Vägivallast. Refleksioon

NB! Loo sisu võib olla häiriv!

Viimasel ajal olen ma palju mõelnud vägivallast.

See juhtus nii, et üritasin meenutada, kuidas algas mu eelviimane keskkooliaasta. Otsisin välja oma päevikud, mida pole vist kordagi kooli lõpust saati avanud. Lõin septembrikuu kaustiku suvalise koha peal lahti, ning mul hakkas paha.

30.09.2000

Mul on pea valus. Ma üritasin eile õhtul seda tüli vältida. Ma palusin teda, et jätame selle nüüd ja läheme koos rahulikult magama.

Ma üritasin minna telefoniputkani, et helistada kellelegi, kes annaks mulle öömaja. Ta rebis mu niimoodi tagasi, et ma lohisesin mööda maad.

Trepikojas sülitas ta mulle näkku. Nimetas mind värdjaks. Ma tahtsin jälle ära minna. Ta lükkas mu maha ja virutas mulle kaks korda vastu pead.

Sel hetkel läks mul kõik pimedaks ja valged valgusjoad käisid silme eest läbi.

Sel hetkel toimus ka totaalne ümberpöörd. Kõik läks hästi külmaks, ma tahtsin kohe ära minna.

Sellised stseenid korduvad kuust kuusse, nädalast nädalasse, kaustikust kaustikusse. Tookord sai tüli alguse sellest, et ma ütlesin, et ta kodus duši alla läheks. Aga tegelikult kõlbas põhjuseks iga asi. Et ma unes rabelesin. Et ma ebasobilikul hetkel mõnda sõbrannat mainisin. Et mul seksi ajal valus oli. Et ma vale näoga vaatasin.

Kuidas sai see kõik võimalikuks? Miks lasin mina, enda arust nii tark ja haritud tüdruk ennast peksta?

Etapp nr 1. Nõrgestamine

Ma tahaksin enne rääkima hakkamist ühe asja ära klaarida. Paarisuhtevägivald ei ole paarikese suvaline tüli, nagu seda sageli presenteerida püütakse. See on “süstemaatiline kavatsuslik teise inimese alandamine, ähvardamine ja temaga manipuleerimine oma tahtele ja kontrollile allutamise eesmärgil,” nagu on kirjutanud Kadri Soo. Ja see eristabki vägivalda tülist.

Sageli valib vägivallatseja kellegi, kelle suhtes ta on jõupositsioonil – vanuseliselt, finantsiliselt, sotsiaalse kapitali poolest. Meie suhet iseloomustas vanuseline ebavõrdsus – mina olin 16–17 ja tema 24–25. See tõi omakorda meie suhtesse ebavõrdse võimusuhte – tema oli juba enda arust oma ala tegija, mina kõigest keskkooliõpilane. Sümptomaatiline oli ka see, et selline mees rääkis ära noorema tüdruku, kes oligi lihtsamini manipuleeritav.

On terve rida lolle küsimusi, mida esitatakse vägivalla all kannatajatele või nende kohta. Näiteks – miks ta laseb ennast siis lüüa? Miks ta ära ei lähe? Sellised küsijad ei taipa vist, et suhtepeksja puhul on löömine jäämäe tipp. Alul tuleb hoopis emotsionaalne nõrgestamine. Enda külge sidumine, näiteks selliste väidetega:

Sa ei paku mulle piisavalt õrnust.

Sa ei näita, et sa hoolid.

Sa ei vaata mulle üldse silma.

Kõik teised on sulle minust tähtsamad.

On mõned märgid, mis reedavad suhtevägivallatseja olemust. Sarmikus ja empaatiapuudus käsikäes. Ülim huvi sinu vastu, nii et räägid kõik hingelt ära, kuni südamepuisted hiljem kõige õudsemal hetkel sulle näkku visatakse. Vajadus meeldida kõigile ja samas sinu mahategemine, ka inimeste ees. Palju kahtlaseid lahkuminekuid minevikus, kus süüdi on alati see teine. Muide, ka sina oled alati süüdi ja seepärast tuleb sind pidevalt õpetada ja üldse pead sa teda pidevalt teenindama.

