Vaevatud mehe valud ja väärtused
Mu viimased aastad on olnud kuidagi introspektiivsed. Olen kuulanud ohtralt noorpõlvemuusikat ja heietanud tüütuseni noorpõlvemälestusi. Ju siis on möödunud kriitiline aeg, et iseenda noorema versiooniga tundub ohutu dialoogi astuda.
Tundub, et ma pole ainus. Olen sattunud kõnelema päris mitme noorpõlve meestuttavaga ja täheldanud neiski teatavat noorpõlvenostalgiat. Ainult miskipärast tundub mulle, et nende nostalgia on võtnud minu omast pisut erineva vormi.
Nende meestega on mul üks ühisnimetaja – me kõik pidasime end kuuluvaks pungiskeenesse. Ning me kõik igatseme taga miskit oma noorusest. Ainult et taga igatseme me täiesti erinevaid asju. Tegelikult saangi ma alles nüüd aru, kui erinevalt kogesime me üsna samal ajal ja samas kohas punkariks olemist. Tõe huvides, mehed olid minust keskmiselt kümme aastat vanemad ehk siis nemad alustasid varem. Tänu sellele omistati neile ka minust ja mu põlvkonnakaaslastest oluliselt rohkem agentsust, kuigi sellega ma praegu enam ei nõustu.
Minu jaoks tähendas punk 1990. aastate keskel muusikat ning hulka põhimõtteid, mis määrasid mu tolleaegse maailmatunnetuse. Just sellesama kauboikapitalismi vastasus, meinstriimi hukkamõist, reeglite põlgus. Olen automaatselt eeldanud, et need mehed juhindusid samadest põhimõtetest. Ja võib-olla juhindusidki, ega ma ei tea.
Pahupidi pöördunud ideed
Aga täna, tundub, igatseme me täiesti erinevaid asju! Või on asi selles, et mina hoolimata teatavast nostalgiast tegelikult ei igatse.
“Ma tahaks suve, kus ma saaksin päevad läbi mööda linna jõlkuda, Piritale kiikuma sõita ja õhtul kontsertidel hüpata. Aga ilma ennast kooma joomata ja lollaka armuvaluta. Ja nii, et raha on rohkem kui viis krooni.”
– “Sa tahad lihtsalt lastest puhata,” täheldab kaasa elutargalt.
Foto: Brigitta Davidjants
Ülemöödunud nädalal kuulsin aga ammusest tuttavast, omaaegsest pungiskeene säravast tähest, kes fännavat nüüd EKREt ja leidvat, et Margaret Thatcher on parim, mis Suurbritanniaga kunagi juhtuda võis. Ja olin rabatud – jälle, sest sarnaseid mõtteavaldusi olen tollastelt meessoost tuttavatelt kuulnud viimasel ajal küllaga. Selles mõttekäigus tundus vale absoluutselt kõik. Alustuseks see, et mees fännab riigijuhti, kes vähendas ametiühingute mõju riigis, misläbi kaotas just töölisklass, millel on pungi sünniloos nõnda oluline roll. Aga eks see ole ammu teada, et Nõukogude Liidus ihalesid nii punkarid kui ka hipid just seda thatcherlikku parempoolset riiki – mis tundus eemalt vaadates nii vaba –, samas kui Läänes oli täpselt vastupidi ning ihaldusobjektiks oli vasakpoolne maailmakorraldus.
Paradoksaalsel kombel meenusid mul kõigi nende meestega noorpõlve skinhead’id, kellega punkaritel oli pidevalt jamasid, sest vähemalt minu tutvusringkonnas olid natsiideed punkarite hulgas täiesti out. Juba tollal tundus mulle suhe punkarite ja skinhead’ide vahel ambivalentne. Ühest küljest justkui vaenati ja vahel isegi kakeldi. Samal ajal tundus punkarite ja skinnide vahel olevat veider külgetõmme. Enam kui kakskümmend aastat hiljem on näha, et väga mööda ma vist ei pannudki. Sest tänapäeval mõjuvad mitmed tollased punkarid ja skinhead’id nagu ühe perse kaks kannikat. Ei ole see jutt enam midagi nii erinev.
Igatsus ja pettumus
Võib-olla mängib siin kaasa ka minu ja nende meeste kümneaastane vanusevahe. Jah, ma mäletan vana ajastu lõppu, rahvuslikke meeleolusid ja uue ajastu algust. Nemad aga elasid selle ajastu sees, tegid selle ajastu. Samas kui minusse on imbunud üleminekuajastu ja kauboikapitalism, totaalne vaesus, keskturu ärikad ja aeg-ajalt plahvatavade ja põlevate putkade põhine majandus ning vanalinna gentrifikatsioon. Samamoodi mäletan ma enda idealistlikku pettumust, et lapsepõlve ilus õlg-õla kõrval aeg on möödas.
Ja mis on loo moraal? Ilmselgelt võtsimegi me pungist kaasa erinevad asjad. (Mitte päris eesti) naisena leidsin ma pungist julguse aktsepteerida oma erinevust. Ja julguse mõelda süsteemivastaselt. Tõe huvides, ma tean ka mehi, kes tegid sama. Miks on aga osa tollal nii ideologiseeritud mehed nüüd nii võõravaenulikud ja süsteemi muganduvad? Miks kiidab nüüd mõni mees, kes ise nii tugevalt erines peavoolust ning oli reglementeeriva, piirava ja tsenseeriva süsteemi vastu, heaks selle võimu? Võimu, mis tahab maha tampida kõik, mis vähegi erineb? Kuidas ei näe ta analoogiat?
Aga võib-olla see ongi nostalgia. Nooruseigatsus läbisegi räige pettumusega. Sest seesama parempopulistlik retoorika meenutabki sellele mehele kõige rohkem tema noorust, mil rahvuslikud tunded olid au sees ja tema oli tegija, uksed avali ja maailm valla. Tegija ka selles plaanis, et ta rajas lootust paremale elule. Aga ühel hetkel oli selge, et paremat elu ei tule. Kahtlustan ka, et õige mitmel neist meestest on hoopis vaesus, töötus ja olematud sotsiaalsed garantiid argielu pärisosa. Nii et selles plaanis me tõesti saime, mis tahtsime. Ja punk zdes ne pri tšem.
