga päev surevad inimesed vägivaldsete otsuste tõttu, mida teevad inimesed, kes Venemaal sõja eest vastutavad. Minu perekond on kinni Zaporižžjas. Minu ema ja isa on vanad ega taha sealt ära minna. Minu vanem vend ei saa riigist lahkuda, sest Ukrainia mobiliseerib mehi. Ja pool tundi tagasi suutis ta oma naise ja lapsed panna evakuatsioonirongile, nii et nad proovivad Ukrainast lahkuda ja tulla minu juurde, Eestisse.

(Täpsustus 8. märtsist: nad on praegu koos Yuriga Pagulasabi bussis Poolas ja teel Eestisse. Nad on vaimselt ja füüsiliselt väga väsinud. Toim)

Kas sul on oma töö kaudu informatsiooni selle kohta, kuidas LGBT+ inimestel praegu läheb, näiteks seoses mobilisatsiooniga? Kuidas trans-inimestel läheb?

Sõja algusest saadik on kõikide Ukraina aktivistide elud seisma jäänud. Pärast esimest šokki ja paanikat hakkasid nad töötama selle nimel, et nad saaksid abivajajaid aidata. Aktivistidena leiavad nad, et on oluline olla ise tugev ja aidata teisi, kes on haavatavad. Osa aktiviste lahkusid riigist, mida ma täiesti mõistan, ja osa otsustasid paigale jääda, et kogukondi toetada. 

Tuleb arvestada Ukraina reaalsust, et riik ei ole veel väga avatud meelega, mis LGBT inimesi puudutab. Näiteks homofoobne retoorika on laialt levinud. See tähendab seda, et kui LGBT inimesed n-ö kapist välja tulevad, kaotavad nad sageli sidemed oma perega. Nad on praegu üksi. Sellises olukorras on nad eriti haavatavad, sest neil ei ole mingit tuge oma perekondadelt või sugulastelt. Õnneks siiski leidub palju inimesi, kes neid Kiievis, Harkivis, Zaporižžjas ja paljudes teistes linnades aitavad. Paljud organisatsioonid on praegu Lääne-Ukrainas, mille kaudu püütakse sõjatsoonidest lahkuda. Sõjatsoonid on praegu põhjas, idas ja lõunas, pea igal pool peale Kesk- ja Lääne-Ukraina. Nad avavad varjupaiku, pakuvad ajutist majutust, aitavad inimestel piirini jõuda ja otsivad humanitaarabi. On inimesi, kes aitavad otsida ARV-ravimeid HIV-positiivsetele inimestele ja palju muud.

Vene väed sisenesid Zaporižžjasse sõja esimestel päevadel. Mõned päevad tagasi okupeerisid nad Melitopoli linna, mis asub Zaporižžja oblasti lõunas. Oblastis asub ka Zaporižžja tuumaleketrijaam ja eile (3.03.2022) tabas selle lähipiirkonda raketirünnak. See on suur äratuskell tervele Euroopale, et on aeg reageerida. See oleks suurem katastroof kui Tšernobõl. Me peame aru saama, et Vene väed koosnevad noortest poistest, kes ei tea, mida nad teevad ega saa aru tagajärgedest, mida tooks tuumakatastroof kaasa kõikidele inimestele, mitte ainult ukrainlastele.

Mida sa arvad Euroopa reaktsioonist Venemaa rünnakule?

Kui sotsiaalmeedias levivad meemid ja karikatuurid kõrvale jätta, on hea saada selgesõnalist toetust. Aga ikka tundub, et terve maailm lihtsalt istub ja vaatab praegu pealt, kuidas üks riik ründab teist. Me isegi ei taha, et NATO tuleks ja sekkuks sõtta, kuna me saame aru, kuidas see eskaleeriks sõda Euroopa ja terve maailma peale. Aga ukrainlased tahavad erivarustust ja mõningast tuge, et sulgeda Ukraina taevas Vene vägedele, et meid ei rünnataks taevast. Nad pommitavad ju elurajoone, nad pommitavad infrastruktuure, koole ja haiglaid. 

Ukraina oskab sõdida maa peal, aga meil ei ole vastavat varustust, et kaitsta oma taevast. Vajame selles NATO tuge. Ma toetan täiel rinnal kõiki sanktsioone Venemaa vastu, kuigi ma saan aru, mis tagajärjed neil on tavalistele vene inimestele, sh LGBT inimestele. Aga sanktsioonid tunduvad olevat ainus tugi, mida ma praegu saame, et mitte ise olla vägivaldne ja et sõda ei eskaleeruks. Nii et jah, ma arvan, et Euroopa reaktsioon on ikkagi nõrk.

Kas sa suhtled ka Eesti venelastega, kas sul on nende seas sõpru? Milline on nende positsioon?

Mul pole vist selle kohta palju jagada, sest elan oma mullis, mis on vasakpoolne, liberaalne ja eestikeelne. Mul on sõpru Ida-Virumaalt, nemad toetavad Ukrainat täielikult. Olen kuulnud lugusid venekeelsetest eestlastest, kes vaatavad vene propagandakanaleid ja kelle kriitikameel peaks arenema, aga mul ei ole ausalt öeldes viimastel päevadel olnud energiat, et lugeda nende kommentaare või arvamusi. Mu Eesti sõbrad ja teised aktivistid toetavad mind täielikult ja nad ütlevad väga selgelt välja, et tegemist on Venemaa agressiooniga Ukraina vastu.