Õõnestada saab kõige erinevamates variatsioonides. Meie suhtes oli selleks ka pidev endiste pruutidega kokkujooksmine ja nendega võrdlemine – aga tema tegi nii, tema oli selline, tema oskas seda. Näiteks:

“Miks sina ei oska kangastelgedel kududa? Tema kudus mulle juba meie suhte esimesel nädalal kampsuni! Ja mul oleks vesti vaja!”

Võib ju kõlada naljakalt, aga lõpuks hakkadki uskuma, et oled maailma kõige lollim ja halvem naine, sest ei suuda oma mehele vesti kududa.

Nõrgestamiseks on teisigi häid võtteid. Minu kallim kasutas ühte, mis ei ole ilmselt kuigi unikaalne. Ta tuleb, armub sinusse hoobilt, valab su üle tähelepanu ja armastusega, kannab kätel… ja siis kaob. Kui ta jälle välja ilmub, oled valmis ükskõik milleks, et koos olla. Selline hea trikk, kuidas inimene läbi valu sõltuvussuhtesse peibutada.

Pärast seda, kui inimene on muudetud piisavalt nõrgaks ja ebakindlaks, siis tulebki järgmine faas, kus algab füüsiline terror. Muide, see ei pea sugugi väljenduma kohe löömises. On ka teisi mooduseid, kuidas edukalt terroriseerida.

Etapp nr 2. Füüsiline

Ameerika psühholoog Leonore Walker on kirjeldanud vägivalla faase. Esimeses faasis puudub füüsiline vägivald, küll aga on suhtlus täis vaimset pinget ja alandust. Järgmises faasis toimub vägivallaakt ise. Sellele järgneb n-ö mesinädalate faas, kus lööjal on süümepiinad ja häbi ning paar võib kogeda isegi uut armastust. Kuni pinge jälle tõusma hakkab.

4.08.2000

Öössel läksime Taevaskotta. Ta oli jälle purjus.

Meil olid kolmesed telgid. Läksime magama. J oli veel väljas.

Kõik oli tohutult ilus ja okei. Ma tegin talle suuga, et tal oleks hea. Ta hakkas nõudma, et ma magaksin temaga. Ma ei tahtnud. Ma ei suuda seda vaimselt, kui ma olen säärastes tingimustes, keegi kohe-kohe telki astumas.

Ta kiskus mult sundides tampooni välja. Ma palusin, et ta juba lõpetaks. Ta oli veel minu sees, kui juba sõimas ja mõnitas, ajas telgist välja.

Pärast ta sõimas ja mõnitas edasi. Ma nutsin, karjusin, palusin. Ta nõudis, et ma jääksin vait. Ta ütles, et loeb kolmeni ja ma pean vait jääma, et ta annab mulle kolm sekundit aega. Ma ei suutnud need sekundid hingata. Kui ta ütles: “Paistab, et sa jäid vait,” üritasin ma telgist välja söösta, ta kiskus mu tagasi, surus mu oma keharaskusega vastu maad ja surus käe nii mu näo ette, et mul ei tulnud enam õhku ei nina ega suu kaudu. Mõtlesin, et ta lämmatab mu surnuks.

(—)

Hommikul otsis ta lepitust. Ütles, et me ei tee enam niimoodi teineteisele. Võtsin vastu. Tänaseni on kõik ilus. Mis saab edasi?

Ma ei tea, kas see on alati nii, aga mulle tundub, et seksile sundimine ja  seksuaalsusega manipuleerimine ongi üks oluline paarisuhtevägivalla etapp. Seksuaalvägivald võib olla subtiilsem. Keegi otseselt kedagi ju ei löö. Ja sellest, et ka paarisuhtes võib vägistada, ei saa paljud aru ka aastal 2017. Rääkimata aastast 2000. Tegelikult on vägistamine igasugune vastu tahtmist seksile sundimine. Mida esineb paraku ka paarisuhtes.

Lõpuks tuleb siis löömine. Alul järgnevad sellele ohtrad vabandused (“Ma pole kunagi kedagi varem löönud!”), katarsis läbi leppimise. Siis vabandused kaovad. Siis hakkad ise vabandama. Sest tahad, et see äng lõppeks. Ja lõpuks hakkad uskuma, et oled ise süüdi. Muide, just viimase pärast ei suudagi ma öelda halba naiste kohta, kes oma vägivallatsejatega kokku jäävad.

Kadri Soo on tabavalt viidanud, et kätt tõstavad sellised mehed enamasti koduseinte vahel või kusagil, kus võõraid pilke pole. Mis omakorda viitab, et löömine pole kontrollimatu reaktsioon või vihapurse näiteks alkoholi ajel, vaid lööja valik. See on tema väärtussüsteemi väljendus.

Ka minu lööja ei teinud seda kunagi teiste ees. Tõsi, mõned korrad ta vääratas, kui arvas, et keegi meid ei näe. Ma pole iial näinud ühtegi näoilmet nii kiiresti vahetumas, murdosasekundiga asendus raev haavatud kutsika silmadega.

Etapp nr 3. Abiotsimine

12.12.2000

Ta jõi ennast reedel T sünnipäeval väga purju, jättis minu R rebida, läks mingi võõra naisega tantsima ja mingi hetk nägin ma neid suudlemas.

***

Ta ärkas. Nutsin teki all, jõin teed. Ta tuli ja ütles jämedalt: “No helista mulle siis, kui sa jälle normaalseks saad.” Nutsin. Ta läks närvi. Karjusime. Püüdsin teise tuppa joosta. Ta virutas mulle. Ja veel. Ja veel. Näkku. Rusikaga. Virutas mu voodisse tagasi. Mõtlesin, et ainult vastu betoonseina ei põrkaks.

Karjusin, hingamist ei olnud.

Ta tormas minema. Nägi, et K on kõrvaltoas.

Selliste tüüpidega on üks jama. Teiste ees on nad sageli ideaalsed mehed, tõelised roosikavalerid. Ka minu peksja oli ilus, pikk ja lokkidega mees. Kuulas ilusat hipimuusikat ja luges Kahli Gibrani ning kiitis selle õilsa kunsti aateid.

Paraku julgesin ma teistele rääkida, et ta mind peksab. Ja sain üsna kähku teada, et olen lobamokk ja oma suhteasjadest ei kõlba laterdada:

“Ma ei taha sellest midagi teada, ta on mu sõber.”

“Kuidas see võimalik on? Ta on ju nii rahulik!”

“Sa loobid selliseid sõnu liiga kergekäeliselt!”

“Ära mind sellesse sega, see on teievaheline asi.”

Mis oleks olnud adekvaatne reaktsioon? Pakun, et öelda oma sõbrale, et pole okei oma pruute peksta. Öelda mulle, et jäta vägivallatseja maha. Või julgustada mind politseisse avaldust tegema.

Muide, on suur stereotüüp, et ohver tuleb ära siis, kui ta on selleks valmis. Reegel number üks: ohver ei tule ära, kui ta on ise valmis ära tulema. Ta ei saa selleks iial valmis, kui talle ei pakuta abi. Sest vägivald teeb nõrgemaks. Kusjuures abi tuleb pakkuda regulaarselt. Et siis, kui ohver tõesti on valmis ära tulema, siis tal on abikäsi, millest kinni haarata.

Etapp nr 4. Pääsemine

Lõpuks läksingi ära esimese inimesega, kes abikäe ulatas ja mind minema tahtis viia. Teise mehega. Tema jättis maha oma naise, mina oma mehe. See oli nõme lugu, eriti tema naise suhtes.

Siis tuli slut-shaming. Mitte keegi ei öelnud mu uuele peigmehele ühtegi halba sõna. Mina olin libu, sest lõin üle teise naise mehe ja petsin enda oma.

Ma distantseerusin endaga juhtunud asjadest. Küll aga hakkasin kogu hinna eest õiglust taga otsima. Eriti elasin kaasa peksmisohvritele.