Ukrainas on ka vene rahvusvähemus. Mis on nende kogukondade reaktsioon, kuidas nad käituvad, kas nad jäävad või lahkuvad?

See on väga hea õppetund, mida jagada. Pärast 2014. aastat, pärast Donbassi ja Luhanski regioonide okupeerimist levitas Venemaa propagandamasin valesid, et Ukrainas vägivallatsetakse venekeelsete ukrainlaste kallal ja et neid on vaja kaitsta. Venekeelsed ukrainlased ütlesid siis, et see ei vasta tõele ja et Ukraina ei ole neid rõhunud. Tegemist oli Venemaa rahastatud valedega, et tekitada konflikti. Mina tajun, et pärast 2014. aastat sai Ukraina ühtsemaks, leides, et on üks vaenlane – Venemaa. Mina olen ise venekeelsest regioonist pärit. Ma räägin ukraina keelt ka. Aga mul ei ole kunagi olnud probleeme keele pinnalt. Muidugi on inimesi, kellele ei meeldi Ukraina valitsus või selle otsused. Aga pärast sõja algust on näha, et ukrainlased on koondunud, nad leiavad, et Venemaa tuleb peatada. Enam ei kõhelda ega kahelda selles, keda toetada. Kõik saavad aru, et Putin on vägivallamasin, keda ei huvita inimesed, kes hoolib ainult enda geopoliitilistest ambitsioonidest.

Kas sul on kontakte feministlike organisatsioonide ja aktivistidega Ukrainas? Mida nemad teevad praegu, kuidas neil läheb?

On küll. Kõige väljapaistvam on Insight NGO, selle juht on Olena Ševtšenko. Ta on ise praegu Kiievis ja nad on avanud programme LBTQ naistele Ukrainas ja aitavad neid. Nad saavad praegu päris palju annetusi, nad teevad head tööd. Teine organisatsioon on Sphere NGO, mis tegutseb Harkivis. Harkiv on praegu tõsise pommitamise all. Nende juht Anna Šarõhhina käis kaks nädalat enne sõja algust mul Eestis külas. Nemad on ka otsustanud, et nad ei lahku Ukrainast ja jäävad lõpuni sinna. Sphere on feministlik kväär-organisatsioon. Nad on korraldanud igal aastal naiste solidaarsusnädalaid Harkivis, kus nad on palju tõstatanud etnilisusega seotud küsimusi, sest Harkiv on piiriregioon, lähedal Venemaale. Nad on ka organiseerinud esimese Harkivi praidi, mis oli edukas. Nad pidid just praegu, naistepäeva ajal, järgmise solidaarsusnädala korraldama, aga on nüüd kodudes kinni.

Kas oled ühenduses ka Venemaa ja Valgevene LGBT+ aktivistidega?

Jah. LGBT aktivistid Venemaal ja Valgevenes saavad väga hästi aru sõja tagajärgedest oma riikidele, need suletakse terve maailma ees ja neil pole võimalust sealt põgeneda. Aktiviste pole ka palju. Venemaa on ülisuur riik, aga palju seal on LGBT aktiviste, mõnisada? Nad protestivad, aga seda pole piisavalt. Terve riik peaks tervikuna sõjavastastes protestides osalema, aga seda ei juhtu. Me ju teame, kuidas Vene propagandamasin töötab ja on töötanud viimased kaheksa aastat. Minu tuttavad, kes ei ole aktivistid, ei usu seda, mida kirjeldan. Nad usuvad, et tegemist on erioperatsiooniga, et vabastada Ukraina natsidest või milleks iganes nad seda nimetavad. Aga minu väikeses liberaalses mullis on peaaegu kõik Vene sõbrad meeleavaldustele läinud ja nõudnud sõja lõpetamist, neid on vahistatud ja neile on trahvid määratud.

Mida sina soovitaksid Eesti inimestele, kes tahavad Ukrainat toetada? Mida nad võiksid teha?

Ukrainale on praegu väga oluline toetust tunda. Palju tehakse üleskutseid toetada Ukraina sõjaväge, aga paljudele meist on sõda raske toetada. On võimalik LGBT organisatsioone otse toetada, siis läheb tugi otse kogukondadele. Näiteks Kyiv Pride, Insight NGO, Sphere NGO, Gender Z, Protego ja paljud veel. Algatasin ühe sõbraga ka omaenda korjanduse, et saaks otse toetada inimesi, kellel pole tööd, sissetulekuid. Aga Eestis aitab näiteks LGBT ühing toetada LGBT sõjapõgenikke. Poolas, Slovakkias ja Rumeenias on organisatsioone, kes võtavad vastu inimesi otse piiridel ja pakuvad neile toitu, transporti või ööbimist. See kõik on oluline. Näiteks Poolas on Lambda, kes pakub transsoolistele põgenikele hormoonasendusteraapiat, sest põgenikuna sul mingeid retsepte pole.

Mida peaks aidates vältima?

Hetkel on sõja algusest möödas üheksa päeva ja kõik on veel emotsionaalselt väga värske ning raske ukrainlastele. Ma arvan, et sõnumid stiilis, et mõlemad pooled on ohvrid ja et on vaja rahumeelseid läbirääkimisi, ei ole praegu abiks. Ukraina inimesed surevad. Kõigepealt on vaja Venemaa agressioon peatada, siis võib läbi rääkida. Nii et eestlased võiksid emotsionaalselt ukrainlasi ja ka nende seisukohti toetada. Eks hiljem narratiiv muutub.