See süüdistus, et ma lobisen meie suhtest (loe: peksmisest) liiga palju, hoidis mind aastaid vakka. Kuni jõudsin järeldusele, et see ei ole minu häbi, vaid tema oma. Ja kuni kõik kolkisaanud naised on vait, seni valitsebki suhtumine, et see juhtub nende teistega, kusagil koledas kohas ja nad on ise ikka ka natuke süüdi. Kui tuli jutuks, et keegi kedagi lööb ja keegi silmi pööritas, et “no kuidas ta laseb endaga niimoodi teha”, tegin ma alati suu lahti ja ütlesin – mind on ka löödud. Ja väga lihtsasti võib lasta endaga niimoodi teha.

Sama mees peksis veel õige mitut naist. Ühte neist püüdsin toetada, kokkuvõttes mitte kuigi edukalt. Aga see oli nagu mantra – ma olen üle sellest, mis ta minuga tegi, aga ma vihkan teda selle eest, mida ta teeb teistele. Hiljem sain aru, et ka see oli omamoodi enesekaitse – enda võõrandamine sellest, mis juhtus minuga, ja keskendumine neile teistele.

Finaal

Olen nüüd mõelnud, mida teeksin, kui see mees mõne oma pruudiga vastu tuleks. Kas ma astuksin juurde ja ütleksin sellele naisele, et ta mees peksab? Ja et kui ta temaga seda teeb ja tal kuhugi pole pöörduda, siis võib alati minuga ühenduda?

Kümme aastat hiljem sattusime ühel peol kokku. Mees hakkas rääkima, miks ta oma pruudist just lahku oli läinud. Et ta ei saa midagi teha, too oli hull (seda väitis ta muide paljude oma pruutide kohta, ka minu. Kõik nad olid ta sõnul labiilsed. Säärase suhte järel pole see muidugi ime).

“Kohe nii hull, et tuli ta haiglasse peksta?” küsisin mina.

Tema solvus ja ütles, et ma räägin tema kohta linna peal inetuid lugusid.

“Sa väidad, et sa pole mind löönud?” üllatusin mina.

“Mingi rähklemine oli, sa tulid mulle ise kallale. Ma kaitsesin ennast sinu eest.”

Ma saatsin ta persse ja tulin tulema. Sain hoopis kokku ühe oma sõbrannaga. Ütlesin, et mul on seda õudne tunnistada, aga ma soovin sellele mehele kõige halvemat. Tema vastas, et soovis üksi pole midagi halba ja ma ei peaks seda tunnet endale keelama. Et see inimene tegi mulle kurja.

Huvitav, aga pärast seda, kui ma lõpetasin enda keelamise, kadus see soov ära.

PS

Üks asi kriibib mind õudselt. Kusjuures mitte tema hämmastav oskus valetada nii endale kui ka teistele, et ta pole teinud seda, mida on teinud – see vist on selliste tüüpide puhul tavapärane. Mind kriibib hoopis see, et mitu tema endist sõbratari on temaga tänagi sõbrad. Nende hulgas ka mõni selline, kes peksa sai. Kui olen küsinud – kuidas sa suudad? – olen saanud vastuseks, et tal, vaesekesel, oli raske lapsepõlv. Või muud taolist.

Jah, see võib seletada nii mõndagi. Nähtud käitumismustrite kordamine jne. Aga ma tõesti ei mõista, kuidas see teda õigustab. Mingi äraspidine Stockholmi sündroom? Kahju lihtsalt. Neist, endast ja kõigist tulevastest.

Kasutatud allikad

Päevikud veebruar 2000 – detsember 2001

Kadri Soo: “Kuidas soorollid on seotud perevägivallaga?” Sugu: N, talv 2016

Kriminaalpoliitika. Perevägivalla teoreetilised käsitlused

PsychCentral. 4 Signs You’re Dating a Narcissist

Bustle. 15 Signs You’re Dating A Narcissist, Because It’s Not As Obvious As You Might Think

Lady With A Truck’s blog. 30 Red Flags You Might be Dating a Narcissist

Autor on toimetusele teada.